|
|
Kuldkaru jäeti koju
Saksamaale on “Berlinale” Kuldkaru võitmine tähtis sündmus. Veelgi tähtsam on see auhind võidufilmi “Vastu seina” tegijale, Hamburgis koolituse saanud türgi juurtega re¯issöörile Fatih Akinile. Kõrge tunnustuse pälvinule avanevad produtsentide rahakotirauad nüüd kergemini. Seda enam, et Akin kirjutas ka Kuldkaru filmi stsenaariumi ning on väiksemaid auhindu varemgi teeninud. Ja muidugi tõstab selline supertunnustus kogu türgi kogukonna eneseteadvust. Sotsiaalkriitilises plaanis on teos aga üsna väheütlev ja ka kunstilisest terviklikkusest jääb puudu. “Vastu seina” on melodraama küllalt erinevate karakterite saatuslikust seotusest, mis paratamatult päädib perspektiivitult. Samas on film ere ja hästi vaadatav, mille kaasakiskuvuse määravad peaosaliste impulsiivsed, kirglikud loomused, mis on läbi filmi kandvalt ja hästi välja mängitud. Peategelased kohtuvad psühhiaatriakliiniku kinnises osakonnas. Cahit on 40aastane alkohoolik, kokaiini ninna tõmbav elupõletaja, kes on depressioonihoos autoga vastu seina põrutanud, et siit ilmast minna, kuid siiski ellu jäänud. Näitleja Birol Üneli kehastuses on tal pilkupüüdvalt põnev välimus. Ta on käitumises lõdvalt hoolimatu, kuid ka ettearvamatult äkiline. Teine peategelane Sibel on temast poole noorem, kasvanud türgi esimese sisserändajate generatsiooni tavade vaimus. Nende tavade vastu ongi ta mässu tõstnud, endal veenid läbi lõiganud ja haiglasse toodud. Sibeli unistuseks on elada nagu saksa naised: lõbutseda, baarides pidu panna ja seksuaalset vabadust nautida. Sibeli rolli teeb näitlejakoolituseta türgi tüdruk Sibel Kekilli, kelle re¯issöör leidis ühest kaubamajast, kuid on nüüd oma debüüdiga silmapaistval tasemel. Mis muidugi näitab ka re¯issööri tugevust näitlejaga töötamisel. Filmi isepäine Sibel teeb Cahitile ettepaneku sõlmida fiktiivne abielu, mis päästaks perekonna rüpest. Cahit nõustub, kuigi kõheldes. End korralikuks inimeseks valetades ning vahepeal end kokaiiniga turgutades mängib ta vapralt kaasa käepalumise tseremoonia pruudi perekonnanõukogus ning saabki loa abielluda. Türgi muusikaga pulmapidu on värvikas vahepala, paar maandub Cahiti poissmehepessa, kus valitseb alkohooliku kodu korratus, paar jagab korterit, ent mitte voodit. Cahit jätkab vanas rütmis: baarimelu, alkohol, droogid ja kirglik seks täidavad ta päevi ja öid. Sibeli arglikud katsed midagi muuta põrkuvad temperamentselt purustavatele reaktsioonidele nagu vastu seina. Ent ka Sibelil on peatselt oma baarid, sõbrad ja armukesed. Ometi leiab aset ka paari lähenemine ja kiindumine. Ent kui Sibel seda märkab, on juba liiga hilja. Cahit pannakse viieks aastaks Türgi vanglasse, aga tüdruk jääb teda ootama. Viie aasta pärast kohtuvad nad jälle. Näib, et kõik võiks nagu uuesti alata, kuid see jääb täitumatuks unelmaks. Melodraamale annab omalaadse vormi piltpostkaardilik vaade Bosporuse kaldalt Istanbulile. See vaade jääb taustaks seitsmele pillimehele, kes teevad türgi muusikat. Nende ilmumisega film algab ja lõpeb pillide kottipanemisega. Muusikalis-piltpostkaardilikke vahe-episoode kasutatakse filmis viiel korral ning see jagab linateose justkui viide vaatusse. Mõni kriitik on arvanud, et selline võte on jäänuk komöödiast, millena teos esialgu kavandati, kuid võimaldab vaatajal ka lõdvemalt hingata. “Berlinale” elulähedus Seekordse “Berlinale” võistlusfilmide kava kokkupanijad eelistasid elulähedastel teemadel tehtud linatöid. Kokku saadigi hulk lugusid, mis osutavad globaalses mõõtmes aktuaalsetele ning valusatele ilmingutele. Näib, et seda printsiipi pidasid silmas ka auhindajad. Nii sai Lõuna-Korea re¯issöör Kim Ki-Duk parima re¯issööri Hõbekaru alaealiste tüdrukute seksuaalset ärakasutamist näitavate traagiliste kaadrite eest. Üleilmseks probleemiks on narkootikumide salakaubandus. Narkomaffia on kauba levitamisel järjest kavalam. Sellest kõnelev Kolumbia ja USA koostööfilm “Maria sisemine ilu” (USA re¯issööri Joshua Marstoni debüüt) pakub dokumentaalses laadis pilte, kuidas heroiin ja kokaiin lennuteed pidi Bogotįst New Yorki jõuab. Teose peategelaseks on Bogotį lähedalt külast pärit 17aastane Maria, kes töötab hiigelsuures roosikasvatuses, kus elu pole ometi roosiline. Päevad