Eestlaste eneseteadvuse tärkamine

Argumendid on nagu angerjad: olgu nad nii loogilised kui tahes, ikka võivad nad mõistuse nõdrast haardest välja libiseda, kui neid ei õnnestu kujunditega kinnitada ja tunnetega toestada. Näib kulunud tõena, ent igal konkreetsel puhul vajab uuesti (endale) meeldetuletamist, et mis tahes hinnangud võivad olla ka risti vastupidised. Kui räägitakse maakera rahvastiku plahvatuslikust kasvust, sellest, et kuuest ja poolest miljardist on enamik alla 25aastased ja seega juurdekasv alles läheb lahti, hakkab kõhe. Kas nad sellele ei mõtle, kuhu me ära mahume ja kelle me ära sööme? Aga kui jutuks tuleb eestlaste tagasihoidlik iive (viimase kümne aastaga miinus sada tuhat), nõuame riigilt stiimuleid sündimuse ergutamiseks.
Inimesel on väga raske meeles pidada, et tundeid dikteerib otsustaja seisukoht. Isegi argistes asjades on raske end teise nahka kujutleda. Mida siis oodata seal, kus inimesel puuduvad isiklikud kogemused. Näiteks teiste usu üle otsustamisel. Kas vennastekogudus oli hea või halb? Folklorist vastab kõhklematult, et väga paha, sest sõi välja vana regilaulu. Mis sellest, et õpetas lapsed noodist laulma. Seda halvem!
Sellel, kes taipab, kui iseteadlik ja instrumentaalne on isegi teadlaste taju, tuleb tahtmine loobuda kõigi taimede sorteerimisest “kasulikuks”, s.t. söödavaks ning “kahjulikuks”, mõnda ka “kasutuks” pidades. Aga nähtavasti ei ole see tegelikkuses võimalik. Inimene ei saa hõljuda kusagil kõrgustes, ei ajaloo ega oma kaasaja kohal, ja sealt siis siblimist silmitseda. Ka Olümpose asukad ajavad asju igaüks oma perspektiivist. Tasub lugeda Homerost.
Eesti raamatu aasta ühe ettekande jaoks püüdsin välja selgitada, milline oli vaimuliku raamatu roll eesti rahvuse tekkimisel. Tulemus oli ühene: eesti rahvus ei formeerunud vaimuliku kirjanduse toel, vaid sellest hoolimata. Meie rahvuslik ärkamine toimus siis, kui kristlus ei olnud enam mingi mõjutaja. Jah, Jakobson soovis oma “Kooli lugemise raamatus” 1867. aastal, et üheski eesti kodus ei tohiks puududa kaks raamatut – piibel ja “Kalevipoeg”. Mõne aja pärast oli alles vaid “Kalevipoeg”. Siis jäid paatoslikud lõpuvärsid, mida pidulikel puhkudel deklameerida. Ja praegu pole sedagi.
Enne kollektiivse rahvusidentiteedi teket toimus enesemõistmise teisenemine üksikisiku tasandil. Sakslase jaoks olid kohalikud Undeutschen, kes ise samastasid end seisusega, olid maarahvas. XIX sajandi teisel poolel toimunud rahvuslik ärkamine ning sotsialistliku ilmavaate ja positivistliku teadusemõistmise levik olid nähtuste pinnal selgelt kiriku- ja usuvaenulikud. Kui aga arengut vaadata süvahoovuste tasandil, võib näha, et piibel on eneseteadvuse, individualismi jms. tärkamisel olnud siin samasugune baastekst, nagu mujalgi protestantluse levikualadel.
Sest miski pole maailmas sõltumatu, ükski nähe pole iseseisev ega vaba. Seda on ta ainult siis, kui inimene lõikab ta välja teoreetiliselt. Mõttes puult võetud leht on sõltumatu, tegelikult nopitud leht aga mitte. Eesti rahvus pidi formeeruma, kui Euroopa impeeriumid lagunesid rahvusriikideks.
Nii me siis üritame kaosesse korda luua ning siduda sündmusi kimpu kausaalsuse köiega. Küsime, mis selle või teise arengu on tinginud või mis seda soodustanud või võimaldanud. Teeme seda ka siis, kui adume, et küsimused, mida minevikule esitame, on pärit meie praegustest arusaamadest ja tähtsustustest.
Meil on raske saada pilti piibli mõjust eesti rahvale XVII-XVIII sajandil. Tavaliselt ei diferentseerita, aga võiks lahutada piibli kui alusteksti muust toonasest kirjandusest. Jaan Undusk nimetab kogu eestikeelset ratsionalistlikku jutukirjandust “baltisaksa ajuloputuseks”. Ent piiblile annab ta eri positsiooni kõrgkirjandusena. Piibel oli nii härrale kui ka matsile üks, mõlemad lugesid seda (kui lugesid) adapteerimata, lühendamata, ilustamata kujul.
