Nimi maksab?
Lastekirjandus 2003

2003. aasta märtsikuu Loomingus kirjutas Jan Kaus: “Üha raskem on kirjutada kirjandusest ülevaateid. See, millest üle peab vaatama, on liiga kirju, mitmekesine, ositi silmapiiri taha jääv, et nähtu põhjal mingeid üheselt mõistetavaid jõujooni esile tõsta.” Sama kehtib ka lastekirjanduse kui suurte kirjanduse väikese (kuid seda olulisema) venna kohta. Mida edasi, seda hõlmamatumaks, laialivalgunumaks muutub kirjandusväli, sealhulgas ka lastekirjandus.
Kuna ilmunud lasteraamatutest ülevaate saamine pole kerge ning bibliograafiline liigitusaluski on tihtipeale vaieldav, võiks järgnevaid arve võtta pigem tendentside, suundumustena kui täpse statistikana. 2003. aastal ilmus ligi 60 eesti lastekirjanduse esmatrükki, neist 7 olid luuleraamatud, ilmus ka 1 näidendikogumik. Kolme eelmise aasta esmatrükkide arv (2000 – 26; 2001 – 35; 2002 – 43) näitavad, et algupärase lastekirjanduse viljelemine ning väljaandmine tõuseb järjest. Kvaliteetsete, kõrgetasemeliste lasteraamatute arv on aga jäänud enam-vähem samaks.
2003. aastat iseloomustab ennekõike mitmekesisus. Ilmus raamatuid igale vanusegrupile – päris pisikestest noorteni välja, avaldati nii reaalelul põhinevaid teoseid kui ka fantastikat, ilmus nii poiste- kui ka tüdrukuteraamatuid. Endiselt jõuline on autoriraamat. Samas hägustuvad piirjooned eagrupiti ning lastele ja täiskasvanuile loodu vahel. Jätkuvalt ilmub tugevaid topeltadressaadiga kogupereraamatuid, millest leiavad mõtlemisainet täiskasvanudki. Kahjuks kiputakse kogupereraamatuks tituleerima ka teoseid, mis kannavad endas looja suutmatust end kindlale vanusegrupile keskendada, jäädes seejuures vähepakkuvaks nii lastele kui ka täiskasvanuile. Tegelikult on ju kõik head lasteraamatud täiskasvanuilegi nauditavad.
Kui lastele kirjastab algupärandeid ligi kakskümmend kirjastust, siis eesti noorteraamatute avaldamine paistab olevat vaid Tänapäeva pärusmaa. Seal on ilmunud kõik möödunud aasta arvestatavad noorsoojutustused: Helga Nõu “Kuues sõrm”, Katrin Reimuse “Haldjatants” ja Jaan Tangsoo “Hanejaht”. Erinevalt tõlkenoorsooraamatute keskendumisest ühele kitsale, igatpidi ärahekseldatud probleemile, pakuvad vastavad kodumaised teosed avaramat pilku elule. Tõepärased tegelased, kohalik olustik ja oskuslikult valitud teemapüstitus on nende teoste suurimaks vooruseks. Erinevalt suuremast osast tõlkenoorteraamatuist võib eesti noortejutustusi pidada ka kirjanduseks.
Möödunud aasta tõi kaasa koguni kümme lastekirjanduses debüteerijat. Nii mõnigi kord on esmaraamatu ilmutajad trükiristsed saanud Tähekeses. Sümpaatseimana mõjub uustulnukaist Kerttu Soans, kelle “Olivia ja esimene maailm” on väga unenäoline, kuid samas realistlik teos. Hämmastava sisseelamisega kirjeldatud igapäevaelu seigad on nähtud nelja-aastase tüdruku silme läbi. Idülliliselt tundlikud ja liigutavad lood on kirja pandud aga lastele iselugemiseks ehk liig raskes sõnastuses. Seetõttu sobib teos rohkem ehk ettelugemiseks. Raamatu pildilisus ja keele väljendusrikkusi kasutav stiil pakub naudingut ja meeldetuletamisrõõmu lastevanematelegi. Lootustandva autorina tundub ka Tiina Karjahärm, kelle õpetliku alatooniga “Ella jonn ja Pilvekoll” sobib paremini just kahe-kolme-aastastele ettelugemiseks.
End juba lastekirjanikuna tõestanud autoritest ilmus märkimisväärseid uudisteoseid tänavu H. Vilepilt, J. Vaiksoolt, V. Ränikult ja L. Remmelilt.
Juba aastaid kiratsenud lasteluules ei olnud ka möödunud aastal suuri muutusi märgata. 2000. aastal jutukoguga “Neli hommikut ja üks õhtu” debüteerinud Jaanus Vaiksoo avaldas möödunud aastal värsikogu “Kellassepaproua” ja jutukogu “Soovaimu lood”. Ette kantuna vaimukas ja temperamentne luule muutub lugedes raskepäraseks, seda eelkõige just otsitud riimide ja kohati nihkes rütmi tõttu. Ka luuletuste sisu on hingelähedasem lapsevanemaile kui lastele endile. Tundub, et Vaiksoole sobib pigem proosavorm. Muistendiraamat “Soovaimu lood” tutvustab noorele lugejale kaasakiskuvalt looduse ilu. Mainimist väärib autori hea eesti keel, mis on lastekirjanduses eriti oluline.