läbi tuleb seista jooksva lindi ääres roosivartelt okkaid kõrvaldades ja õisi ekspordiks pakkides. Seda kõike norivate ülevaatajate silma all. Palk on vilets, kuid tuleb toetada vanemaid ja vallasemast õde. Samas unistab Maria jõukusest ja oma majast. Sõber külapeolt lubab tulusat teenistust. Bogotį narkoärikate pakkumine on 5000 dollarit ning prii sõit New Yorki ja tagasi iga narkolasti kohaleviimise eest. Maria nõustub. Järgneb koolitus: siirupisse kastetud kokaiinikapslite allaneelamine on väga vastik, kuid tüdruk saab oma refleksidest jagu. Noor näitlejatar Catalina Sandro Moreno, kes Maria rolliga tõusis “Koletise” peaosa täitja Charlize Theroniga jagama parima näitlejatari Hõbekaru, on Maria kartustes, kõhklustes ja abituses väga veenev. Tänu rasedustesti positiivsusele ei võta New Yorgi toll ette keha röntgenoloogilist läbivaatust ja hirmunud algaja kuller pääseb 62 allaneelatud kapsliga puhtalt läbi. Samas pannakse mitmel temasugusel reisijal käed raudu. Maria saab lõpuks rahagi kätte neilt julmadelt poistelt, kes tema sõbranna kõhust tüdruku elu hinnaga heroiinikapslid välja on võtnud. Droogide teed näeme ka Taani Dogma-re¯issööri Anette K. Oleseni filmis “Tema kätes”, kus kuller on vaimuliku oreooliga kaitstud. Naistevangla on selles filmis antud “nagu elus” loomulikkusega, kuid intriigi arendus pole kuigi huvitav. Dogma-filmi laad on varasematel festivalidel köitvalt esil olnud. Ka Euroopa parimana Sinise Ingli pälvinud Rootsi re¯issööri Björn Runge sisutiheda filmi “Koidikuhahetus” oli narkootikumide äri ja mõju sisse põimitud kaasaegse maailma kunstiline ilming. Ikka veel püsib elulisena viimase suure sõja poolt mööda ilma laiali pillutatud inimeste oma juurte otsimise teema. Argentiina, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania toetusel loodud Daniel Burmani filmis “Kaotatud embus” juurdleb Argentiinas elav juudi noormees Ariel (ilmselt re¯issööri alter ego) oma päritolu üle. Arieli rolli eest pälvis Daniel Hendler parima meesnäitleja Hõbekaru, film tervikuna aga koguni ¯ürii grand prix’ ehk Hõbekaru. Köitev järjejutt Film, mis esimesena sai festivali gallupi neli tärni ja kriitikutest publiku üksmeelse aplausi, oli USA re¯issööri Richard Linklateri “Enne päikeseloojangut”, mis on järjeks tema eelmisele filmile “Enne päikesetõusu” (sai 1995. aasta “Berlinale’l” parima re¯ii Hõbekaru). Too aastatetagune film on ilus romanss kahest noorest, ameeriklasest Jessest (Ethan Hawke) ja Pariisi üliõpilasest Celine’ist (Julie Delpy), kes armunutena viibivad Viinis. Uues filmis näeme nende kohtumist Pariisis 10 aastat hiljem. Jessest on saanud kirjanik ning ta esitleb oma uut raamatut Pariisi lugejatele. Kohale tuleb ka kuulutust lugenud Celine. Jesse peab lennukile tõttama, neil jääb kohtumiseks 90 minutit. Nii kaua kestab ka film. Jalutuskäik viib kohvikusse, Seine’i kaldapealsele, ka lühikesele laevasõidule. Kumbki tahab teisest rohkem teada saada: “Oled sa õnnelik?”, “Oled sa abielus?” Mõlemad on muutunud. Jesse tunnistab, et tema abielu on sama hästi kui lõppenud ning tal on poeg. Ka Celine’il on lahkuminek juba seljataga. Irooniliselt ja skeptiliselt meenutavad nad Viini, ometi pole sealne palang kummalgi ununenud. Jalutuskäigu lõpul ollakse Celine’i kodumaja õues, kus Celine’i kass Che neid rõõmsalt tervitama tuleb. (Huvitav, kuidas küll Postimehe kriitik Lauri Kärk kassi asemel koera nägi?). Päevinäinud treppi pidi tõustakse Celine’i korterisse, sest ta on lubanud rahuldada Jesse palve ning laulda talle ühe laulu. Laul ütleb palju. Kas nüüd lennuväljale? Ootamatult hakkavad ringlema lõputiitrid. Oli huvitav teada, et see sümpaatne film tehti vähese rahaga, võtted kestsid vaid 15 päeva ja dialoogi autoriteks on re¯issööri kõrval ka näitlejad. Kas 54. “Berlinale” oli parem või halvem kui eelmised? See foorum oli teistmoodi, silmas oli peetud teatud valikuprintsiipe. Sellega on kindlasti rahul sõltumatud produtsendid, vähem rahul sõltumatud vaatajad, kes loodavad festivalilt ikka parimat. Võistlusekraanil polnud näha selliste suurte filmimaade nagu Jaapani ja Hiina loomingut, kes on varem alati Karudele pretendeerinud. “Berlinale” tahtis olla omanäolisem. Olgu siis pealegi. ENDEL LINK 
|
