Mihkel Ulmani-Jussi Niilekselä “Taksojuhid”. Lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Korpiniitty. Osades Asko Sahlman (külalisena Soomest), Ivo Uukkivi, Marianne Kütt. Esietendus Von Krahli teatris 11. septembril. 
Mihkel Ulmani-Jussi Niilekselä “Taksojuhid”. Lavastaja Egon Nuter, kunstnik Riina Vanhanen. Osades Erkki Saarela (külalisena Soomest), Ahti Puudersell, Katrin Valkna. Esietendus Pärnu Endlas 13. septembril.

Kahel korral oli mul “Taksojuhte” vaadates piinlik. Üks kord Von Krahlis, kui Pertti, viinast süda härras ja silmad märjad, anub Toomast, et too teda enam põdraks ei kutsuks, sest teda ei too siia odav viin ja odavad naised, vaid lootus põgeneda üksinduse eest, mida kodus enam välja ei kannata. Mille peale saal naerma prahvatab, nii et alltekst selgelt tajuda: ise ka usud, mida sa sokid, va põder! Sel hetkel ei oleks ma tahtnud seal saalis istuda.
Teist korda oli piinlik Pärnu Endlas “Taksojuhtide” esietenduse vaheajal, kui tualetis üks põder, kel selja taga raske, kuid vägagi taskukohane päev sanatooriumis tervisvetel, üks käsi toetamas seina, teine hoidmas lipsu, ropsis peldikupotti.
Nendes kahes pildis, fikseeritud eri hetkel eri teatris, oli korraga midagi väga sümptomaatilist ja tabavat, illustreerimaks Ulmani ja Niilekselä teksti.
Kilavate silmade ja punnitavate kõhtudega poikat Tallinnas laevast maha astumas, soome mammid, käes kalkulaatorid, turul odavat kaupa luusimas, soomlaste napsitanud seltskonnad Viru tänava vabaõhukohvikutes mööduvatele neidudele nilbeid märkusi saatmas, hästi riietatud härrasmehed Müürivahe tänava kampsunimüüjatega sentide pärast kauplemas – need on äraspidised argipäevased hetked Tallinna tänavapildis. Tegelikult pole ju Soomes lugu palju parem nende eestlastega, kellest saavad seal röövlid, pätid, narkokullerid ja prostituudid.
Arusaamatu, et seda värvikat tegelaste galeriid, mida päevast päeva taastoodab elu ise, pole juba varem mõni muusa üles korjanud. Kunagi kavatses küll Toomas Kirss kutsuda ellu telesarja, kus tegevus toimuks Tallinna ja Helsingi vahet hekseldava praami pardal, kuid kavatsuseks see rahapuudusel jäigi.
Teise rahvuse silmadega endasse vaatamine on alati kosutav kogemus. Mäletate Peeter Simmi filmis “Head käed” läti vargatüdruku Margarita pillatud lauset kuumadest eesti poistest. Muidugi oli see lapse lalin, võrreldes Jussi Niilekselä ja Mihkel Ulmani tekstiga, kus vastastikku sugulasrahvaste käitumismalle, iidoleid ja lihtsalt elu-olu mõnuga tümitatakse.
Tallinna ja Pärnu lavastus erinevad samavõrra nagu erinevad suvepealinnas peesitavad soome pensionärid ja nende Tallinna ööeluga tutvust sobitavad võsukesed. Pärnakate lavastus on justki kombekalt garneeritud pealinnasalat, Von Krahl eesotsas Asko Sahlmaniga pakub aga pippuripihvit. Kui Sahlman, publikust paari meetri kaugusel, püksid rebadel, kogukat vatsa väristades lavale prantsatab, joomaseid silmi pööritab ning viimaks voi vittu, voi vittu möriseb, siis lavastajana debüteerinud Egon Nuter ja Erkki Saarela pole Pepe kujule sedavõrd paksult värve peale maalinud.
Sestap ongi Erkki Saarela Pepe pigem juhuslikult Tallinna ööellu ära eksinud ontlik onu kui nahkne taksojuht, kes igal aastal Tallinna reidil rihma korraks lõdvaks laseb.
