Avatud identiteediga masin
Kui kõik on kogu aeg muudetav, siis kõik on tõde

pilt

Jaak Tomberg, Erkki Luuk, Andreas W.   Taavi Piibemann

Alljärgnev sai toimetaja poolt esile manatud pisut ebamäärase sooviga kritiseerida ˇi˛eki vabalt modifitseeritava identiteediga subjekti kriitikat, lähtudes Vikerkaares (nr. 9, 2003) ilmunud esseest “Matrix: perverssiooni kaks külge” Seal kasutab ˇi˛ek perverssuse mõistet. Selle toob ta sisse kirjeldamaks fantaasiat, mis seob meie sotsiaalse aktiivsuse “Matrixi” vallas, virtuaalsuses ehk Lacani järgi suures Teises, ülima passiivsusega tegelikkuses. Filmis iseloomustavad seda juhtmetega ühendatud kehad tünnides. “Tegelikkusest” toob ta aga järgmise näite: Hitleri ülim seksuaalne passiivsus kõrvutatuna tema hullumeelse sotsiaalse aktiivsusega.
Minu* meelest on see probleemiasetus problemaatiline. Esiteks: miks omistatakse Hitleri näites tegelikkus seksuaalsele, mitte sotsiaalsele? Tegelikkuses on ju ka seksuaalsus Matrixi (või Teise) täieliku kontrolli all. Hitleri juhtumit võiks tõlgendada hoopis teisiti. Tema algne (Teise poolt kaardistamata) seksuaalne impulss on täiesti vaba, st. vabalt modifitseeritav, alles sotsiaalne Teine annab meile maatriksi, mille alusel seda mõõta. Antud juhul on mõõtmise tulemuseks “perverssus”. See perverssus ei kanna ˇi˛ekil aga sümptomaatiliselt mingit sisulist tähendust – passiivsusele omistab ta küll “negatiivsuse” (see on jällegi Teise hinnang), kuid perverssust kui sellist ta sisuliselt määratlema ei asugi. See on viga. Minu meelest tuleks seda teha, kuna perverssus on “tegelikkusest” arusaamisel üks võtmemõisteid. Mulle meeldib Poe’ määratlus ses küsimuses, kelle järgi (tema essees “Perverssuse vaim”) on perverssus määratletud kui vastupandamatu tung teha seda, mis on subjektile kahjulik. Seda järgides võib perverssuse omistada maatriksi (ehk Teise) kaudu indutseeritud mõtlemisele. Ent küsimus on minu arust selles: kas on mõtlemist, mis poleks Teise poolt indutseeritud? Selle näiteks esitan järgmise seisukoha.
ˇi˛ek vaatleb “vabalt modifitseeritava identiteediga subjekti” kui virtuaalset fantaasiat, millele (tunnetuslikult paratamatusena) vastandub perversne fantaasia Teise poolt totaalselt orjastatud subjektist. Minu meelest (ehkki ta seda küll Hitleri näites jne. teeb, aga need näited ei päde) ei asu ta ise õieti mingil seisukohal, st. ta toob välja vastanduse kui sellise, kuid käsitleb nii selle üht (vabalt modifitseeritava identiteediga subjekt) kui ka teist poolt (Teise pool orjastatud subjekt) samaväärse, st. virtuaalse tulemina. Reaalsust tema skeemis ei eksisteeri, vähemasti ei tohiks eksisteerida. Niisiis ei väida ta õieti midagi, lihtsalt ehitab oma spetsiifilise binaarse aparaadi ja näitab, kuidas see antud materjali seletusmudelina sobib. Eriti hästi ei sobi.
