Urvaste uksekägistaja

pilt

Contra, Tuul kägistab ust. 
Mina Ise, Urvaste 2002.

Juba jälle Contra... Juba jälle kogu… Contra on tegelt noor mees, aga ometi tundub, nagu oleks ta Eesti kirjanduses igavesti olemas olnud ja paar korda aastas oma lihtsalt kujundatud pisikogu üllitanud, mille sees luuletrikke võib leida.
Kõige oma leidlikkuse ja teravmeelsete vigurite juures jätab Contra esmapilgul ka lihtsameelse, lausa puberteetliku mulje, sest kohati keerulistele sõnadele vaatamata jääb ta sõnum, kui seda üldse olemas on, lihtsaks. Ei taotleta mingeid filosoofilisi, lüürilisi ega müstilisi sügavusi.
Esimestes kogudes oli lihtsameelsus siiski läbivam ja lapselikum. Tehnilised trikidki polnud enamasti nii nõudlikud kui praegu. Viimase kogu põhiline nipp on nn. perevot, mida Ida-Euroopa, sealhulgas ka Eesti kõrtsikultuuris on läbi aegade viljeldud. Pealtnäha normaalsesse lausesse, fraasi või liitsõnna peidetakse lõbus rõvedus või mõni muu veider nali, mis saadakse sõnade algushäälikute äravahetamise teel. Klassikalise Eesti kõrtsiperevoti moodustab näiteks järgmine lause: “Mis sa passid nutuse näoga?”
Perevotti kasutab Contra rohkesti luuletuste pealkirjades. Näiteks “TEEMAJOONISTUS” ~ joomateenistus, “NURISEV MÜHK” ~ mürisev nuhk, ÕUNASADAK” ~ saunaõdak, “KOLMES SÕBRAS” ~ sõlmes kobras, “HAPRA TÕUKUMINE” ~ tõpra haukumine, “KANNE TUSSI” ~ tunne kassi, “HANNA LILLIS” ~ linnahallis, “SÕJAMEES KOBRAGA” ~ kojamees sõbraga.
Contra perevotiformalismi tipuks on luuletus “PIIMATU RADA JA RAAMATUPIDAJA”, kus pealkirjas tulevad ette perevoti mõlemad pooled ja kus kõik riimidki kujutavad endast perevotte: muumaa pille ~ piimamulle, piim tassis ~ daam pissis, piimatugi ~ tuumapigi, piima kodu ~ koomapidu, piimaduubel ~ duumapiibel, kuumapiiril ~ piimakuuril, piimaroos on ~ Rooma piison, piimapuuga ~ puumapiiga.
Sellega pole Contra formalismipidu veel lõppenud. Perevottidele on tal lisada veel Eesti luules seninägematu hulk palindroome, teiste hulgas näiteks säärane iludus: ines kuule /see kena vrakk karvane /kees eluukseni.
Contra luule pole nende jaoks, kes tahavad, et luuletus ka hinge läheks. Sinna ta ei lähe küll. Nagu juba ütlesin: sisulisi sügavusi ta ei taotle. See aga ei tähenda, nagu ei tuleks mõnikord müstiline sügavus otsekui iseenesest välja. Näiteks olgu järgmine lühiluuletus: üks naine nägi unes / akendeta tuba / ja hakkas seda tuulutama / kolmapäevast peale.
Tihtilugu lörtsivad koerad koolipoisid ära rahvalike laulude kenad sõnad, et aga lauluõpetajat narrida. Üks niisugune koer koolipoiss on Contra.
Aga kui raamatulehekülgedel võib Contra oma nippide üleküllasusega kehvemates kohtades ka tüütavaks osutuda, siis elavas ettekandes ei tüüta ta meid kunagi. Contra on nimelt suurepärane näitleja – Eesti luule ?vejk, võta või jäta! Järjekordse raamatukese asemel omandaksin, muide, meelsamini audio- või videokasseti, miks mitte ka digitaalplaadi Contra luule autoriettekannetega.

ANDRES EHIN