Elustav klaveriõhtu

“Rahmaninov 130”, Age Juurikas (klaver), kaastegev Mihkel Mattisen (klaver) 18. XI Estonia kontserdisaalis.
Rahmaninovis avaldub palju mainitud vene hinge suurus äärmiselt lihtsalt ja loomulikult. See muusika on ilus ilma magususe või sentimentaalsuse pitserita. Eesti noore põlvkonna pianistide ühel jõulisemal andel – Age Juurikal on pikaajaline ja lähedane kontakti Rahmaninoviga, tema otsingud jõuavad mõne aja pärast ringiga jälle sama looja juurde tagasi. See oleks justkui selline ülespoole liikuv spiraalikujuline arengujoon.
Kunstnikul on vaja arenemiseks vabadust, silmapiir ei tohi liiga ahtake või lähedal olla. Sisemised püüdlused võivad iseendasse takerduda ja siis aitavad vahel väljastpoolt tulevad impulsid. Sellepärast ongi vist hea, et Age Juurikal on olnud võimalusi peale Eesti ka mujal – Soomes, Saksamaal ja nüüd Venemaal Moskva Riiklikus Konservatooriumis end täiendada.
Age Juurika Rahmaninovi-õhtust ei jäänud mingit raske tööga rügatud muljet, vastupidi, siin oli ülespoole tõstvat ja rõõmu tekitavat kergust. Kõik, mida ta mängis, oli “elus”, polnud mingeid “kivist külalisi”.
Kõigepealt esitatud “Etüüd-pildid” op. 33 (1911) olid rohkem pildid ja vähem tehnilise soorituse mõttes etüüdid. Nr. 1 f-moll näiteks mingi veider, kui salalukuga suletud mõistatus, C-duur habras, käestpudenev, es-moll torm ja tuulevihin, cis-moll grandioosne purustav jõud, kui tuua mõningaid näiteid.
“Etüüd-piltidest” veelgi parema mulje jätsid aga järgnevad Skertso “Suveöö unenäost”, “Serenaad”, “Barkarool” ja “Humoresk” “Fantaasiapalade” ning “Salongipalade” tsüklist. Virtuoospaladeks seatud populaarmuusika on tõelise ekstreemtehniku käes nagu parim tsirkus, Rahmaninovi seaded ei jää aga alla tema originaalloomingule, kaaluvad sama palju. “Suveöö unenäo” Skertso lummas Age Juurika esituses oma kiiruse imega ja oli absoluutselt maitsekas oma kujundis. “Serenaadi”, “Barkarooli” ja “Humoreski” sedavõrd karget ja mõtestatud esitust nagu ei mäletagi.
Hoopis huvitav fenomen tekkis aga siis, kui kontserdi teises pooles liitus Age Juurikaga Mihkel Mattisen. Kõlama hakkasid “Sümfoonilised tantsud” kahele klaverile. “Sümfoonilised tantsud” on Rahmaninovi viimane oopus, vastava orkestriteose seade. Esmakordselt mängisid selle kuuldavaks Horowitz ja Rahmaninov ise. Kirjutatud 1940. aastal, kummaliselt ajatu lugu. Rahmaninov ei hakanud kunagi harrastama nn. modernistlikku kirjaviisi – “pole nii kõrgele arenenud”, ütleb ta irooniliselt ühes oma kirjas. Ometi pole tema stiil vanasse kinnijäämine, nii oleks see võinud olla kas kakssada aastat varem või hiljem.
Mihkel Mattiseni osalus tõi sellesse õhtusse juurde veel täiesti uudse mängulise dimensiooni. See tähendas üksteise mõtete õhust aimamist, kompleksivabadust, mida Eestis klassikalises musitseerimises just sageli ei kohta. Igatahes toimus siin äkki kahe kaugele jõudnud isiksuse kohtumine, kus mõlemad lõid teise valguses särama. See polnud isegi mitte klaveriduo, mis tekkis, vaid kahe tugeva, individuaalse pianisti “võrdsete mäng”. Selles oli lusti, sügavust, tähenduste avamist ning seda laadi tunnetust, mida arvasin õnnelikul silmapilgul tekkivat vaid väga heade jazzmuusikute puhul.