Teise poolt orjastatud subjekt on kahtlemata tehnoloogia sümptom (Matrix jne). Kuid täpselt samasugune tehnoloogia sümptom on ka “vabalt modifitseeritava identiteediga subjekt”. See vabadus pole ju midagi sellist, mis orgaaniliselt subjektile kuuluks – see on talle tehnoloogia poolt (teatava ülesandena) antud. Mingi dispositsioon Teise struktuuris näeb ette seda, et subjekti identiteet peab olema vabalt modifitseeritav, st. “tegelikult” (õigemini metatasandil) pole tegu enam mingi erilise vabadusega. See on seesama järeldus, milleni ka ˇi˛ek oma essee lõpus jõuab, aga hoopis teist, mõneti lausa vastandlikku ja võsaskooserdavat teed pidi. Objekt-tasandil (st. seal, kus meie teiega püsivalt viibime) on inimene (Teise poolt etteantud viisil) vaba, metatasandil on vabadus aga juba isegi mõistena välistatud. Vabadus ongi objekt-tasandi konstruktsioon, vahetult aistitav, tunne. Seega, kuna vabadus põhimõtteliselt ongi vaid objekt-tasandi kategooria, on inimesel täielik voli olla vaba ja võimalikud metatasandi “perverssused” temasse otseselt (objekt-tasandil) ei puutu. Ärme unustame ka seda, et metatasand ei kujuta endast tingimata ainult perverssustele reserveeritud registrit – st. mingi objekt-tasandi väärtuste ümberpööramine seal binaarsete harjutuste korras kahtlemata toimub, kuid protsessi on võimalik ka ümber pöörata, topeldada, neljakordistada, öelda lakkamatult (nagu Deleuze ja Guattari) “ei esimene ega teine, vaid kolmas” jne. Metatasandil eksisteerivad kõik sellised vabadused. Küsimus on siin (ˇi˛eki ja Matrixi puhul) lihtsalt selles, milline fantaasia meid parasjagu haarab – ja ˇi˛eki järgi on see kõige paranoilisem, kõige perverssem metatasandi fantaasia –, aga see ei pruugi alati nii olla.
Objekt-tasandile naastes näeme, et kui inimene tunneb ennast vabana, siis ta ongi vaba, ja mingit muud vabadust tal polegi ega saagi põhimõtteliselt olla, sest muud vabadust ta ei tunne. Vabadus kui selline eksisteerib ainult a) subjektis teatava tehnoloogia läbi Teise või “olude” poolt vallapäästetuna ja b) subjekti psühhofüsioloogilise, võimalik, et isegi kaasasündinud eeldusena selleks. Mingit muud vabadust pole võimalik (isegi mitte teoreetiliselt) tuletada.
Järeldus: vabadus on. Kogu vabadus, mis on inimesele nende eeldustega põhimõtteliselt üldse antud, on objekt-, st. loomupärasel tasandil palju tugevam ja võimsam kui mis tahes teoreetiline fantaasia, perversioon või spekulatsioon. Vähemalt algselt oli see nii. Kui subjekt oma tasandid mingi tehnikaga ümber pöörab, on ta selles ise süüdi ja teda ei saa keegi aidata . ˇi˛eki-taolised mõtlejad võivad oma ähmase, postpsühhoanalüütilise ja “varjatud tegelikkust” põhistava mõtlemisega sellele ümberpööramisele omalt poolt vaid kaasa aidata.
 
ˇi˛eki krooniline otsustusvõimetus
Olles ise vabalt modifitseeritava identiteediga subjekt, pean esmapilgul tunnistama, et ˇi˛ek annab oma essees mitmel pool märku sellest, et ka temal võib olla niisugune identiteet või vähemalt teatav kalduvus niisuguse identiteedi suunas. Kuid mõnda suhteliselt teravat ja läbinägelikku tähelepanekut ning julget seoslikkust varjutab kokkuvõttes siiski krooniline otsustusvõimetus – see modifitseeritavuse surm. ˇi˛ek suudab siin vaid kirjeldada, ta ei ole suuteline võtma mõjusat ja jõulist seisukohta ning see seisukohatus hajutab ja hägustab tugevalt teksti tähenduslikku keset. ˇi˛eki jutt suubub passiivsesse staatikasse, milles ta tunnistab, et Matrixit saab õigesti mõista läbi perversiooni kahe aspekti: reaalsuse virtualiseerimise ning subjekti instrumentaalse passiivsuse kaudu. Ent pole võimalik aru saada, kas ˇi˛ek on vabalt modifitseeritava identiteedi suhtes kriitiline, pooldav või lihtsalt neutraalne ja tunnistav.
