“Lunastuse” vajalikkusest

pilt

Eduard Vilde Narva-Jõesuus 1925. aastal. Praegu on käimas teatav Vilde rehabiliteerimisprotsess. Tema teosed pakuvad huvi juba uuele põlvkonnale kirjandussõpradele, sotsialismiaja tõlgendustaak hakkab maha valguma, majamuuseumi juures tegutseb Vilde klubi, mis korraldab oma veranda-üritusi, sääl on aset leidnud ka luuleõhtuid ja muud kirjandusega seotut. Just anti välja ka esimene Vilde auhind ajakirjandusliku tegevuse eest. Selle pälvis Barbi Pilvre.

Eduard Vilde romaan “Lunastus” (1909) on tänases Eesti Vabariigis ülimalt aktuaalne tekst, kuigi räägib saja aasta tagusest Taani Kuningriigist, Kopenhaagenist ja taanlastest. Mingit Eestit pole selle romaani raamides üldse olemas. Teisisõnu – see on läbinisti euroopalik romaan Euroopast. See on romaan euroopalikust töölisklassist, proletariaadist, kellel teatavasti pole ei tõelist kodumaad ega õiget rahvustki. Eesti proletaarlane tunneb ilmselt ennast tänagi mõnes Iirimaa tapamajas lehmalt nahka nülgides palju paremini kui koduse Tallinna prügikastidest tarvitatud taarat korjates. Kuidas oleks nüüd uut Vildet vaja! Kuidas oleks nüüd vaja Vildele nii tunnuslikku kirjanikujulgust! Mitte seksuaalselt perversset Oscar Wilde’i, vaid just Eduard Vildet tema sotsiaalsuses ja sotsialistlikkuses! Kui kaasaegselt kõlavad tänases Eestis näiteks kunagise Vilde geniaalsed Ameerika-novellid “Jack Brown” (1911) ja “Minu esimene business” (1911)! Kui kaasaegselt irvitab kogemata ühe lolli ameeriklasest miljonäri, mingi mister Johnsoni ihureporteriks saav minategelane USA vaimsuse üle: “Niipalju kui minu nõder vaimusilm suudab seletada, näen ma tähtedelippu lehvivat põhjanabast lõunanabani, ja Greenwichi kraadist Greenwichi kraadini on atlas maise pinna poolest ühevärviline. Tuntakse ühtainust isamaad, ühtainust rahvust, ühtainust presidenti, ühtainust Valget Maja, kõneldakse ühtainust keelt. Mäherduseks kultuuriliseks imedemaailmaks aga Carnegie ja Rockefeller, Gould ja Vanderbilt, Astor ja James William Johnson selle esimese tõsise maailmariigi ümber loovad, selle hiilgusepildi maalimiseks ei küüni minu piiratud ajakirjanikumõistus.” (E. Vilde, Kui tuli tähendus...1964, lk. 458).
Tõepoolest. Vilde oli eurooplane, Vilde oli tõeline eurooplane. Mis automaatselt tähendab ka USA-vastasust. Vilde oli esimene Eesti eurooplane. Igatahes on Vilde kunagine proletaarne romaan “Lunastus” praegu palju aktuaalsem kui näiteks A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus” (1926 – 1933). Sest mida on tänases Eestis Vabariigis peale hakata “tõe” ja “õigusega”? Need asjad ei kõlba enam isegi mitte riigikogus väljanaermiseks. Lunastust seevastu on kõigil nüüdis-Eesti prominentidel väga vaja. Räpane reputatsioon vajab puhastamist just Brüsselis, aga nii, et lollakas mister Johnson oma tähtedelipuga ei saaks pahaseks. Oleme sattunud situatsiooni, kus EV naiste põhiliseks tootmistegevuseks on saamas prostitutsioon. Jne. Just seepärast on “Lunastus” täna niisama aktuaalne nagu Vilde isegi kogu oma elu- ja loomingulooga – kuigi ta on juba üle seitsmekümne aasta surnud.