Ja leidsid sealt just endale vajaliku. Juhan Kahk jutustab, kuidas 1805. aastal pragas Kose pastor oma mõisahärrale vastu hakanud teomeestega: ülemuste sõna peab kuulama! Mehed, kes olid ka piiblit lugenud, kostsid, et kõik inimesed on võrdsed, sest Kristus on oma vere valanud kõigi eest.
Vabaduse, vendluse ja võrdsuse idee tähenduslikkust võib hoomata vennastekoguduse liikumises. Selle algfaas oli – piisava distantsi pealt silmitsetuna – rööbitine Prantsuse revolutsiooniga. Ta ei lange küll sellega nii täpselt ajaliselt kokku nagu Pariisi maoistlikud üliõpilasrahutused ja Praha kevad resp. sügis Päikese aktiivsuse aastal 1968. Tegemist on aga sama fenomeniga, vana seisustekorra lammutamisega. Pärisorjuslikus Eestis ei olnud sellel võimalik leida muud väljundit kui religioosse liikumise vormis. Seda kinnitab tõik, et vennastekogudus hääbus sedamaid, kui tulid muud eneseteostamise võimalused.
Vennasteliikumine andis eesti talumeestele võimaluse tunda ennast isiksusena. Palvetunnis kadusid, vähemalt kahanesid seisusevahed. Teiselt poolt aga lõi kogudusesisene keeruline hierarhia ning juhtivate vendade autoriteediga arvestamine ka väljaspool nn. “talupojaaristokraatia”. Sotsiaalne kihistumine tungis külakogukonda. On loomulik, et konfessionalistlik dogmaatikaprofessor Theodosius Harnack 1860. aastal seda pahaks pani. Ja sama mõistetav, et majandusteadlane Guntram Philipp väitis sadakond aastat hiljem (1874), et ilma sellise lõssi ja koore lahutamiseta ei oleks olnud õiget mõju ka talurahva vabastamise ediktidel.
Analoogset asjade käiku võib täheldada ka XIX sajandi alguse piibliseltside rolli silmitsedes. Need andsid talurahvale esimese võimaluse omavalitsuse harjutamiseks. Näiteks Tartu-Võru abipiibliseltsides olid juhtivatel kohadel eesti mehed, mis mõneti seletab sedagi, miks seltsiliikumise traditsioonid olid selles piirkonnas ka muusika- ja põllumeesteseltside näol naaberalade omadest varasemad ja elujõulisemad.
Ei ole põhjust arvata, et vennastekogudus või piibliseltsid olidki kavandatud kodanikuühiskonna ettevalmistamiseks ning eneseteadlike indiviidide taimelavaks. Ei, tollal võeti kindlasti väga tõsiselt oma usku. Pierre Bourdieu’ järgi ei saanukski see teisiti toimida. Sotsiaalsed mängud on mängud, mille puhul unustatakse, et need on mängud, ja illusio on see lummatud suhe mängu, mis tuleneb ontoloogilise kaasosaluse suhtest mentaalsete struktuuride ja sotsiaalse ruumi objektiivsete struktuuride vahel.
Ent keegi ei tea oma tegude vahetuid tagajärgi, mingitest kaugetest rääkimata – elu ei ole piljard, kus tasasel pinnal arvestad välja pallide põrkumise tulemuse. Karl Popperil on kindlasti õigus: kui on olemas säärane asi nagu kasvavad inimteadmised, siis ei saa me ette näha seda, mida me saame teada alles homme. Ükski ühiskond ei suuda teaduslikult ennustada omaenda teadmiste tulevast taset.
Inimene ei tea, kuhu ta pürgib. Või kuhu ta jõudma peab. Võib-olla toimib ta kõigis oma ettevõtmistes nagu ühes araabia loos, mis iseloomustab piltlikult nende arusaamist inimese nn. vabast tahtest.
Saalomon korraldas hiiglama uhke peo, kuhu oli kutsutud palju kõrgeid külalisi. Üks ta noor sugulane oli esimest korda sellisel ballil. Kuid põnevuse asemel täitis teda kabuhirm. Kui ta jõudis kuninga ette, küsis too, mis tal viga. Noormees rääkis, et üks võõras mees oli talle nii otsa vaadanud, et ta hakkas hirmsasti kartma. Saalomon ütles, et see võõras on surmaingel. Rüütel palus kuningat, et see saadaks ta tuule tiivul Indiasse. Nii sündiski. Kui viimaks ka surmaingel Saalomonini jõudis, küsis too, miks ta oli toda noormeest jõllitanud. Surmaingel vastas, et ei ta jõllitanud midagi, oli vaid hämmastunud, mida teeb noorhärra Jeruusalemmas, kui temal on korraldus koidu aegu ta hing Indiast kaasa võtta.

TOOMAS PAUL