IA REMMEL


Kaks päeva, kolm kontserti ja viis produkti

22. XI toimus Mustpeade maja Valges saalis täispikk sümfooniakontsert, millest oleks võinud saada isegi kaks. Tegelikult said teoks kaks tunniajalist telekontserti “Klassika koos Klasiga”, mis veel tele-eetrit ootamas. Ning 23. XI järjekordne kontsert sarjast “Akadeemiline kammermuusika Kadrioru lossis”.
Maestro Klasi “topeltkontserdi” esimene pool oli pühendatud Felix Mendelssohn-Bartholdy loomingule, mille tohutust pagasist oli valitud populaarne, aga harva mängitud (paradoks!) Viiulikontsert e-moll op. 64 ning vähem populaarne, aga (meil) sagedamini mängitud Sümfoonia nr. 4 op. 90 “Itaalia”. Mendelssohni e-moll Viiulikontserdi esitajana oli meeldiv kuulata noort viiulikunstnikku Anna-Liisa Bezrodnyt, tema interpretatsiooni sellest lauspopulaarsest teosest, mida liig palju ei kuule just kõrgtasemel. Noor daam on hea näide targalt juhendatud ja harmooniliselt arenenud kunstnikust ning rõõm on tajuda, et eriti hoolikalt on süvenetud interpretatsiooni kvaliteetidesse, mis lähtuvad aususest ja siirusest – tulemuseks lausa aristokraatlikkus nii suhtumises esitatavasse kui esitusse. Hea artistliku närviga on ta üle tekstist ja valmis võtma vastutust seal, kus tekkimas ansamblilisi probleeme, kaotamata esituslikke kvaliteete ning kujundlikke karaktereid.
Kontserdi ettekandes oli tasakaalu- (I klarnet) ja ansambliprobleeme puupillidega (flöödid) ning tundub, et ma ei eksi, kui liigitan need akustilisteks kohanemisraskusteks, sest järgnenud Mendelssohni “Itaalia sümfoonias” esitasid puupillid kõrvatorkava meisterlikkusega nii ansamblilise kui kõlalise tasakaalukusega oma, eriti just selles teoses vastutusrikast teksti. Nii meeleolult kui ettekande perfektsuselt pean Mendelssohni sümfoonia esitust selle “topeltkontserdi” tippsaavutuseks.
Aastat nelikümmend tagasi, kui Eestisse jõudis avangardismilaine ning eriti väikse tähega, isegi põlastusväärselt räägiti “t?aikovskist ja mendelssohnist”, ütles alati tolerantne autoriteet professor Bruno Lukk: “See läheb ju üle... teiegi jõuate Mendelssohnini, ükskord kindlasti”. Ongi tulnud aeg, kus tuleks ehk mõelda ka Mendelssohni “Pauluse” ja “Eliase” ettekannetele Eesti riigis.
Topeltkontserdi teine pool oli XX sajandi prantslaste käes. Esiteks ülituntud Ravel, siis vähetuntud Jolivet ja lõpuks tuntud Poulenci tundmatu Sümfoniett. Viimase kohta ütles Eri Klas ettevaatlikult, et nende teada on see esmakordne ettekanne Eestis. Säilitan sama ettevaatlikkuse, kuigi muusika tundus nii tuttav, et arvaks nagu ise seda mänginud olevat. Siin on kaks võimalust: kui olengi, siis jääb see aastatesse 1963 – 68; kui ei, siis on Poulenci eklektika nii võimas, et tundubki – oled kõike kuulnud.
Prantsuse muusika võimsaim mulje tõusis André Jolivet (1905 – 1974) Kontsertiinost trompetile, keelpillidele ja klaverile. Just nii nimetab oma teost autor, kuigi käe võiks tõsta, et peaks vahetama klaveri ja keelpillide koha. Kuid siin võib olla analoogiaks 15 aastat varem ilmavalgust ja triumfi näinud ?ostakovit?i Klaverikontsert nr. 1 esialgse ja isegi tõepärasema pealkirjaga Kontsert klaverile, keelpilliorkestrile ja trompetile. Jolivet’ teose ettekande tegi nauditavaks kogu laval olnud seltskond, aga eriti vabalt-elegantselt kõlas teose nimisolist Indrek Vau trompet. Just seda kontserti tahan ETVst üle kuulata, kuna tundus, et klaveripartiis võis midagi kaotsi minna akustiliselt, mis ei ole kindlasti etteheide suurepärasele pianistile Marko Martinile.
