Nimi maksab?
Lastekirjandus 2003
2003. aasta märtsikuu Loomingus kirjutas Jan Kaus:
“Üha raskem on kirjutada kirjandusest ülevaateid. See, millest üle
peab vaatama, on liiga kirju, mitmekesine, ositi silmapiiri taha jääv,
et nähtu põhjal mingeid üheselt mõistetavaid jõujooni esile tõsta.”
Sama kehtib ka lastekirjanduse kui suurte kirjanduse väikese (kuid seda
olulisema) venna kohta. Mida edasi, seda hõlmamatumaks, laialivalgunumaks
muutub kirjandusväli, sealhulgas ka lastekirjandus.
Kuna ilmunud lasteraamatutest ülevaate saamine pole kerge ning
bibliograafiline liigitusaluski on tihtipeale vaieldav, võiks järgnevaid
arve võtta pigem tendentside, suundumustena kui täpse statistikana.
2003. aastal ilmus ligi 60 eesti lastekirjanduse esmatrükki, neist 7 olid
luuleraamatud, ilmus ka 1 näidendikogumik. Kolme eelmise aasta
esmatrükkide arv (2000 – 26; 2001 – 35; 2002 – 43) näitavad, et
algupärase lastekirjanduse viljelemine ning väljaandmine tõuseb
järjest. Kvaliteetsete, kõrgetasemeliste lasteraamatute arv on aga
jäänud enam-vähem samaks.
2003. aastat iseloomustab ennekõike mitmekesisus. Ilmus raamatuid igale
vanusegrupile – päris pisikestest noorteni välja, avaldati nii
reaalelul põhinevaid teoseid kui ka fantastikat, ilmus nii poiste- kui ka
tüdrukuteraamatuid. Endiselt jõuline on autoriraamat. Samas hägustuvad
piirjooned eagrupiti ning lastele ja täiskasvanuile loodu vahel.
Jätkuvalt ilmub tugevaid topeltadressaadiga kogupereraamatuid, millest
leiavad mõtlemisainet täiskasvanudki. Kahjuks kiputakse
kogupereraamatuks tituleerima ka teoseid, mis kannavad endas looja
suutmatust end kindlale vanusegrupile keskendada, jäädes seejuures
vähepakkuvaks nii lastele kui ka täiskasvanuile. Tegelikult on ju kõik
head lasteraamatud täiskasvanuilegi nauditavad.
Kui lastele kirjastab algupärandeid ligi kakskümmend kirjastust,
siis eesti noorteraamatute avaldamine paistab olevat vaid Tänapäeva
pärusmaa. Seal on ilmunud kõik möödunud aasta arvestatavad
noorsoojutustused: Helga Nõu “Kuues sõrm”, Katrin Reimuse “Haldjatants”
ja Jaan Tangsoo “Hanejaht”. Erinevalt tõlkenoorsooraamatute
keskendumisest ühele kitsale, igatpidi ärahekseldatud probleemile,
pakuvad vastavad kodumaised teosed avaramat pilku elule. Tõepärased
tegelased, kohalik olustik ja oskuslikult valitud teemapüstitus on nende
teoste suurimaks vooruseks. Erinevalt suuremast osast
tõlkenoorteraamatuist võib eesti noortejutustusi pidada ka kirjanduseks.
Möödunud aasta tõi kaasa koguni kümme lastekirjanduses debüteerijat.
Nii mõnigi kord on esmaraamatu ilmutajad trükiristsed saanud Tähekeses.
Sümpaatseimana mõjub uustulnukaist Kerttu Soans, kelle “Olivia
ja esimene maailm” on väga unenäoline, kuid samas realistlik teos.
Hämmastava sisseelamisega kirjeldatud igapäevaelu seigad on nähtud
nelja-aastase tüdruku silme läbi. Idülliliselt tundlikud ja liigutavad
lood on kirja pandud aga lastele iselugemiseks ehk liig raskes
sõnastuses. Seetõttu sobib teos rohkem ehk ettelugemiseks. Raamatu
pildilisus ja keele väljendusrikkusi kasutav stiil pakub naudingut ja
meeldetuletamisrõõmu lastevanematelegi. Lootustandva autorina tundub ka Tiina
Karjahärm, kelle õpetliku alatooniga “Ella jonn ja Pilvekoll”
sobib paremini just kahe-kolme-aastastele ettelugemiseks.
End juba lastekirjanikuna tõestanud autoritest ilmus märkimisväärseid
uudisteoseid tänavu H. Vilepilt, J. Vaiksoolt, V. Ränikult ja L.
Remmelilt.
Juba aastaid kiratsenud lasteluules ei olnud ka möödunud aastal suuri
muutusi märgata. 2000. aastal jutukoguga “Neli hommikut ja üks õhtu”
debüteerinud Jaanus Vaiksoo avaldas möödunud aastal värsikogu
“Kellassepaproua” ja jutukogu “Soovaimu lood”. Ette kantuna
vaimukas ja temperamentne luule muutub lugedes raskepäraseks, seda
eelkõige just otsitud riimide ja kohati nihkes rütmi tõttu. Ka
luuletuste sisu on hingelähedasem lapsevanemaile kui lastele endile.
