Kirjanduslik tõlge ja emakeel

Inglise keeles tähendab sõna “craft” kaht asja, käsitööd ja kavalust. Tõlkijale on olulised mõlemad. Käsitöö tähendab seda, et tõlkija peab rakendama kõiki oma oskusi saamaks originaalile nii lähedale kui võimalik, aga ka silmas pidama, et liiga palju kaotsi ei lähe. Kavalus on see, kui tõlkija jätab (väära) mulje, et raamat on kirjutatud selles keeles, millesse see on tõlgitud.
Valides tõlkimiseks Jaan Krossi “Paigallennu”, olin ma neist kahest aspektist teadlik. Lõppresultaat “Treading Air” pidi olema nauditav, tõlge pidi kõlama ingliskeelsena, kuid samas andma lugejale aimu kultuurist, millest 99,9% inglastest Suurbritannias ja mujal ingliskeelses maailmas pole õrna aimugi.
Kuid valiku tegin ma ise. Juba see iseendast on saavutus. Teiste Euroopa riikidega võrreldes ilmub Inglismaal (ja Ühendriikides) üha vähem tõlkekirjandust. Valiku teeb tavaliselt kirjastaja ning romaani, mille autor on pärit tundmatust kohast, on peaaegu võimatu pakkuda. Inglased tavaliselt ikka teavad üht-teist prantsuse, saksa ja hispaania kultuurist. Kuid mis on Eesti? Ning Krossi romaani tegelasteks pole ju üksnes karakterid, vaid kogu Eesti elu ajavahemikus 1920 – 1980. Eesti ise on seal samasugune karakter nagu Ullo Paerandki, sündinud Ulrich Behrens (näiteks tunti ka Tallinna kunagi pigem Revali nime all). Isegi nimemuutused on tähenduslikud, nagu ka juhufraasid umbkeelne, sini-must-valge, Umsiedlung jne. Jaan Kross teab, et eesti lugeja tunneb oma maa ajalugu ning taipab kohe, millest juttu. Kuid inglise lugejale peab kõik puust ette tegema – teda aitavad joonealused märkmed.
Milline pidi olema kavalus, mille abil lugeja mõistma panna? Üks võimalus oligi seletada iga veidra või võõra sõna tähendust joonealuse notiitsis. Kuid ma ütlesin endale – ei, see pole ju mõni ülikooli dissertatsioon, vaid romaan, mida peab lugema naudinguga. Siis tulin ma mõttele kirjutada põhjalik sissejuhatus, kus oleksid sees need tegelikult eksisteerinud inimesed, kellele romaanis viidatakse (Barbarus, Laidoner, Tuglas jt.). Kuid see nimekiri aiva kasvas. Siis ma otsustasin eraldada nimed sissejuhatusest ja panna need raamatu lõppu. Ja mul on oma otsuse üle hea meel – sai ju nimesid lõpuks tervelt kaheksakümmend! Ning ka siis polnud nende hulgas selliseid tuntud nimesid nagu Churchill ja Stalin. Lisasin veel mõned mitte-eesti nimed nagu Litzmann (kus pidin selgitama ka sõnamängu…).
Sissejuhatus (inglased eelistavad eessõnu) sai nõnda õnneks õhem, kuid sealgi pidi jaguma ruumi põhitõdede tarvis, näiteks, kus Tallinn asub (Helsingist teispool lahte), aga ka kohalik geograafia, Toompea ja all-linna paigutus. Kuid ka ajalugu oli tähtis: asjaolu, et Eesti oli 1940. aastani iseseisev, okupeeriti seejärel Nõukogude Liidu, siis Saksamaa ja siis uuesti viiekümneks aastaks Nõukogude Liidu poolt. See kõik oli raamatu õhustiku mõttes ülimalt oluline ning pidi mainitud saama.
Realia kohal kõrgub küllalt mahuka teksti (Virgela väljaandes ligi 370 lehekülge) tegelik tõlge. Ning siin tuleb mängu tõlkija emakeel.
Tõlkijat kiidetakse sageli selle eest, et ta tunneb hästi võõrkeelt, kuigi tegelikult on hoopis tähtsam see, et ta valdaks oma emakeelt. Nagu te kindlasti märkate, on see artikkel kirjutatud inglise, mitte eesti keeles. Kujutan endale ette, kuidas eesti lugeja mõtleb – ahaa, siin ta nüüd on, keegi, kes tõlgib eesti keelest, keegi, kellele me oleme andnud auhinna, aga ta ei võta isegi vaevaks meiega eesti keeles suhelda! Loomulikult oskan ma eesti keeles kirjutada, kuid see on kaugel nõtkusest ja elegantsist, mida ma oma emakeeles, inglise keeles (briti variant) suudan. Kuna ma tean, et neid eestlasi on palju, kes inglise keelt korralikult lugeda mõistavad, siis mõtlesin, et ei hoia oma loomulikke oskusi nii-öelda vaka all ning kasutan oma mõtete ja mõlgutuste edastamisel ära kedagi, kes on eesti keeles kodus. Mõistagi olen ma sellega eelisolukorras, et minu emakeel on inglise keel – maailma esperanto. Kirjutanuks ma iiri keeles või friisi keeles või letseburgis, siis pidanuks tekst küllap kõigepealt tõlgitama inglise, prantsuse või saksa keelde ning alles seejärel eesti keelde.