Vabalt modifitseeritava identiteediga subjekt on tema jaoks siiski vaid kontseptsioon, mida ta otsekui pimesi kõrvalt kombib, üritades seda tunnetada, võib-olla ka sellega samastuda. Ent ˇi˛ek ei taipa, et kõnealust subjekti pole tegelikult võimalik distantsilt tunnetada ning niisuguse subjekti tagajaks on paratamatu seesviibimine, otsene võimetus mõista asju ilma neid läbi tunnetamata. Seetõttu pole ka ime, et ˇi˛ek jõuab tihti üsna täpsete hüpoteesideni (ennustab üsna tabavalt ette järgmise “Matrixi” osa motiivistikku) ning suudab tuua välja tugevaid risoomseid seoseid (erinevat reaalsusperspektiivi illustreerimine sellega, kuidas erinevad hõimlased küla näevad), kuid vajub umbes sama sageli äkitselt mingisse tunnetuslikku vaakumisse, mis nõrgendab otsustavalt tema eelneva loogika jõudu.
ˇi˛ek ütleb naudinguprintsiibile tuginedes, et Matrix peab olema jagatav, kuid tegelikult on selle väite algeeldus vale: paratamatult seesviibivalt positsioonilt ei saa me kunagi teada, kas see jagatus eksisteerib tegelikult või on jagatuse illusioon meile Teise poolt ette söödetud. Me ei pruugi kindlad olla, kas Matrixis Ronald Reaganiga rääkides peitub tema taga järjekordne Teise poolt orjastatud subjekt või on tegu lihtsalt tehnoloogia loodud tehissubjektiga, mis on suuteline meie tegevusele reageerima. Me võime küll jagada Matrixit mitmete teiste subjektidega, kuid oleme paratamatult iseendas viibides võimetud ära tundma, milline neist nähtavatest subjektidest on “tõeline” ehk orjastatud ning milline on tehislik. (Sest ka tehislik subjekt võib olla disainitud piirangute ja vabadustega, mis on meie omadega identsed, ning reageerida meie käitumisele nii, nagu seda teeks “tõeline”, ütleme orjastatud subjekt.) Veel enam – meie poolt toodetav naudingulisus (kui kogu see süsteem siiski sellest toitub) ei väheneks ega suureneks selle arvelt, kas me jagame ruumi tehnoloogiliselt disainitud tehissubjektidega või teiste “tõeliste” subjektidega, sest me pole suutelised neil vahet tegema. Niisiis – Matrix võib olla jagatav, aga ei pruugi olla, ning kindlasti ei pea ta seda olema. Igasuguste unifitseerivate tehnoloogiliste süsteemide konstrueerimise mõeldavus ja otstarbekus jäägu siinkohal siiski peamiselt filmitegijate isiklikuks probleemiks, võimalikke variante on seejuures peaaegu piiritult. Näiteks ei pruugi kõik subjektid olla jagatava Matrixi tasandiga otseühenduses, vaid igaüks võib olla paigutatud omaenda solipsistlikku tehisuniversumisse ning jagatav Matrixi tasand võib tekkida seeläbi, et erinevaid universumeid korreleerib vaid üks unifitseeriv programm jne.
