|
|
Küsimusi ristiusu asjus
Ervin Õunapuu. Teil esilinastub tähendusrikkal 24. veebruaril väärtfilmide näitamisele suuna võtnud kinos Sõprus film “Lihtsad küsimused”. Mis film see on? See on dokumentaalmõtisklus teemal, kas üle maailma ja inimese valitseb mingi kõrgem jõud, salapärane energia vms., mida/keda kokkuleppeliselt nimetatakse Jumalaks. Milline on autori enda positsioon selle eventuaalse ülijõu või -energia suhtes? Eraelus tajun ümbritsevat reaalselt, minu maailmapilt on selge ja muutumatu püsinud viimased kolmteist aastat. Seega pole mul vaja ka mingit müstilist juhendajat, karjast või pagan teab keda, kelle käske täita ja mille poole koogutada. Küll aga kubiseb minu looming seletamatusest ja mõistatustest, sest ilma fantaasiaolenditeta oleks see lihtsalt hale ja igav. Kuid kõik, mis kujuteldav, eksisteerib ju ka reaalselt? Kahtlemata! Inimese peas, filmilindil, paberil, lõuendil... Milline on “Lihtsate küsimuste” ülesehitus, esteetika, probleemid ja sõnum? Kui ma selle ära räägiks, poleks filmi näitamisel ja vaatamisel sügavat mõtet. Siiski, üks peateemadest on usuõpetus Eestimaa koolides. Kes filmi teha aitasid? Operaatorid on Anu Õunapuu ja Rein Kotov, monteerija samuti Kotov. Filmile kirjutab muusika helilooja Rivo Laasi. Kas see film, arvestades esilinastuseks valitud päeva, ajab ka mingit poliitilist või isamaalist asja? Esilinastuse päev on juhuslik. Kino Sõprus pakkus seda päeva, meile see sobis. Loodetavasti on inimesi, kes eelistavad televiisorist presidendi vastuvõtu jälgimisele vaadata hoopis uhiuut dokumentaalfilmi kinolinal. Eesti Filmi Sihtasutus ja Kultuurkapital pole viimastel aastatel sinu filmitegemist toetanud. Kas selle kiuste või sellele vaatamata tood nüüd ligi tunniajase dokumentaali turule? Mis vahenditega, kelle ja mille abil sul ikkagi filmi teha õnnestub? On vaja siirast Usku iseendasse ja sellesse, mida teed, siis on kõik võimalik. Filmi tootis erafirma, see on sõltumatu stuudio OÜ Anu Foto filmidebüüt. Mul on tunne, et sinu filmitegemise tung kompenseerib “mahajäetud” akvarellide ja graafika tegemist ning on dünaamilise, paljuski videole rajatud moodsa kunsti konservatiivsem aseaine. Ei, see pole nii. Akvarellikesed ja videokunst on ju ebareaalsuse peegeldamine nagu muu loomingki. “Lihtsad küsimused” on sama reaalne nagu tee rajamine, silla ehitamine või konkreetse leiva küpsetamine. Neid asju ei saa ega tohi segi ajada. Meenutan, et tegemist on dokumentaalmaterjaliga. Niisiis ajad silmale liikuvaks aetud pildikunsti kaudu ühiskondlikku asja, kannad sotsiaalset, esteetilis-ideoloogilist missiooni, mida tahvelmaal või akvarell või ilukirjandus-esseistika tihtilugu ju nii efektiivselt ei võimalda. Kui pidulikuks minna, siis jaa, sest mind on ära tüüdanud see täiskasvanute lapsik mäng, kuhu tiritakse vägivaldselt ka vastsündinud nende ristimise näol. Lapse käest ei küsita, ta ei saa ka vastata, kas ta on üldse nõus mängima seda ristiusumängu või mitte, sest imik ei oska veel rääkida. Tundub, et paljud täiskasvanud on ise pisilapse seisuses, usk mingisse müstilisse Loojasse muudab inimesed väikeseks, nii vaimselt kui füüsiliselt. Sa oled oma tõe ja õigluse, tõekspidamiste eest tavaeestlasest kirglikumalt võitlev tüüp. Kindlasti tunneb EELK kui sisuliselt monopoolsusele, riigikirikuks püüdlev konfessioon sinu linakunstist end jälle riivatuna, solvatuna, antikristusest pilastatuna. Kuid kas krutsifikside all roomlevalt hinge rõhuv vägivald on võrreldav poliitilise ajupesuga, näiteks eesti massi euroaedikusse karjatamisega? Kirik ei saa end tunda solvatuna, sest filmis vastavad minu lihtsatele küsimustele just usutegelased, kes peavad ristiusku kõige õigemaks inimelu vormiks. Tõsi, intervjueeritavad on minu suhtes märkimisväärselt kaastundlikud, et küsimused nii primitiivsed ja mina nii vaimuvaene olen. Enamik kirikuõpetajaid, kellele tegin ettepaneku filmida kiriku interjööri, keeldusid. Seega pidime sakraalset arhitektuuri, rekvisiite jms. filmima välismaal... Euroopa Liidu suhtes ma nii kriitiline pole, üheks põhjuseks kindlasti fakt, et Lõuna-Eesti praosti Mäevere arvates on EL jumalatu moodustis. Tervitatav on ka religioossete kultusesemete keelamine Prantsusmaa koolides. Äkki pead oma “püha sõda” hoopis “tuuleveskitega”? Üksikisiku aspektist ju sümpaatne vastuhakk, aga kas mäng väärib küünlaid? Kui see oleks mäng, siis oleks ma teinud ju mängufilmi. Mis tuuleveskitesse puutub, siis Cervantes oli veendunud ateist. Aga kui juba kalambuuriks läks, siis kas teate, miks matuserongkäik venib teosammul? Vaid sel põhjusel, et kiiremal käigul küünlad kustuksid. Küsis
|
