Kuld Lõwi ja Kultase najal
Kalervo Hovi, Kuld Lõwi ja Kultase ajal.
Varrak. 328 lk.
Kuld Lõwi ja Kultase najal seisab püsti suur ja kaunis legend
kohvikukultuurist päikeseküllases ja õnnerikkas (esimeses) Eesti
Wabariigis. Olgugi sääl ajaloolist tõepära pisut enam kui, ütleme,
Ivan Orava mälestustes, erinev tegelikkus siiski legendist
märkimisväärselt. Ja vahest siit võib otsida põhjust, miks ühe
adekvaatse käsitluse Eesti omariikluse algukümnendite kohta saame me
taas Soome autori sule läbi.
Legendil on omad ülesanded ja kindlasti kandis ka pajatus Kuld Lõvi –
Kultase kuldajast nii mõnegi hinge kergemini läbi tumedate
aastakümnete, aitas mäletada möödunut ja alal hoida tuleviku-usku.
Nõnda on mõistetav ka raamatu tegelikult pisut eksitav pealkiri. Jõudis
ju Kultas tegutseda esimese iseseisvuse viimasel napil kolmel aastal, Kuld
Lõwi aga – noh, kuni kolmekümnendate keskpaigani oli sealgi üks
ühiskemps korruse kohta. Ja kaks vannituba pealinna parima võõrastemaja
peale. Nii et tervet käsitletavat perioodi (1918 – 1940) ei tuleks
tingimata nonde “kuldsete” nimedega iseloomustada, küll aga annab
toimetada vägevate sümbolite najal. Mida Kalervo Hovi meeldiva (ja
kohati mitte nii väga meeldiva) üksikasjalisusega teebki.
Paatost ja nostalgiat ei tasu siit otsida ning nii mõnigi pühatistesse
nakatunud valikuline minevikumäletaja kohtab siin kindlasti ka sellist
Eesti Wabariiki, mida praegu tiba piinlik meenutada. Vaatad vanavanaisa
portreepilti, kus vuntsid uhked ja lips kikkis ega tahagi teada, et
püksid olid vanad, kalossid porised ja aluspesu auklik. Ja kui siis tuleb
keegi ja toob paremad fotod, täpsemad jutud, siis on ju imelik oma
ilukujutelmi muuta. Ei taha ma siin kaugeltki väita, nagu oleks tegu
miski paljastava või (jummel hoidku!) parastava teosega stiilis “no
vaadake nüüd, mihukesed matsid te olite”. Kaugel sellest. Teos on
väga sõbralik, tegu ju armastusest sündinud lapsega. Aga ilustamist,
moonutamist ega tõe peitmist pitsliniku varju siin ei ole.
Tegelikult on täiesti tervendav lugeda, kuidas läinud sajandi
kahekümnendatel-kolmekümnendatel lokaalid tekkisid ja kadusid, kuidas
õitses seksimajandus ja kuidas purjus põhjanaaber tõi Tallinna suure
osa napsukauba kasumist. Ja kuidas paljud viinamajad pärast kuiva seaduse
kaotamist Soomes lössi vajusid. Ja kuidas kõige selle nii-ütelda
pahapoolse ja patuse vastu muudkui võidelda üritati ja kuidas see
võitlus sinnasamma vajus kuhu ikka. Halvimal juhul võidi Kihnu saarele
asumisele saata. Võrdlusi tänase päevaga – ja mitte sugugi alati
tänase päeva kahjuks – leiab pea igalt leheküljelt. Üsna korraliku
ülevaate saab ka palkadest, hindadest ja rahalistest suhetest. Laias
laastus on esimese vabariigi mark võrreldav tänase krooniga ja toonane
kroon praeguse sajasega. Praktiliselt kõik hinnad pädevad selles
mõõtkavas üllatavalt hästi. Sama edukalt mureneb müüt. (Müüt on
üldse kerge tekkima, praegu näiteks kuldsete kuuekümnendate oma, et
õlu maksis 22 kopikat jne. Et palk oli 60 rubla, ei taheta meenutada.
Korrutage numbrid sajaga ja saate tänased hinnad. Ei taha, kuldne on
heam.)
Pildimaterjali rohkusest ja kujunduse (Ruth Huimerind) maailmakõrgusest
ma ei räägigi. Kes selle kauni ja kalli üllitise kätte võtab, see
teda enam eriti käest ära panna ei taha. Sellise raamatu oleksid pidanud
kinni maksma tänase Eesti restoranid, baarid ja pordumajad. Aga võibolla
hakkas neil häbi. Küll selle sajandi viimasel veerandikul tuleb mõni
seni sündimata soomlane ja kirjutab nemad üles. Ma lõikan selle
arvustuse välja ja voldin raamatu vahele. Lapselapselaste tarvis.
KARL MARTIN SINIJÄRV
|