Lennart ja kauniskurbus

pilt
Pärast sõda elas Tiigi ühikas inglispärane, mis sest et Siberist naasnud noormees, keda hüüti Johniks ja keda sõbrad pakkusid omavahel kandidaadiks kunagi taasiseisvuva Eesti välisministri kohale.
Eks see ennustus läkski täppi, aga Johnist ei saanud ainult välisminister, vaid ka president.
Kuidas saadi seda ette aimata? Saadi küll. Kui me merd vaatame, ükskõik kust, olgu siis Paljassaarelt või Aegnalt või Abrukalt, saame kohe aru, et meri on a priori sügav. Meri lainetab ja on äraarvamatu. Ta võib uputada Estonia-laeva, aga ta võib seda ka kanda.
Aastaid tagasi läksin ükskord Mere poole Nõmmele. Kaks õlut kotis. Lennartile oli õlu uudis. Ta valas selle klaasi, silmitses kollakat vedelikku vastu valgust. Silmitses kaua. Tegi väljapeetud pausi. Siis ütles: Tead, ta polegi inetu. Ja paljastas hambad.Vist samal päeval pihtis tulevane president mulle kuskil metsas, et äkki peaks ta jätma reisikirjad ja siiski hakkama belletristiks. Noh, nagu näiteks Beekmanid. Et kirjutaks romaane.
Ei osanud talle midagi soovitada. Olime ju kuskil metsarajal.
Puuladvus kohises tuul. Mina küll ei osanud arvata, et iseseisvus on lähedal.
Kas Lennart oskas? Või kõhkles temagi tol hetkel? Milleks muidu siis see ootamatu nõrkus belletristika vastu?
Eks me kõik oleme üksildastel nõrkusehetkedel andunud belletristikale. Vaid vähesed on suutnud tõusta belletristikast kõrgemale, saanud rahvajuhtideks.
Üks neist on tema, nüüd lisaks ka juubilar.

Mati unt