|
|
Elamise esteetika
Tähenduslik ruum moodustub paljudest teguritest: loodusest nagu mets või aed, ehitistest, inimestest, tunnetest, aistingutest. Füüsilist ruumi võib mõista arhitekti kujundatud keskkonnana, kuid selle tähendused moodustuvad alles kasutamise, ruumi tarbimise viiside läbi. Nii saab füüsiliselt määratletud ruumist mitmeti mõistetav, sisseelatud ja elav ruum. Ruumi ning selle tarbimise tähendused on nii isiklikud kui ka kultuuriti liigitatavad. Küsimus on mina ja maailma suhetes ning vastastikuses toimes, aga ka piirist mina ja maailma vahel. Laozi räägib, kuidas uksed ja aknad vormitakse tuba tehes, kuid tühjas ruumis saab selgeks toa kasulikkus. Ka nõu voolitakse savist, kuid tühi ruum teeb nõu tarvilikuks. Kasutades seda, mida on, saadakse kasu sellest, mida pole. Vaevalt et filosoof räägib siin ainult asjade ning ruumide täitmisest; ilmselt on jutt ka võimalusest esemeid märgata. Tühjus on mõtlemise ruum. Nõnda lisab ehitiste kasutamine, aistimine, kogemine ruumile erinevaid tähendusi. Michel de Certeau kirjutab “sammude sahinast” ning sellest, kuidas liikumine annab kohtadele ja asjadevahelistele suhetele oma tähenduse. Certeau’ järgi moodustuvad ruumi kasutamisel ning selles liikudes teistmoodi tähendused kui seda eemalt vaadates. Nägemine rõhutab visuaalsust, ruumi valitsevat pilku ning justkui hoone hõlvamist võimupositsioonilt. Liikumine seevastu toonitab ruumi argist poolt. Rutiin ei pruugi olla ju sugugi negatiivse konnotatsiooniga, vaid võib omandada oma lõputuna näivas korduvuses suisa monumentaalse mõõtme. Tuttavlikkus ning traditsioonilisus lihtsalt ei sobitu hästi modernistliku mõttemaailmaga. Ehitise ja selle kasutaja suhe on hoone tähenduse moodustamisel oluline. Ruumi loojad pole mitte ainult selle arhitekt ning sisekujundaja, vaid ka elanikud, võrdväärselt nii täiskasvanud kui lapsed. Õigemini, igal inimesel on ruumi omanäoline suhe, eri vaatenurk, rõhuasetused. Kodu on dünaamiline ja tähendustele avatud ruum, mis kujuneb selle kasutamisel, läbikäimisel ning sotsiaalsete suhete kaudu, mis kõik ulatuvad väljapoole. Nii pole kodu tähendustes jäik või suletud privaatne saareke, vaid koos normide, kultuuriliste kokkulepete, harjumuste ning seisukohtadega muutuv keskkond. Kodu on justkui pelgupaik, kuid siiski põimuvad ka seal isiklikud tähendusväljad üldkultuuriliste, ühiselt jagatavate arusaamadega. Ukse sulgemine ei sulge inimest välja kultuurist. Kodus kohtuvad poliitilised strateegiad ning intiimsed taktikad. Siiski ei saa öelda, et kodu struktuur oleks päris läbinähtav. Või kui oleks, siis tähendaks see Gerorge Orwelli romaanis “1984” kirjeldatud hirmutavat maailma. Kuigi võõras kodus võib sõltuvalt perekonnast ning miks mitte ka klassilise kuuluvuse põhjal olla palju tuttavlikku, ei saa me külalisena päris täpselt hõlmata kõike elanike jaoks olulist. Kodus on varjul palju mälestusi, tuleviku unistusi, ideaale, mõnikord ka ebameeldivaid meenutusi. Samas kogetakse arhitektuuri ka lõhnades, häältes, puudutustes, vajutamises, keha liikumise kaudu. Ruumi loojaks on ikka maja tegelik kasutaja oma vajaduste, kehaliste ning sooliste iseärasustega. Koduteema problemaatika on suuresti seotud ruumi valdussevõtmise ning isikliku ruumi küsimustega. Kelle