Tundub, et Vaiksoole sobib pigem proosavorm. Muistendiraamat “Soovaimu
lood” tutvustab noorele lugejale kaasakiskuvalt looduse ilu. Mainimist
väärib autori hea eesti keel, mis on lastekirjanduses eriti oluline.
Möödunud aasta parimaks saavutuseks lasteluule vallas tuleb pidada Heiki
Vilepi kogu “Minu laul”. Nagu Vilepi eelmine lasteluulekogu “Tere!”
on seegi raamat kodune ja südamlik. Eelkõige tavalise perekonna
igapäevaelu seikadest rääkivad lapselähedased värsid paistavad silma
vaimukate lahenduste poolest. Parimad luuletused sisaldavad ka kübekest
nukrust, mis annab neile sügavama mõõtme. Autori võimest elada sisse
lapse maailma annab aimu kirjaniku teinegi sel aastal ilmunud teos,
juturaamat “Kapiukse kollid”. Ühele kindlale iseloomujoonele üles
ehitatud tegelaskujud, kontsentreeritud sü¯ee ja hoogne tegevustik on
selle raamatu voorusteks. Samuti on paeluv kirjaniku siirus, helgus ja
headus, mis jätab läbi ridade kumades hinge sooja tunde.
Üldse on hingesoojust, üksteisemõistmist ja abistamist propageerivaid
algupärandeid poelettidele jõudnud varasemast rohkem. Üks selliseid on
ka Liili Remmeli “Paharetu päkapikumetsas”, mis sisaldab endas
klassikalist maailma avastamise lugu. Nii kujunduselt kui ka sisult
meenutab raamat mõneti Andrus Kiviräha “Lottet”. Ühele tegelasele
keskendatud sü¯ee on kergelt jälgitav ja tempokas algusest lõpuni. Nii
nagu koeratüdruk Lottel on ka päkapikk Paharetul inimlapsega palju
sarnast: ta on uudishimulik ja teadmisjanuline, seiklusi ihkav ja alati
tegutsemisaldis. Raamat pakub lastele eneseavastamisrõõmu.
Tore, et lastekirjandusele on truuks jäänud ka Valeria Ränik.
Tema järjekordne kaslasteraamat “Väike ilves, Suur Murr ja teised”
on süvenemist ja tagasipöörduvat lugemist nõudev mitmetasandiline
teos. Erinevalt varasemaist raamatuist kasutab kirjanik nüüd
muinasjutuvormi. Tugeva eetilise alatooniga jutud ei määri lapsele
moraali pähe, on kunstiliselt kandvad ja emotsionaalselt mõjusad.
Jätkuvalt on vormis ka enamik vanema põlvkonna autoreid. Aino Perviku,
Leelo Tungla, Henno Käo või Edgar Valteri uudisteoseid lugedes-vaadates
ei tule kunagi pettuda. Aino Pervikult ilmus sel aastal mitu uut
osa Paula sarjast (“Paula ja Patrik”, “Paula käib poes”, “Paula
läheb piknikule”, “Paula viiakse haiglasse”, “Paula mängib”). Edgar
Valter ilmutas pildiraamatu “Natuke naljakad pildid”, millest iga
laps ise endale meelepärase teksti koostada võib.
(Hüper)aktiivselt tegev on Leelo Tungal. 2003. aasta tõi temalt
koguni seitse uudisteost. L. Tungla, E. Hiiepuu ja E. Valteri aabitsast ja
lugemikust tuttavaks saanud Päka kooli lapsed tegutsevad edasi jutte ja
luuletusi sisaldavas raamatus “Aadama ja Anna lood”. Selles loomulikus
ja lihtsas lasteraamatus on iga lugu üles ehitatud
konfliktsituatsioonile, mis humoorikas stiilis lahenduseni viiakse.
Headusest ja hingesoojusest tulvil raamat paneb lapsevanemadki muigama.
Koolieelikutele on mõeldud viis värssidega pappraamatut, mis, tõsi
küll, kandvat tõlkija nime vaid müügistrateegilistel eesmärkidel.
Ulmesugemetega “Siri Siiriuselt” vaeb Tunglale omaselt kaasaja
elukorralduse valupunkte.
Henno Käo uudisloomingust on kunstiliselt kandvamad “Napakad
lood” ja “Ahjukoll ja teisi lugusid”. Autoriraamatute ühe säravama
esindaja lood on enamasti üles ehitatud sõnamängule. Kaasaja
ühiskonnaga kergesti haakuvaid vihjeid tabavad lapsed ning naudivad
täiskasvanudki. Leidlikkus, elav fantaasia ja allegoorilisus on
jätkuvalt Käo trumbiks.
Paraku ei taga iga tuntud nimi alati kvaliteeti. Nimi maksab ja
kirjastused võtavad tasemeta raamatuid avaldada. Lastevanemad aga ostavad
neid nostalgiast tagatõugatuna. Nii jätkubki müüt lastekirjandusest
kui millestki mannetust ja kunstiliselt küündimatust…JAANIKA
PALM
|