Kirjanduslik tõlge ja emakeel
Inglise keeles tähendab sõna “craft” kaht
asja, käsitööd ja kavalust. Tõlkijale on olulised mõlemad.
Käsitöö tähendab seda, et tõlkija peab rakendama kõiki oma oskusi
saamaks originaalile nii lähedale kui võimalik, aga ka silmas pidama, et
liiga palju kaotsi ei lähe. Kavalus on see, kui tõlkija jätab
(väära) mulje, et raamat on kirjutatud selles keeles, millesse see on
tõlgitud.
Valides tõlkimiseks Jaan Krossi “Paigallennu”, olin ma neist kahest
aspektist teadlik. Lõppresultaat “Treading Air” pidi olema nauditav,
tõlge pidi kõlama ingliskeelsena, kuid samas andma lugejale aimu
kultuurist, millest 99,9% inglastest Suurbritannias ja mujal ingliskeelses
maailmas pole õrna aimugi.
Kuid valiku tegin ma ise. Juba see iseendast on saavutus. Teiste Euroopa
riikidega võrreldes ilmub Inglismaal (ja Ühendriikides) üha vähem
tõlkekirjandust. Valiku teeb tavaliselt kirjastaja ning romaani, mille
autor on pärit tundmatust kohast, on peaaegu võimatu pakkuda. Inglased
tavaliselt ikka teavad üht-teist prantsuse, saksa ja hispaania
kultuurist. Kuid mis on Eesti? Ning Krossi romaani tegelasteks pole ju
üksnes karakterid, vaid kogu Eesti elu ajavahemikus 1920 – 1980. Eesti
ise on seal samasugune karakter nagu Ullo Paerandki, sündinud Ulrich
Behrens (näiteks tunti ka Tallinna kunagi pigem Revali nime all). Isegi
nimemuutused on tähenduslikud, nagu ka juhufraasid umbkeelne, sini-must-valge,
Umsiedlung jne. Jaan Kross teab, et eesti lugeja tunneb oma maa
ajalugu ning taipab kohe, millest juttu. Kuid inglise lugejale peab kõik
puust ette tegema – teda aitavad joonealused märkmed.
Milline pidi olema kavalus, mille abil lugeja mõistma panna? Üks
võimalus oligi seletada iga veidra või võõra sõna tähendust
joonealuse notiitsis. Kuid ma ütlesin endale – ei, see pole ju mõni
ülikooli dissertatsioon, vaid romaan, mida peab lugema naudinguga. Siis
tulin ma mõttele kirjutada põhjalik sissejuhatus, kus oleksid sees need
tegelikult eksisteerinud inimesed, kellele romaanis viidatakse (Barbarus,
Laidoner, Tuglas jt.). Kuid see nimekiri aiva kasvas. Siis ma otsustasin
eraldada nimed sissejuhatusest ja panna need raamatu lõppu. Ja mul on oma
otsuse üle hea meel – sai ju nimesid lõpuks tervelt kaheksakümmend!
Ning ka siis polnud nende hulgas selliseid tuntud nimesid nagu Churchill
ja Stalin. Lisasin veel mõned mitte-eesti nimed nagu Litzmann (kus pidin
selgitama ka sõnamängu…).
Sissejuhatus (inglased eelistavad eessõnu) sai nõnda õnneks õhem, kuid
sealgi pidi jaguma ruumi põhitõdede tarvis, näiteks, kus Tallinn asub
(Helsingist teispool lahte), aga ka kohalik geograafia, Toompea ja
all-linna paigutus. Kuid ka ajalugu oli tähtis: asjaolu, et Eesti oli
1940. aastani iseseisev, okupeeriti seejärel Nõukogude Liidu, siis
Saksamaa ja siis uuesti viiekümneks aastaks Nõukogude Liidu poolt. See
kõik oli raamatu õhustiku mõttes ülimalt oluline ning pidi mainitud
saama.
Realia kohal kõrgub küllalt mahuka teksti (Virgela väljaandes
ligi 370 lehekülge) tegelik tõlge. Ning siin tuleb mängu tõlkija
emakeel.
Tõlkijat kiidetakse sageli selle eest, et ta tunneb hästi võõrkeelt,
kuigi tegelikult on hoopis tähtsam see, et ta valdaks oma emakeelt. Nagu
te kindlasti märkate, on see artikkel kirjutatud inglise, mitte eesti
keeles. Kujutan endale ette, kuidas eesti lugeja mõtleb – ahaa, siin ta
nüüd on, keegi, kes tõlgib eesti keelest, keegi, kellele me oleme
andnud auhinna, aga ta ei võta isegi vaevaks meiega eesti keeles suhelda!
Loomulikult oskan ma eesti keeles kirjutada, kuid see on kaugel nõtkusest
ja elegantsist, mida ma oma emakeeles, inglise keeles (briti variant)
suudan. Kuna ma tean, et neid eestlasi on palju, kes inglise keelt
korralikult lugeda mõistavad, siis mõtlesin, et ei hoia oma loomulikke
oskusi nii-öelda vaka all ning kasutan oma mõtete ja mõlgutuste
edastamisel ära kedagi, kes on eesti keeles kodus. Mõistagi olen ma
sellega eelisolukorras, et minu emakeel on inglise keel – maailma
esperanto. Kirjutanuks ma iiri keeles või friisi keeles või letseburgis,
siis pidanuks tekst küllap kõigepealt tõlgitama inglise, prantsuse või
saksa keelde ning alles seejärel eesti keelde.