ruum on kodu? Luce Irigaray järgi on naine emana esindanud kaua meie kultuuris olevat kohta, omamata samas ise oma kohta või ruumi. Kui naine on loonud ruumi mehelikule olemisele, siis seob ta ka iseend selle koha, näiteks koduga, jäädes ise nii kummalisel kombel kodutuks või kohatuks. Mitmed feministlikud kriitikud on leidnud, et kuigi keskne on kodu ja naise kooslus, tähendab see siiski lihtsalt olemist ning kõrvaltvaatamist, samal ajal kui “tõeline elu” toimub kuskil mujal. Kirsi Saarikangase arvates aga jääb nõnda hoomamata, et koduperenaised on aktiivsed tegutsejad, kes oma igapäevaste toimetustega kujundavad keskkonda, muutes selle paljuütlevaks ruumiks. Kodutööde ning lastekasvatamise väärtustamine toob suhtumises kodusse uue mõõtme. Nõnda ei ole enam primaarne ainult töö avalikus ruumis, ka koduste seinte vahel toimuv on tähtis. Elamu on inimesele kõige lähedasem keskkond. Korter ning eramu peaksid ideaalis olema see (erinevalt avalikest hoonetest) päris oma ruum. Kodu on justkui ihule kõige lähemal ning seetõttu eriti tundlik. Siin võivad põrkuda või põimuda arhitekti ning elaniku ideaalid ning maitse-eelistused. Inimeste ettekujutus mugavusest, ilust, otstarbekusest on tihti vägagi erinev. Mis on olulisem, kas see, et hoone meeldib selle kasutajale, või see, et see sobitub hästi linnapilti? Kas arhitekt peaks eelistama laiale ringile mõeldud avalikku ruumi või üksikisiku maitset? Mis saab, kui indiviid pole “keskkonnatundlik”? Elamu sisearhitektuur on tihti “teatraalne”. Kujundus ei pruugigi tegelikult elanikele meeldida, kuid arvamusliidrid suruvad peale “head maitset”. Nõnda kaotab koduruum osaliselt intiimsuse mõõte ning muutub samuti eelkõige avalikuks/avatuks. Üldjuhul püütakse luua mugavaid, ergonoomia põhimõtteid arvestavaid ruume ning esemeid. Teoreetiliselt peaks komfort kui ergonoomia põhialus olema muutumatu, kuna on otseselt seotud inimkehaga. Mugavuse transformatsiooni põhjustavad aga antropomeetria kõrval esmapilgul sekundaarsed nõuded, mida disainile esitatakse: millised värvikombinatsioonid on rahuldavad või kas kaunis riidevärv on tooli juures pehmusest tähtsam; kas tahetakse suitsu- ja tolmulõhnata ruum; milline on elustiil; ka näiteks see, kas sohval meeldib istuda sirge seljaga või lihtsalt lösutada. Niisiis võib rääkida mugavuse mõiste suhtelisusest ajas. Mugavust kasutatakse tihti moevõtete argumendina nagu ilugi. Läbi aegade on mitmesuguseid stiilivõtteid põhjendatud otstarbekusega. Näiteks funktsionalismi nimetus rõhub stiili praktilisusele, kuid ometi on valgeid hügieenilisusele viitavaid pindu raske puhastada ning ka suured klaasseinad ei pruugi tagada kodu privaatsust, vandalismikindlust ning soojapidavust. Traditsionalismis ja “ökoarhitektuuris” kriipsutatakse alla seevastu looduslähedust, mis tegelikult ei pruugi tähendada säästlikkust. Nõnda võib eramu olla ümbritseva suhtes raiskavam kui kortermaja, ka ei pruugi puidu eelistamine kivile mõjuda näiteks pankrannikul sugugi kontekstuaalsemana. Seega kirjutatakse moodi sisse komfortsus. Siiski võib olla kindel, et kodus püüeldakse ideaalilähedase elamise viisi poole. Ennast hästi tunda tähendab kindlasti ka mugavust ning mugavus omakorda sõltub inimese maitsest. Ise tean, mis on hea. KARIN PAULUS
|
