Meil, Väike-Ameerikas
Mõtteid tõlkekirjandusest ja -kultuurist (1)

Esimene teos, mis mulle Pariisis esimesse ettejuhtunud raamatupoodi sisenedes silma hakkas, oli Curzio Malaparte “Kaputt”. Olin rabatud. Tähendab, kõik pole veel kadunud, mõtlesin, veel on kohti maa peal, kus mäletatakse ja võib-olla isegi loetakse Malapartet. Muidugi, see oli Pariis, maailmakirjanduse pealinn, kuid ikkagi – ja isegi seda enam, sest prantslased on ainus rahvas, kes põhimõtteliselt võiks päris hästi toime tulla ka üksnes omakirjandusega. Meie siin nii ei saa. Kujutage ette, mis jääks järele Eestist, kui ühel päeval haihtuksid mingi musta maagia toimel kõik teistest keeltest tõlgitud raamatud ja isegi mälestus nendest? Mis elu me siis elama hakkame? Kas kolime kohe koopasse või ootame natuke, kuni kliima soojeneb?
Tõlkekirjandus evib Eesti oludes esmajärgulist tähtsust. Sellele on üles ehitatud peaaegu kogu meie sõnakultuur. Meie enda autorite teaduslik ja ilukirjandus ei suuda rahuldada murdosagi lugejate vajadustest. Omakeelne kirjavara sünnib sajanditega, meie aga oleme veel väga noor (kultuur)rahvas. Meie mõtleminegi põhineb mõtetel, mida inimese kohta on öelnud teised, vanemad rahvad. Shakespeare oli juba sada aastat mulla all, kui meil jõuti esimeste eestikeelsete juturaamatute kirjastamiseni. Balzaci “Kurtisaanide hiilgus ja viletsus” ilmus umbes ühel ajal Kreutzwaldi “Wina-katkuga”.
Siit näeme, kui oluline on seegi, missuguseid teoseid nimelt eesti keelde tõlgitakse. Väikegi kõrvalekalle ühes või teises suunas muudab lugejaskonna mõttemaailma. Kui Camus’ “Võõra” ja “Sisyphose müüdi” asemel oleks nõukogude ajal tõlgitud Sartre’i “Iiveldus” ja esseed, oleks meie arusaamine eksistentsialismist olnud teine. Kui hispaania keelest tõlkijad oleksid mingil põhjusel eelistanud Cortįzarit Garcķa Marquezele, oleks teistsugune meie ladina-ameerika maailma tunnetus.
Mida tõlgitakse ja loetakse täna?
Ma ei taha hakata pikalt peatuma nendel aspektidel, mis on niigi selged, pean silmas “¯anrikirjanduse” vohamist. Selliseid raamatuid on kirjutatud ja avaldatud alati, sest neile on alati jätkunud lugejaid, ja kui on lugejaid, küll siis on ka kirjastajaid. Ka ma ise loen advokaadi pojana huviga Erle Stanley Gardnerit, kelle romaane on mul kodus umbes seitsekümmend. Mida inimesed leiavad fantasy’des ja daamiromaanides, ma ei mõista –küllap nad siis midagi leiavad. Mis puutub kaasustesse ą la Harry Potter või Coelho, siis need kuuluvad rohkem masside psühholoogia kui kirjanduse valdkonda.
Rohkem valmistab muret olukord raamatupoe selles sopis, kus müüakse “tõsiseid” ilukirjanduslikke teoseid ja teaduskirjandust. Selle raamaturühma mõju on suurem, sest seda loeb haritlaskond, üliõpilased ja teatud määral vist isegi poliitikud, ühesõnaga need, kes ka ise sageli kirjutavad ja niisiis omakorda mõjutavad laiema lugejaskonna mõtteid.
Mis siis ilmub siin?
Vaatasin üle Apollo selle leti, kus lebab Varraku “Moodsa maailma” sari. Üheksast müügil köitest seitse oli tõlgitud inglise keelest, üks prantsuse ja üks saksa keelest. Kas see tähendab, et “moodne maailm” on läbi ja lõhki ingliskeelne ja mujal kirjandus puudub või on nii algelisel tasemel, et seda ei tasu tõlkida? Võib-olla iseloomustab niisugune olukord üksnes Var-
raku arusaamist kirjandusest? Avanud Postimehe raamatututvustuse lehekülje, kus on esindatud terve hulk kirjastusi, avastasin, et kümnest ilukirjanduslikust teosest kaheksa (!) on tõlgitud inglise keelest.
Lugenud poes kirjanike lühitutvustusi, tegin veel ühe avastuse: paljud inglise keeles kirjutavad autorid on pärit Briti impeeriumi kunagistest asumaadest. Kas see ei meenuta teile midagi? Mulle küll. “Nõukogude rahvaste kirjanduse” on tänapäeval asendanud “ingliskeelsete rahvaste kirjandus”. Mõlema hulgas võib leiduda üksikuid sümpaatseid teoseid, kuid kas neid saab võrrelda prantsuse, vene, itaalia, hispaania või saksa kirjandusega, millel on sajanditepikkune traditsioon? Naaskem siiski korraks “¯anrikirjanduse” juurde. Tavaliselt väidetakse, et siin polegi mingit valikut peale ingliskeelsete teoste. Kas see on ikka nii? Millal meil näiteks viimati avaldati kriminaalromaani kroonimata kuninga Georges Simenoni loomingut?