Jah, Eduard Vilde kui esimene haud Tallinna Metsakalmistul… Esimene matus eestikeelsuse kujuteldavas Panteonis… Sest Vilde kirjeldab halastamatu kirkusega just seda, millest tänane Eesti Vabariik toitub, millest meie vabadusest “õitsev” ja vabadust “õitsetav” isamaa loodab tulevikus rasvagi minna – sotsiaalset ebaõiglust. Vilde eriliseks loominguliseks huviobjektiks oli seejuures teatavasti naise müüdavus/ostetavus, s.t. prostitutsioon selle kõige erinevamates avaldumisvormides. Tuntuim näide siinkohal on kindlasti romaanist “Mäeküla piimamees” (1916) tuntud Tõnu Prillupi juhtum, kes oma naise litsiks müüb piimamehe auväärse ameti eest.
“Lunastusest” on kriitikud ja kirjandusloolased parajal määral kirjutanud, ent eriti kõrgelt pole seda teost mitte kunagi hinnatud. Kirjandusloolises plaanis vägagi karmilt iseloomustas seda romaani 1920. aastate algul juba Mihkel Kampmaa. Näiteks niimoodi: “Väliste sündmuste poolest on see töölise noorpõlve lugu õige vaene. Tegevus keerleb mõne korterivahetuse, jalgratta muretsemise, tutvuse tegemise, Marxi ning Darwini näopildi ostmise ümber. Lootusetu tiisikushaige Jens tunneb enese siis lunastatud olevat, kui sotsiaalpoliitiline kirg teda valdab, ilma et ta ise tõotatud õnneriiki oleks kaugeltki näinud. Selle idee ülistuseks kirjutatud jutustus on kunstiliselt läbielamata, külm, kalk ja hall, ilma vähemagi luuleõieta, ei suuda liigutada ega lugejas veendumust soetada, et marxistlikus õpetuses seesugune vägi peituks. Seega oletatakse siin uskumise vajadust” (M. Kampmann, Eesti kirjandusloo peajooned. 3. jagu. 1923, lk. 156). Nendes lausetes on Kampmaa Vilde suhtes küll ülekohtune. Kampmaa on liiga parempoolne. Olgu nüüd selle “luuleõiega” kuidas on, ent n.-ö. tavalugejat tema esteetilises lihtsameelsuses liigutab “Lunastuses” jutustatav vägagi. Sellepärast, et lugedes hakkab lihtsalt kahju Jens Nielsenist. Mõistvamalt, s.t. vasakpoolsemalt näeb seda romaani eesti kirjandusteaduse klassik Villem Alttoa: ““Lunastus” ei ole laadilt paljastav ega agiteeriv romaan. Muidugi on iga teos, mis kujutab proletariaadi elu kodanlikus miljöös, seda mingis ulatuses. Ent “Lunastuses” pole sotsiaalne veenmine peaülesandeks. Proletariaadi miljööd käsitleva romaanina tõi “Lunastus” eesti kirjandusse esmakordselt töölise klassiteadvuse ärkamise teema. /---/ “Lunastuses” on peateemaks just teadliku proletaarlase kujunemisprotsess, selle asteastmeline jälgimine läbib tervet sündmustikku. Ent kirjanik pole endale esmajoones seadnud ülesandeks näidata, kelleks kujunes Jens, – mõne reaga on mainitud tema õpinguid, esinemist koosolekutel, osavõttu valimiskampaaniast ja streigist, – kuivõrd teed, kuidas ja miks ta selliseks sai” (V. Alttoa, Eduard Vilde sõnameistrina. Tallinn 1973, lk. 276).
Omaette probleem on ikka olnud nii “Lunastuse” kui ka mõne teise Vilde poolt kirjutatud äärmiselt ühiskonnakriitilise teose n.-ö. voolulooline määratlemine. Realistlikuks on neid alati nimetatud, tihtilugu on kasutatud määratlust “kriitiline realism” selle marksistlikus mahus. Loomulikult on niisuguse nimetamise läbi neid tekste alati ka n.-ö. aprioorselt tõlgendatud. Mõnigikord on viidatud aga ka seosele Émile Zola (1840 – 1902) ja tema naturalismidoktriiniga. Viimati mainitud seost on Vilde ise küll otsesõnaliselt eitanud. Sellele vaatamata on Zola jälg tema loomingus otsesemalt või kaudsemalt ikkagi olemas. See on kindlasti olemas (kirjutamis)tehnilises plaanis. Ent niisama kindlasti ka kontseptuaalselt: Zolad ja Vildet ühendab sajandivahetusel mingi kummitavalt vasakpoolse evangeeliumi kuulutamisvajadus. Oli ju Zola viimase, lõpetamata romaanisarja pealkirjaks “Neli evangeeliumi” (1899 – 1902). Vilde pealkiri “Lunastus” on samuti kõige otsesemalt seotud evangeelse, rõõmusõnumit kuulutava maailmapildiga. Kuigi Jens Nielsenile kuulutab seda rõõmusõnumit Karl Marx, kes on tänases Eesti Vabariigis n.-ö. paha poiss.