Nii näidendi kui lavastus(t)e käivitaja ja mootor ongi Pertti (pärnakate lavastuses Pepe). Tema on see, kes öösel taksot sõitva ja sellega treeneripalgale lisa teeniva Toomase näguripäevi näinud Mercedese täis oksendab ja kelle Toomas koju tirib, et mees meelemõistusele tulles masina puhastamise eest maksaks. Tema on see, kes samas majas elava Toomase eksabikaasa Merle ja Toomase üle mitme aasta ühise lõunalaua taha toob. Tõsi, Pertti ja Toomase tee lõunalauda on kui üks pikk sinusoid, kus kord tambitakse teineteist murust madalamaks, et järgmisel hetkel üksteisele kaela langeda. Nii kui Pertti Toomase ees viiesajaliste rahapakki lehvitab, vajub oma tõekspidamiste ja mille kõige eest võitleja ning rusikaga vastu rinda taguja Toomase üllas kuju kähku põrmu. Siis kaovad ideaalid ja põhimõtted, iidolid ja kõik muu. Siis pole Laidoner enam õigem mees kui Mannerheim, kelle hea nime pärast hetk tagasi nokastanud mehed kui kaks kukke teineteist tuulasid.
Paraku pole Pärnu Endlas Erkki Saarela ja Ahti Puuderselli mängus seda särtsu ja säristamist, pole seda elektrit, mis Asko Sahlmani ja Ivo Uukkivi suhetes Von Krahli laval. Puudersell mängitab küll muskleid, sõtkub närviliselt trena¯ööri, kuid tema sisemuses pole vunki ja silmis seda tuld, mida pritsib Uukkivi. Puuderselli Toomas on pigem Ilu-Eedi, kes korvitrennis rohkem ehk tüdrukute sääri sihib, kui nende käteosavust rihib. Kui Puuderselli musklihüpitajast Toomase lood Laulvast revolutsioonist ja aadetest kõlavad natuke õõnsalt, siis Uukkivis on seda nostalgia järele õhkavat meest. Kui ta kahel kohal ei peaks rabelema, et otsosaga kokku tulla, võiks ta olla näiteks hea muinsuskaitseametnik. Tema öökapilektüüriks on kindlasti näiteks Ivan Orav.
Saalitäis Soome mammisid kiljub küll Erkki Saarela iga repliigi ja liigutuse peale, kuid seda pigem äratundmisrõõmust. Tegelikult pole Puudersellist talle õiget vastast ja nii jooksevad ka Saarela pingutused suures osas liiva.
Seevastu Asko Sahlman Von Krahlis on kui üks tõeline põder. Paks, purjus. Ja higine. Ingomar Vihmari lavastus, eelkõige tänu Sahlmani ja Uukkivi mängule, pulbitseb elust, sellestsamast elust, kus peavad olelusvõitlust mõlemad mehed. Kõik on siin ehe ja päris ja õige. Pertti otsmikult niriseb punane veri, pudelilt vulpsab kork ja selles on päris õlu ning vahuveinipudelis päris vahuvein. Ja pann säriseb. Ja Sahlman ning Merle (Marianne Kütt) lõõritavad ise, söögitegemise taktis, Saaremaa valssi, mida pärnakad aga lasevad makilindilt Georg Otsa esituses ning mille saatel Erkki Saarela Pepe ja Merle (Katrin Valkna) kombekalt distantsilt valssi keerutavad. Kui aga Sahlman õblukese Marianne Küti tantsuks kaenlasse haarab ja peaaegu et õhku tõstab, endal näol õnnis naeratus, ning Nazareth nutab, et armastus teeb haiget, on lava elektrit täis. See stseen nagu ka Sahlmani ja Küti lauluduett teenivad ka publikult aplausi. Ja kui Sahlmani Pertti viimaks Toomase rinnal nutab, et mitte eesti naised, vaid spliin ja kaamos ja kes teab mis veel teda igal aastal Tallinnasse kupatavad, siis jäädki mõtlema, et mis kurat selle mehemüraka sees istub, mis talle endalegi hingerahu ei anna. Sel hetkel polegi Sahlmani Pertti enam nii väga paks ja higine, vaid kössis ja kuskil ära ning sa ei mõista, kas tunda talle kaasa või mitte.
Võibolla on pärnakate kraadi võrra kahvatumas lavastuses oma osa Pärnu Endla suures saalis, mida debütant Nuter pole osanud vungiga täita, ja nii hõljubki selle kohal mingi steriilsuse paine.
Von Krahli lavastuse finaali saadab Paciuse “Mu Isamaa, mu õnn ja rõõm”, mille taktis kaks meest, soomlane ja eestlane, koogutades teineteise kaelas, kumbki oma keeles hümni joristavad laulda. Midagi tabavat ja tähenduslikku on selleski pildis.
Isegi hümn on meil ühine, rääkimata muudest sugulussidemetest. Keda ikka rohkem kirutakse kui sugulasi. Täna kirud, homme istud kaelakuti ühises sünnipäeva- ja süldilauas. Ei saa me läbi Soometa.

JAANUS KULLI