Tõlkija peaks igal juhul tõlkima originaalkeelest ning otse oma
emakeelde. Enamusele on see endastmõistetav, kuid paljud kuulsad teosed,
sealhulgas piibel, on tõlgitud mitme keele vahendusel. Kuid iga
tõlkimisega läheb kaotsi mingi nüanss, sõnastusviis või vaimukas
väljend. Vahel võib isegi juhtuda, et mõni mõttetarkus või ütlus on
olemas nii alg- kui sihtkeeles, kuid läheb tõlkes kaduma, sest
vahepealse(t)es keel(t)es sellist väljendit pole.
Inglise keelde tõlkijal on veel lisaprobleem, sest inglise keelel on kaks
aktsepteeritud varianti: briti ja ameerika oma. Erinevusi ei tule ette
mitte ainult õigekirjas, mida saab kergesti kontrollida mehaaniliselt,
arvuti abil, vaid ka sõnades ja väljendites, mis võivad jääda
mõistetamatuks. Näiteks olin ma juba üle kahekümne, kui taipasin, et
ameeriklased ei ütle (vee)kraani kohta mitte (water)tap, vaid faucet.
Seda sõna Inglismaal lihtsalt ei kasutata, isegi mitte nüüd, kui meile
sajab iga päev loendamatul hulgal kaela jänkide teleprogramme. Nii
tekivad tuttavad, kuid eri tähendusega sõnad, sest kui ameeriklased
nimetavad mängu, kus ovaalne pall kaenlasse kahmatakse, jalgpalliks, siis
inglastel on jalgpalli jaoks teine sõna – soccer. Ja nii edasi.
Ka dialoogi võib olla keeruline tõlkida. Tegelikult ongi dialoogi
tõlkimine tõlke kõige komplitseeritum osa. Kõik reaaliasse puutuva
saab teatmeteostest või moodsal ajal internetist järele vaadata. Kuid
dialoog sisaldab sageli läbipaistmatuid idioome ja kui neid pole Asta
Õimu suurepärastes fraseoloogia ja sünonüümide sõnastikes, on
tõlkija suures hädas. Ja siin tulevad appi toimetajad.
Toimetajad kontrollivad teksti, kui tõlge on valmis, kuid enne selle
kirjastusse andmist. Minul ja “Paigallennul” (millest on just saanud
“Treading Air”) vedas. Minu inglise sõber Rodney Bradbury, kes elab
praegu Rootsis, leidis mulle esimese toimetaja, kes vaatas hoolikalt läbi
iga lause ja märkis üles kõik, millest tõlkija, s.t. mina olin valesti
aru saanud. Selleks oli Kati Lindström, semiootika ja jaapani keele
tudeng, kes tegi oma tööd õpingute vaheajal ning väga põhjalikult.
Nagu ka teine toimetaja Tiina Laats Eesti Instituudist, kes võttis
lahendada need küsimused, millele Kati polnud lahendust leidnud.
Seejärel pidin mina parandused sisse viima ning arvestama soovitustega.
Nõnda on tõlge koostöö, kuigi raamatu tiitellehele trükitakse
enamasti alati ainult tõlkija, mitte tema abiliste nimi. Kuid vastutus
lõppversiooni eest lasub mõistagi ainumas tõlkijal.
Lõpuks luges inglise kirjastus käsikirja läbi ja tegi omapoolsed
parandused ja ettepanekud. Isegi oma emakeeles võib tõlkija vahel
kasutada kohmakaid väljendeid või idioome, mis ei sobitu lõiku või
peatükki, kus need ette tulevad. Kõige üllatavam oli see, et kirjastuse
kogenud toimetajad oskasid leida üles need kohad, kus tõlkija polnud
asjast õigesti aru saanud või oli lasknud ennast mõjutada
originaalkeele süntaksist. Seejuures ise sõnagi eesti keelt oskamata!
Kuid kogenud toimetaja oskuste juurde kuulubki arusaamise lünklikkusest
johtuvate ülelibisemiste märkamine.
Teoorias peaks kogu protsess tähendama seda, et ilmumise ajaks on tõlge
palju parem tõlkija variandist.
Hetkel olen ma lõpetamas Mati Undi romaani “Öös on asju” (1990).
Mis vahe on sellel ja Krossi kahel eelmisel teosel (minu tõlgitud on ka
1990. a. alguse jutukogu “Silmade avamise päev”)? Undi laused on
lühemad ning mitte nii keerulised kui Krossil ning seal on ka võib-olla
vähem toda veneaegse elu ollust, mida peab lugejale seletama. Samas on ka
Undi irvitav nullstiil Krossi omast küllalt erinev. Kuna Unt on nii palju
aastaid töötanud teatris, siis on tal mõistagi rohkem dialoogi. Ning ma
sirutan veel kord käe oma “Fraseoloogia sõnaraamatu” järele.
Erinevalt väliseestlastest ei ole ma teie keelega koos üles
kasvanud ning hoolimata pea kaheaastasest viibimisest teie maal olen ma
kaugel sellest, et vallata teie kõnekeelt. Teie keelt küll mõistes peab
mul olema kõnekeelsete väljendite piisav varu, või muidu luhtuks mu
tegevus tõlkijana. Seega jääb peamiseks mu emakeel.
ERIC DICKENS,
2004. aasta Via Estica auhinna võitja eesti
kirjanduse tõlkimise eest võõrkeelde.
Inglise keelest tõlkinud
Toomas Raudam
|