|
|
Mida ihkab mu hing?
James Joyce, Pagulased. Inglise keelest tõlkinud Jaak Rähesoo. Varrak. 103 lk. Küll tahaksin ma, küll ihkaks mu hing, et eksisteeriks mingi mõeldav lähenemine, mille puhul me ei peaks arvestama autorit, tema tuntust või tundmatust. Autorit ei pruugiks olla. Tema olemasolu võiks unustada. Ning vaadata üksnes seda, mis toimub tekstis. Mõistagi hõlmaks see süvenenumate käsitluste puhul ka aega. Küsimata või siis küsides (sõltuvalt küsimise intensiivsusest), mis on aeg. Teatud tüübid (kes ennast aeg-ajalt kirjanduskriitikuteks kutsuvad) oleksid ka siis küllap endistviisi ametis “autori portreteerimisega”, kuid kuivõrd autorit pole ei kaanel ega ka elus, ei saaks nad olla kindlad, kas need, kellest nad maalivad ühemõõtmelisi pilte, pole mitte nad ise. Vast õpiksid nad siis aru saama, et kirjandus pole ei raske ega kerge, ei liiga elus ega liiga surnud, ei see, mida me öelda tahame, ega ka see, mis jääb alati ütlemata, kuidas ka ei sooviks. James Joyce’i looming on üks tervik, mida lahutavad osadeks raamatute kaaned, pealkirjad, köited, eksemplarid… Lühidalt, kõik see, millesse looja hing ennast pidi mahutama, kuid millest vabanemise – Vabaduse! – suunas ta töötas ja vaeva nägi. Kuni lõpuks sündis “Ulysses” – pidi sündima, sest teist võimalust polnud. Kuid Joyce’i hing ei andnud enne rahu, kui sündis “Finnegans Wake”, muusika ja sõnade amalgaam, mis purustas kõik mõeldavad ja mõeldamatud piirid, ülivorm, mis sisaldas kõike ja kõiki, teisi ja ennast. Kuid nüüd paraku oli ka Vabadus vangis. Kirjandusvormid on ka vabaduse vormid. Vabaduse sisalduvuse verbaalsed mensuurid. Nii on romaanis ja essees rohkem vabadust kui näidendis. Näidend heitis Joyce’i endast välja. Ta ei teadnud, kellega on tegu. Ta ei mõistnud teda. Tõsi on ka see, et iga mõeldava etteheite kohta on näidendis “midagi öeldud”. See aga võib viia ahastusse iga ükspuha kui andeka lavastaja, kes on sunnitud lahti seletama iga kui viimase obskuriteedi. (Seda on suutnud edukalt teha vaid Harold Pinter, kelle lavastus olnud kuigivõrd isegi edukas.) Joyce peaks nagu kahekordset võitlust, üht oma kangelastega, kes meelsamini ütlevad oma ihadele ei kui jaa, mis muudab nad (ebausutavaiks) märtreiks, teist aga näidendi vormiga, püüdes sinna mahutada ideid ja mõtteid, mis loomult kas eba- või üliinimlikud. Nii näiteks, olles fikseerinud tegelaste “suhtelise salapära” (jutumärgid ettevaatlikult kriitikult) kui negatiivse, näidendi tegevust ning dramaatilist pinget halvava teguri, loeme näidendist, kuidas eksiilist kodumaale naasnud kirjaniku Richard Rowani sõber ja tema talendi austaja Robert Hand ütleb Richardi naisele Berthale, kellega tal on (realiseerimata?) salasuhe: “Vahel on saladused väga magusad. Või kuidas?” Millele Bertha vastab (naeratades): “Jah, ma tean. … Lõpuks tulevad saladused alati välja. Kas pole siis parem, kui inimesed teavad?” (lk. 65). Sellel repliigil, mis tundub käivat vaid kahe inimese lähedus-suhte kohta, on näidendis kui tervikus märksa suurem tähendus. Sest Richard ja Bertha on teinud panuse… vabadusele. Nagu nende hilisemad järelkäijad Sartre ja Beauvoir’gi, ei ahelda neid ei abielu ega moraalireeglid; vähe sellest, Richard on teinud naisele kohustuseks “kõik ära rääkida”, mis toimub tema ja Roberti vahel, ise samaga vastamata. (Ligilähedaselt sama leidis aset ka Sartre’i ja Beauvoir’ vahel, kui Sartre tegi oma elu- ja võitluskaaslase elu põrguks, millest loomulikult, nagu igast ohvriannist, ei puudunud ka armastus.) Traagilisuse katteta (millest vilksamisi vaid näidendi lõpp märku annab) isekus ja egomaniakaalsus on lavastaja vaatepunktist raskesti realiseeritavad. Siis peab abi otsima välisest – valgusest, vaikusest, mida Pinter kuuldavasti ka kasutas. (Selleks peab tähelepanelikult jälgima teist vaatust, kus valgus mängib tähtsat rolli, aga ka seda, mida räägitakse näidendi naistegelaste Bertha ja Beatrice’i