Rääkides perversioonist, mida vabalt modifitseeritava identiteediga subjekt reaalsust virtuaalsusele taandades korda saadab, ei maini ˇi˛ek millegipärast kordagi agente – neid kõige ilmsemaid perversiooni kehastusi. ˇi˛ek toonitab, et Agent Smith on filmi maailma kontekstis analüütik (olen nõus) ja Suure Teise virtuaalne kehastus (millega võib nõustuda vaid mõneti) ning tuletab meile selle kinnituseks meelde, et erinevalt teistest pole ta inimene (mis pole küll piisav põhjendus). Sest kogu film räägib ju tegelikult sellest, kuidas orjastatud subjekt (juhtmetega ühendatud keha tünnis) paljastab Suure Teise poolt tema ette paisatud illusiooni, murrab sellest läbi ning muutub (otsesemalt tänu ettekuulutusele ja mõningasele treeningule) vabalt modifitseeritava identiteediga subjektiks – teisisõnu, võimalikult agendi sarnaseks. Siit tekib kaks tähtsat küsimust. Kas pärast teadmist, et ta on The One, kaotab Neo igasuguse inimliku kvaliteedi? Kas ta muutub sarnaselt Agent Smithiga Suure Teise kehastuseks? ˇi˛ek ei paista niimoodi arvavat, ta käsitleb Neot lõpuni hariliku subjektina ning keeldub teda tunnetusliku analoogia põhjal Smithiga kõrvutamast, kuna viimane justkui pole subjekt.
Siin teeb ta vea. Ta eksib perversiooni käsitledes milleski põhilises ja räägib perversioonist kui subjekti algupärasest võimest või omadusest. ˇi˛ek ei märka, et tegu on tegelikult Suurest Teisest tuleneva paratamatusega. Ka Agent Smith vaevleb selle (tehnoloogia poolt ette kirjutatud) paratamatuse käes ning omandab seega subjekti staatuse. Sest kuna subjektil ja subjekti simulatsioonil pole mingit tuvastatavat vahet, ei saa me (välja arvatud läbi mingi kunstilis-sümboolse tähistuse) olla veendunud, et Agent Smith on Suure Teise kehastus (ja mitte lihtsalt vabalt modifitseeritava identiteediga subjekt), isegi kui ta seda mõjusalt väidab. Agent Smith on tehnoloogia sümptom, tema perversioon, (nagu ka Neo oma) tuleneb samuti Suurest Teisest. Sarnaselt (filmilõpu) Neoga on ka temal vabalt modifitseeritav identiteet, mille vabadused, ükskõik kui suured need ka poleks, on tehnoloogia ette kirjutanud. Smith omandab inimliku kvaliteedi täpselt samamoodi nagu Neo omandab agendi kvaliteedi ning nii tekib kindel alus Neo ja Smithi võrdlemiseks, mida nende sarnased vabadused ja paratamatused kahtlemata ka nõuavad.
Ikka ja jälle tundub mulle “Matrixi” analüüside juures veider see analüüsimootorite kohaldamine juba olemasolevaga. Minu vabalt modifitseeruv teadvus ütleb mulle, et see on ummiktee, surnud vesi, millest ei kasva välja ühtegi arusaamisele viivat võrrandit. Matrix on ennekõike tunnetuslik kogumkeha, ja tema struktuuri korrapärasse kuuluvad iseenesestmõistetavalt irregulaarsused ja hägustused, milles ellujäämine sõltub otseselt subjekti suutlikkusest vabalt modifitseerida oma identiteeti. Töötava teadvuse rakenduste ja oskuste summa Matrixis ei ole mitte ühelgi hetkel konstant ega sarnane vahetult eelneval hetkel toiminud iseendaga. Nagu ütles Mamoru Oshii, “Ghost in the Shell’i” re¯issöör: Vana, solid world’i kontseptsioon ütleb, et kui kõik on kogu aeg muudetav, siis kõik on vale. Uus, fluid world mõtleb teistmoodi: kui kõik on kogu aeg muudetav, siis kõik on tõde. Sellega tuleb leppida. Intellekti harjumuspärased toimimisalgoritmid surevad sellesse. See, mis alles jääb, on puhas intuitsioon. Uus elu väljub informatsioonimerest. Avatud identiteediga masin.

ERKKI LUUK
JAAK TOMBERG
ANDREAS W
*Essee on minavormis autorite soovil.