Möödunud aasta parimaks saavutuseks lasteluule vallas tuleb pidada Heiki Vilepi kogu “Minu laul”. Nagu Vilepi eelmine lasteluulekogu “Tere!” on seegi raamat kodune ja südamlik. Eelkõige tavalise perekonna igapäevaelu seikadest rääkivad lapselähedased värsid paistavad silma vaimukate lahenduste poolest. Parimad luuletused sisaldavad ka kübekest nukrust, mis annab neile sügavama mõõtme. Autori võimest elada sisse lapse maailma annab aimu kirjaniku teinegi sel aastal ilmunud teos, juturaamat “Kapiukse kollid”. Ühele kindlale iseloomujoonele üles ehitatud tegelaskujud, kontsentreeritud sü¯ee ja hoogne tegevustik on selle raamatu voorusteks. Samuti on paeluv kirjaniku siirus, helgus ja headus, mis jätab läbi ridade kumades hinge sooja tunde.
Üldse on hingesoojust, üksteisemõistmist ja abistamist propageerivaid algupärandeid poelettidele jõudnud varasemast rohkem. Üks selliseid on ka Liili Remmeli “Paharetu päkapikumetsas”, mis sisaldab endas klassikalist maailma avastamise lugu. Nii kujunduselt kui ka sisult meenutab raamat mõneti Andrus Kiviräha “Lottet”. Ühele tegelasele keskendatud sü¯ee on kergelt jälgitav ja tempokas algusest lõpuni. Nii nagu koeratüdruk Lottel on ka päkapikk Paharetul inimlapsega palju sarnast: ta on uudishimulik ja teadmisjanuline, seiklusi ihkav ja alati tegutsemisaldis. Raamat pakub lastele eneseavastamisrõõmu.
Tore, et lastekirjandusele on truuks jäänud ka Valeria Ränik. Tema järjekordne kaslasteraamat “Väike ilves, Suur Murr ja teised” on süvenemist ja tagasipöörduvat lugemist nõudev mitmetasandiline teos. Erinevalt varasemaist raamatuist kasutab kirjanik nüüd muinasjutuvormi. Tugeva eetilise alatooniga jutud ei määri lapsele moraali pähe, on kunstiliselt kandvad ja emotsionaalselt mõjusad.
Jätkuvalt on vormis ka enamik vanema põlvkonna autoreid. Aino Perviku, Leelo Tungla, Henno Käo või Edgar Valteri uudisteoseid lugedes-vaadates ei tule kunagi pettuda. Aino Pervikult ilmus sel aastal mitu uut osa Paula sarjast (“Paula ja Patrik”, “Paula käib poes”, “Paula läheb piknikule”, “Paula viiakse haiglasse”, “Paula mängib”). Edgar Valter ilmutas pildiraamatu “Natuke naljakad pildid”, millest iga laps ise endale meelepärase teksti koostada võib.
(Hüper)aktiivselt tegev on Leelo Tungal. 2003. aasta tõi temalt koguni seitse uudisteost. L. Tungla, E. Hiiepuu ja E. Valteri aabitsast ja lugemikust tuttavaks saanud Päka kooli lapsed tegutsevad edasi jutte ja luuletusi sisaldavas raamatus “Aadama ja Anna lood”. Selles loomulikus ja lihtsas lasteraamatus on iga lugu üles ehitatud konfliktsituatsioonile, mis humoorikas stiilis lahenduseni viiakse. Headusest ja hingesoojusest tulvil raamat paneb lapsevanemadki muigama. Koolieelikutele on mõeldud viis värssidega pappraamatut, mis, tõsi küll, kandvat tõlkija nime vaid müügistrateegilistel eesmärkidel. Ulmesugemetega “Siri Siiriuselt” vaeb Tunglale omaselt kaasaja elukorralduse valupunkte.
Henno Käo uudisloomingust on kunstiliselt kandvamad “Napakad lood” ja “Ahjukoll ja teisi lugusid”. Autoriraamatute ühe säravama esindaja lood on enamasti üles ehitatud sõnamängule. Kaasaja ühiskonnaga kergesti haakuvaid vihjeid tabavad lapsed ning naudivad täiskasvanudki. Leidlikkus, elav fantaasia ja allegoorilisus on jätkuvalt Käo trumbiks.
Paraku ei taga iga tuntud nimi alati kvaliteeti. Nimi maksab ja kirjastused võtavad tasemeta raamatuid avaldada. Lastevanemad aga ostavad neid nostalgiast tagatõugatuna. Nii jätkubki müüt lastekirjandusest kui millestki mannetust ja kunstiliselt küündimatust…

JAANIKA PALM