silmadest. Näiteks on Roberti suudlused suunatud silmadele, mitte suule. Richard aga väidab “et loetu on kirjutatud teie /Beatrice’i/ silmadele”. Näidend lõpeb Bertha kohta käiva repliigiga: Suleb silmad. Just silma kaudu – silmast – avaneb otsetee hinge, see aga, teise mõistmine, teises ja teisena olemine, on näidendi põhiteema ja -valu.) Kuid ikkagi on kõrvaltegelased huvitavamad kui peategelane. Mõlemad, nii Bertha kui Robert, aga ka Richardi “muusa” Beatrice armastavad kõrki ja masohhistlikku Richardit rohkem kui iseennast. Nad on valmis tema eest ohverdama oma elu. Miks? Raske öelda. Kuid samas on see ainus kontseptsioon, millele võiks tükkhaaval rajada kogu lavastuse. Kuid siis muutuvad võltsiks kõik need maksiimid, millega Richard on ennast kaitsnud ja õigustanud ning Richardist saab võltsprohvet, kelle kannatused ei tekita sümpaatiat. Richard justkui hoiaks ennast iseenda piinamisega ärkvel; üsna sarnaselt Proustiga muuseas. Ei saa öelda, et ta oma kannatusi naudiks, ta viib need lihtsalt ellu, lavastab. Armastus (nagu ka vabadus) on tema jaoks absoluutsed, eelkõige vaimsed mõisted, mida füüsiline ühendus ning praktiline rakendus vaid degradeerivad. Richard tahab olla ja jääda kõhklejaks, kõikides asjades kahtlejaks, see on tema haav, mis talle pidevalt valu teeb ning mida tekib üha juurde, kuniks ta suhtleb inimestega. Näidendi vähesed liigutavad sõnad öeldakse Richardi suu läbi näidendi lõpus: “Sinu pärast olen ma oma hinge haavanud – sügava kahtlushaavaga, mis iial ei parane. Iial, iial siin ilmas ei saa ma teada. Ei tahagi teada või uskuda. Sest ei hooli. Mitte uskumise pimeduses ei ihka ma sind, vaid elavas ärevas haavavas kahtluses. Ühtida sinuga keha ja hinge täies alastuses, sind ainsagi kütketa, ka armukütketa hoidmata – see oli mu ainus igatsus. Ja nüüd olen ma veidi väsinud, Bertha. Mu haav väsitab mind” (lk. 93). Paraku kuuleme seda liiga hilja, terve näidendi jooksul oleme teda näinud enesekindla ja vääramatuna, empaatiat tema vastu ei teki. Richardiga peab leppima kui antikangelasega, kellel paraku on Oidipuse ambitsioonid. Kuid tema antiiksus ning ka dramaatilisus jäävad õõnsaks, kangelane on kogu aja valvel, et tõrjuda talle mittesoodsaid tõlgendusi. Ta ei armasta, sest armastab liiga palju – armastust ja ideid, mitte inimesi. (Nagu Bertha lõikavalt ütleb: “Ma pole kuulnud veel ühestki inimolendist, kes ei armastaks oma ema, oma ilmaletoojat – peale sinu” lk. 39.) Kui tragöödiale on iseloomulik saatuse vääramatus, siis Richard teeb oma saatust endale ise. Tõsi, tal on ka heldimushetki, põhiliselt oma poja vastu, kuid need piirduvad paari põgusa puutega. Ka pole võimatu, et ta armastab hoopis oma sõpra Robertit, kuid seegi on rohkem flirt idee (ja sõnadega) kui tegelikkus, pigem jääb mulje, et ka teda kasutab ta ära omakasupüüdlikel eesmärkidel viimaks läbi müstilist eksperimenti (“Naise omamine sõbra riista läbi”, nagu Joyce oma märkmetes on öelnud), mille ohvriks on lõppkokkuvõttes, kuid ilmselt enda teadmata ta ise. Joyce ise on oma näidendit nimetanud komöödiaks. Kuid see pole ¯anrimäärang – näidend on kõike muud kui naljakas. Vaevalt Joyce sellega ka oma näidendit päästa või pea peale pöörata püüdis. Pigem tahtis ta nii väljendada kõikide inimlike püüdluste tühisust. Tal võis olla ja küllap oligi lihtsalt raske. Neile, kes Joyce’i armastavad, on “Pagulased” oluline ja “keskmisest huvitavam” kui vahelüli “Kunstniku noorpõlveportree” ja “Ulyssese” vahel. Ning probleemide keerukus võib olla põhjuseks, miks näidendit aeg-ajalt ikkagi lavalaudadel näha tahetakse. Pole põhjust arvata, et see meilgi ei võiks juhtuda. On, millega rinda pista! Ühtlasi on rõõmustav kogeda, et “Ulyssese” potentsiaalsete tõlkijate perre on juurde tulnud veel üks kandidaat Lauri Pilteri näol, kelle suurepärast “Giacomo Joyce’i” eestindust võis lugeda Vikerkaare juuli-augusti numbrist. TOOMAS RAUDAM
|
