|
|
Mati Palm: Ukrainas pole ooperiprovintsi
Mis erakordset toimus Donetskis, et sinna esinema sattusite? Ei tahaks öelda, et see oli erakordne, ma polnud Donetskis esmakordselt. Kuid tegemist oli Donetski Riikliku Ooperiteatri selle hooaja tähtsündmusega: taas renoveeriti üle pooleteise aasta mängukavast väljas olnud Verdi “Nabucco”. Selleks oli Kiievist kohale kutsutud ooperilavastaja Sergei Arhipt?uk, kaasa tegi ka Lvovi suurepärane sopran Ljudmila Savt?uk, kes on seda partiid laulnud üle kolmekümne korra nii koduteatris kui gastrollidel nii ?veitsis, Saksamaal, Austrias kui mujal. Ta valdab täielikult oma kaunist häält ning omab nii dramaatilist kui lüürilist väljundit. Kooris on seal väga palju uusi noori soliste, väga võimekaid lauljaid, nii mees- kui naishääli. Koor kõlab neil väga kompaktselt ja kenasti, selle põhinäitajaks oli see kuulus “Orjade koori” laulmine, mis läks väga hea vastuvõtuga sel renoveeritud esietendusel. Mina olen Donetski ooperiteatriga tuttav üle kümne aasta, sest kümme aastat tagasi sõitsin nendega Itaaliasse gastroleerima “Nabuccoga” ning ka teiste ooperitega nagu “Boheem”, “Trubaduur” jt. Mul oli nüüd uus huvitav taaskohtumine ja -laulmine selle väga kena kollektiiviga. Nüüdne esietendus oli täielikult välja müüdud – suur, rohkem kui tuhandekohaline saal, mille lava on Estonia teatri omast poole laiem. Pärast “Nabucco” taastatud esietendust oli mul 10. II soolokontsert, minu viies soolokontsert orkestri saatel. Ja see oli muidugi oluliselt pingelisem – laulda üksi 13 suurt aariat ja ansamblit, ent minu suureks rõõmuks läks kõik õnneks. Saal oli rahvast peaaegu täis. Ma olen väga rahul selle kontserdiga tervikuna ja tõtt-öelda oligi see ju minu Donetskisse sõidu eesmärk. Ukrainat võib võrrelda Itaaliaga, sest Itaalias pole ooperiprovintsi, kuna kõigis suuremates Itaalia linnades on korralikud suured ooperiteatrid ja väga ooperitundlik publik. Samuti Ukrainas, kus peale Kiievi on Harkovis, Lvovis, Odessas, Donetskis ja teistes linnades väga tugevad ooperiteatrid. Ja Ukraina on rikas häälte poolest, aga ka nende laulumaneer on väga itaalialähedane, mis paistab välja just itaalia ooperites. Nende itaalia keele hääldustase vastab Euroopa tasemele. Ma nimetaksin veel “Nabucco” pearolli lauljat Anatoli Voroninit, kes laulis seda partiid ka kümme aastat tagasi. Tema hääl on nüüd oluliselt kasvanud, kõlavam ja kvaliteetsem. Tal on suur dramaatiline hääl, mida ta valdab täiuslikult – selles mõttes, et Ukrainas ei saa olla niisugust laulmismaneeri nagu meil vahest võib kohata, et üleminekunoote lauldakse lahtise häälega, lahtise tooniga ja kõrget nooti kinnise kõriga. Mis oleks Donetski “Nabucco” eripära? Lavastuse eripära seisneb selles, et neist viiest-kuuest “Nabucco” lavastusest, milles mina olen kaasa teinud, oli see kõige mobiilsem. Lavastaja Arhipt?uk, kes on meie Neeme Kuningaga ühel ajal õppinud Moskvas, on leidnud suhteliselt staatilisele tegevusele küllalt palju tegevusnüansse. Mitte ainult liikumises, vaid ka inimsuhetes: rollide suhetes on rollist lähtuvalt kas traagika või lüürika, aga ka vihavaen-armastus leidnud tegevuslikult nähtava olemuse. See on kõige läbilavastatum “Nabucco”, milles mina olen kaasa teinud. Päris põnev oli ka Vilniuse ooperiteatri lavastus, kus oli lähtutud sümbolitest ja staatikast, mis oli omamoodi samuti huvitav. Vahevariandid jäävad kahe äärmuse vahele. Mitmes kord oli see teil nüüd “Nabuccos” laulda? Zaccaria partiid laulan ma “Nabuccos” 1993. aastast ning statistika järgi oli see nüüd 87. kord. Alustasin rolliga kõigepealt Vilniuse teatris, jätkasin Savonlinnas, hiljem juba Poola ooperikompanii Pro Musicaga paljudes Euroopa linnades. Estonia teatris olen samuti hulk aastaid laulnud, aga ka Odessa teatriga sai käidud Itaalia turneel, kus tuli laulda küllalt palju suvefestivalidel ja vabaõhuetendustel. Kogemusi ja mälestusi on just 87 etenduse jagu. Klassikat võib lavastada mitut moodi – kas konservatiivselt või innovaatiliselt. Kuidas selle pilguga iseloomustaksite “Nabucco” lavastust Donetskis? No ehk ta on ikka konservatiivne lavastus. Ta on nähtud selles realismis, mida me sellest ammusest ajast võime tänapäeva üle kanda. Innovatiivne oleks just Leedu lavastus, kus näiteks lavastaja ütles, et mõõk pole mitte liharaiumise kirves – mõõk on sümbol. See võiks sümboliseerida jõudu ja sõjakusega kaasnevat, ent kui see on käepide ülespoole risti rinna peal, siis võib sümboliseerida hoopis risti. Leedu lavastaja ei lubanud ei armastuse- ega surmastseenides mängida mingit vingerdamist ega “pseudosuremist”. Tahaks öelda “Nabucco” kohta veel seda, et “Nabuccost” on saanud viimastel aastatel Euroopas üks menuooper, praktiliselt igas teises ooperiteatris on “Nabucco” mängukavas. Küsis
|