Prantsuse muusika kontsert algas Maurice Raveli Pavane’i orkestriversiooni ülirahuliku esitusega. Enne ettekannet toonitas maestro, et Ravel oli vastandina Debussyle äärmiselt täpne ja nõudlik tempode suhtes. Oleme ehk harjunud kuulama seda teost liikuvamalt, eriti originaalis, st. klaveripalana, kuhu autor on kirjutanud “Assez doux, mais d´une sonorité large”, metronoomiga veerandnoot = 54. Maestro valitud tempo on ehk sobivam toonitamaks teose sisust tulenevat, s. o. Pavane pour une infante défunte, ning orkestrisolistidest teenis erilise tunnustuse Rait Erikson (metsasarv).
Jään suure huviga ootama nimetatud kontsertide televariante, et kontrollida elavast ettekandest saadud muljet – sageli juhtub, et hiljem aktsendid muutuvad. Kogu ettevõtmise tähendus on äärmiselt oluline meie muusikaelus ning mitte ainult seetõttu, et ETV ekraanile on taas pääsenud muusikasündmused, vaid et Tallinna Kammerorkester ja muide ka Pärnu Linnaorkester on oma tänuväärt töös näinud perspektiivi ja missiooni, lastes lavale meie kodumaised interpreedid heas professionaalses valikus. Ning ennäe – publikut jätkub!
Artur Kapi muusikapäevade vaikse kajana tähistas ka “Akadeemiline kammermuusika” heliloojate Kappide juubelit kontserdiga 23. XI Kadrioru lossis. Esinejateks Pille Lill ja Peeter Paemurru ning ansamblipartnerid Marje Lohuaru ja Piia Paemurru. Juubilaridele lisaks kavas veel Heino Eller, Edgar Arro, Eduard Oja, Lepo Sumera ja Ester Mägi. Väga meisterlikult koostatud kava, kus vaheldumisi nimetatud heliloojate vokaallooming ning t?ellomuusika.
Kui viimased aastad on helded olnud Artur Kapi loomingu ettekannete poolest, siis Eugen Kapi Sonaati t?ellole ja klaverile ei mäleta küll, millal viimati kontsertesituses kuulsin. Esitatud Allegro moderato sonaadist on küllalt terviklik nii sisult kui vormilt ja väärib sellises kvaliteedis kindlasti uut lavaelu. Tuntud ja palju esitatud A. Kapi ning H. Elleri prelüüdide kõrval on samavõrra taasavastamist väärt Edgar Arro “Meloodia”. Arrol on lisaks esitatud t?ellominiatuurile tähelepanuväärne orelilooming, nende seas lisaks Orelisonaadile (1937) ja orelipaladele ka kuus vihikut “Eesti rahvaviise” orelile, mida professor Hugo Lepnurme esituses võis omal ajal palju kuulda. Pille Lille esitatud Villem Kapi, Artur Kapi, E. Oja, L. Sumera ja E. Mägi loomingust jäid hästi helisema Juhan Liivi (V. Kapp, E. Oja) ja Marie Underi (L. Sumera) tekstid ning nendest erakordsena Eduard Oja ?edööver “Puude all”. Samaväärseks osutus ka Sumera “Tähed”.
Selgub tõsiasi, et Kadrioru lossi akustikas on piisavalt kammerlikkust, kui ansamblid on kõlaliselt tasakaalus ja perfektselt viimistletud. Viimati öeldu on adresseeritud komplimendina pianistidele Piia Paemurrule ja Marje Lohuarule.

TOOMAS VELMET