Tõlkija peaks igal juhul tõlkima originaalkeelest ning otse oma emakeelde. Enamusele on see endastmõistetav, kuid paljud kuulsad teosed, sealhulgas piibel, on tõlgitud mitme keele vahendusel. Kuid iga tõlkimisega läheb kaotsi mingi nüanss, sõnastusviis või vaimukas väljend. Vahel võib isegi juhtuda, et mõni mõttetarkus või ütlus on olemas nii alg- kui sihtkeeles, kuid läheb tõlkes kaduma, sest vahepealse(t)es keel(t)es sellist väljendit pole.
Inglise keelde tõlkijal on veel lisaprobleem, sest inglise keelel on kaks aktsepteeritud varianti: briti ja ameerika oma. Erinevusi ei tule ette mitte ainult õigekirjas, mida saab kergesti kontrollida mehaaniliselt, arvuti abil, vaid ka sõnades ja väljendites, mis võivad jääda mõistetamatuks. Näiteks olin ma juba üle kahekümne, kui taipasin, et ameeriklased ei ütle (vee)kraani kohta mitte (water)tap, vaid faucet. Seda sõna Inglismaal lihtsalt ei kasutata, isegi mitte nüüd, kui meile sajab iga päev loendamatul hulgal kaela jänkide teleprogramme. Nii tekivad tuttavad, kuid eri tähendusega sõnad, sest kui ameeriklased nimetavad mängu, kus ovaalne pall kaenlasse kahmatakse, jalgpalliks, siis inglastel on jalgpalli jaoks teine sõna – soccer. Ja nii edasi.
Ka dialoogi võib olla keeruline tõlkida. Tegelikult ongi dialoogi tõlkimine tõlke kõige komplitseeritum osa. Kõik reaaliasse puutuva saab teatmeteostest või moodsal ajal internetist järele vaadata. Kuid dialoog sisaldab sageli läbipaistmatuid idioome ja kui neid pole Asta Õimu suurepärastes fraseoloogia ja sünonüümide sõnastikes, on tõlkija suures hädas. Ja siin tulevad appi toimetajad.
Toimetajad kontrollivad teksti, kui tõlge on valmis, kuid enne selle kirjastusse andmist. Minul ja “Paigallennul” (millest on just saanud “Treading Air”) vedas. Minu inglise sõber Rodney Bradbury, kes elab praegu Rootsis, leidis mulle esimese toimetaja, kes vaatas hoolikalt läbi iga lause ja märkis üles kõik, millest tõlkija, s.t. mina olin valesti aru saanud. Selleks oli Kati Lindström, semiootika ja jaapani keele tudeng, kes tegi oma tööd õpingute vaheajal ning väga põhjalikult. Nagu ka teine toimetaja Tiina Laats Eesti Instituudist, kes võttis lahendada need küsimused, millele Kati polnud lahendust leidnud. Seejärel pidin mina parandused sisse viima ning arvestama soovitustega. Nõnda on tõlge koostöö, kuigi raamatu tiitellehele trükitakse enamasti alati ainult tõlkija, mitte tema abiliste nimi. Kuid vastutus lõppversiooni eest lasub mõistagi ainumas tõlkijal.
Lõpuks luges inglise kirjastus käsikirja läbi ja tegi omapoolsed parandused ja ettepanekud. Isegi oma emakeeles võib tõlkija vahel kasutada kohmakaid väljendeid või idioome, mis ei sobitu lõiku või peatükki, kus need ette tulevad. Kõige üllatavam oli see, et kirjastuse kogenud toimetajad oskasid leida üles need kohad, kus tõlkija polnud asjast õigesti aru saanud või oli lasknud ennast mõjutada originaalkeele süntaksist. Seejuures ise sõnagi eesti keelt oskamata! Kuid kogenud toimetaja oskuste juurde kuulubki arusaamise lünklikkusest johtuvate ülelibisemiste märkamine.
Teoorias peaks kogu protsess tähendama seda, et ilmumise ajaks on tõlge palju parem tõlkija variandist.
Hetkel olen ma lõpetamas Mati Undi romaani “Öös on asju” (1990). Mis vahe on sellel ja Krossi kahel eelmisel teosel (minu tõlgitud on ka 1990. a. alguse jutukogu “Silmade avamise päev”)? Undi laused on lühemad ning mitte nii keerulised kui Krossil ning seal on ka võib-olla vähem toda veneaegse elu ollust, mida peab lugejale seletama. Samas on ka Undi irvitav nullstiil Krossi omast küllalt erinev. Kuna Unt on nii palju aastaid töötanud teatris, siis on tal mõistagi rohkem dialoogi. Ning ma sirutan veel kord käe oma “Fraseoloogia sõnaraamatu” järele. Erinevalt väliseestlastest ei ole ma teie keelega koos üles kasvanud ning hoolimata pea kaheaastasest viibimisest teie maal olen ma kaugel sellest, et vallata teie kõnekeelt. Teie keelt küll mõistes peab mul olema kõnekeelsete väljendite piisav varu, või muidu luhtuks mu tegevus tõlkijana. Seega jääb peamiseks mu emakeel.

ERIC DICKENS,
2004. aasta Via Estica auhinna võitja eesti
kirjanduse tõlkimise eest võõrkeelde.

Inglise keelest tõlkinud
Toomas Raudam