Ja lõpuks küsimus nn. sotsrealistlikkusest. Kas “sotsialistlik realism” on olemas? Kindlasti oli ta olemas. Tänases kontekstis on heaks tooniks kasutada selle mõiste ees lühendit nn. – niinimetatud. See lühend vabastab küll vastutusest, ent ei vabanda. Eks ta ole, võib ju ka niimoodi. Võib teistmoodigi – kasvõi rääkides spetsiifilisest anga¯eeritusest. Sisuliselt on asi keerukam. 1930ndatel NSV Liidus kujundatud sotsialistliku realismi doktriin kujutas endast nii eetiliselt kui esteetiliselt represseerivat riiklikku mehhanismi, mis aja jooksul muutus, devalveerus, amortiseerus, hajus. Tänaseks on see (vist?) täielikult hajunud. Kummatigi on seda inetut, halba, igal juhul intrigeerivat terminit kasutatud juba enne 1930. aastaid, ja just Vilde puhul, ja just Kampmaa poolt. Viimati nimetatu kirjutab ju Vilde romaanide “Külmale maale” (1896) ja “Raudsed käed” (1898) puhul selgesõnaliselt: “Eelmistes (s.t. eelmainitud – T. L.) teostes harutab Vilde ühiskondlikust igapäisusest leitud probleeme sotsialistlikust vaatekohast, kuid surub esitatud elupildid novelli kitsasse raami, milles olude kujutusele palju ruumi ei jätku. Esile tuues ühiskondlikke väärnähtusi üleüldistes joontes ja rõhutades läbiviidavat ideed, loobub seesugune sotsialistlik realism positiivse teaduvara edasiandmisest, töötab ilma teaduse aparaadita” (Ibidem, lk. 132). Nagu näeme, on Kampmaal juba 1920ndate aastate algul üsna selge seisukoht erinevate realismide võimalikkuse osas. Kahtlemata kinnitab see Vilde sotsialistlikkust nii tema “Lunastuses” kui ehk mujalgi. Paraku on Kampmaa niisugune autor, kelle seisukohad tihtilugu suisa kutsuvad vastu vaidlema. Seepärast on iseäranis intrigeeriv Gustav Suitsu sulest ligemale veerand sajandit hiljem trükki jõudnud väide “Lunastuse” kohta: “See on hoolikamalt ja sihikindlamalt koostatud kui võiks arvata. Võiks öelda, et siin kohtame naturalistlikult tõhustatud sotsialistlikku realismi (minu paksendus – T. L.), Zola taolise naturalismi kõige järjekindlamat rakendust Wilde toodangus.” (G. Suits. Eduard Wilde maapaos. – Tulimuld 1950, nr. 1, lk. 22). Sellele on juba raskem vastu vaielda – autoriks on ikkagi ju vaieldamatult akadeemiline autoriteet, Tartu ülikooli kunagine kirjandusprofessor, ja väitmise aegki aastal 1950 sobivalt hilisem. Ja siis veel koht, kus üteldakse – Rootsi Kuningriik. Kes julgeks siinkohal vastu vaielda? Muidugi võib ju küsida, miks ENSVs Vildet sotsialistlikuks realistiks ei tehtud? Aega ja võimalusi selleks oli ju rohkem kui piisavalt. Põhjusi oli ilmselt mitu, tulemuseks aga marksistliku ortodoksia küüsist suures osas ikkagi päästetud/säästetud klassikaline eestlane, aus Eesti-mees Eduard Vilde. Aasta pärast 4. märtsil saab ta 140 aastat vanaks. Austagem seda. Austagem seda kui ausa eestluse sünnipäeva. Muuseas, kas olete juba Vilde hauale Tallinna Metsakalmistul oma lilleõied viinud?

TOOMAS LIIV