Ütlen teile, millal: 1998. aastal. Tean seda nii hästi, sest selle raamatu tõlkisin kahasse abikaasaga, ühel niisugusel näljatalvel, kui tuli haarata kinni igast tööst. Kui keegi arvab, et Simenon on “vananenud” ja lugeja ei tunne enam tema vastu huvi, siis nii see küll pole, toogi köide, ““Majestici” keldrid”, kadus lettidelt kiiresti. Lähtudes loogilisest seisukohast, et parem lugeda kümme romaani ühe hea autori sulest kui kümnelt keskpäraselt üks romaan, võiksime Simenoniga täita poodide ja kodude raamaturiiulid (kokku on ta kirjutanud umbes 300 romaani!). Meilgi võiks leiduda kirjastus, kes annaks välja tema “kogu Maigret’”.
Isegi “daamiromaanide” vallas võiks leida vaheldust. On loomulikult ülekohtune paigutada Francoise Sagan selle ¯anri viljelejate kilda – ta on ikkagi eeskätt kirjanik, ja alles siis naine. Kuid teisalt, kas meie eesti naised on tõesti nii lollid, et valikuvõimaluse korral eelistaksid Cartlande ja Steele Saganile?
Mõnikord läheb asi välja päris absurdini. Miks me peame näiteks õppima tundma prantsuse ajalugu inglise või ameerika autorite silme läbi? Miks on nende vaatenurk Louis XIV-le või Napoleonile tähtsam, õigem, targem kui prantslaste endi oma? Ja kui kedagi huvitab ühe rahva ajalugu teise pilgu läbi, siis miks ei tõlgita prantslaste raamatuid Inglismaast ja Ameerikast – küll neidki leidub.
Juhtub isegi täielikku kirjanduse mõnitamist, näiteks siis, kui Victor Hugo, Jules Verne’i ja Alexandre Dumas’ teoseid antakse välja inglise keelest tõlgitud “daid¯estide” kujul.
Kõik see kokku viib mõttele, et ühe, vene imperialismi asemel oleme sattunud teise, ameerika-inglise imperialismi haardesse. Jaa, see imperialism tegutseb kavalamalt, osavamalt, ta ei sõida tankidega üle piiri ega nõua punaste lippude all marssimist – kuid see ei muuda tema imperialistlikku iseloomu.
Kuidas peaksime sellesse suhtuma? Meil on suur hulk inglise filolooge, kes on lõpetanud ülikooli veel nõukogude ajal ja kes vajavad tööd, et ära elada. Süüdistada neid selles, et nad võitlevad oma leivapalukese eest, on mõttetu. Küsimus on ikkagi rohkem meie prantsuse (ja saksa ja itaalia ja vene jne.) filoloogia viletsuses. Mitte selles mõttes, et meil poleks neil aladel üksikuid häid spetsialiste, on küll, kuid nad ei suuda moodustada n.-ö. “infrastruktuuri”.
Just selles suunas võiks ja peaks tegutsema, jagades ressursse ümber nende spetsialiteetide kasuks. Ma väga palun mitte pidada mind mingiks eriliseks anglofoobiks, loen ise mõnuga Swifti ja Thackerayd, olen kiitnud siinsamas Sirbi veergudel Maughami ja Greene’i, äsja Peterburis käies ostsin seal müügil olnud üheksast (!) Burgessi romaanist tervelt neli, ja mis Shakespeare’i puutub, siis pean teda Verdi kõrval üheks kahest vaieldamatust geeniusest maailma kunstiajaloos. Mis aga puutuvad siia kõik need tänapäeva mulakirjanikud, keda meie kirjastused tira¯eerivad kümnete, kui mitte sadade kaupa?!
Teine tendents, mida tõlkekirjanduse lettidel võib märgata, ongi uudiskirjanduse eelistamine “20. sajandi klassikale” ja selle viimase eelistamine “päris”-klassikale. (Muide, umbes sama võib täheldada ka filosoofia-alase kirjanduse kohta, kus moodsaid autoreid on viimastel aastatel avaldatud palju, kuid filosoofia kullavara, saksa klassikaline filosoofia, puudub peaaegu täielikult).
Ometi olid kirjanduse parimad päevad XIX sajandil, edasine kujutab endast algul suhteliselt sujuvat, hiljem kiiret ja järsku regressi. Miks on siis meil juhtunud nii, et eesti keeles on näiteks sellisest suurteosest nagu Zola 20-köiteline epopöa “Rougon-Macquart’id” olemas kõigest mõned (ja sugugi mitte parimad) fragmendid või et vaid näpuotsaga on tõlgitud Maupassant’i novelle?
Siin mängib minu arvates olulist rolli kaks tegurit: ühelt poolt eestlase snobism ja tema naiivne usk kunsti progressi, teisalt aga praegu maailma raamatukaubanduses valitsev olukord, mida võiks iseloomustada kummalise sõnapaariga “ebapädevus ja psühhoos”.
Kes oli varasematel aegadel tähtsaim lüli lugeja ja autori vahel? Loomulikult tõlkija-ekspert. Hästi tundes vastava rahva kirjandust, soovitas ta kirjastajale üht või teist teost ja kui see kirjastajale sobis, asus tööle. Mulle on ideaalse tõlkijana mällu sööbinud Aleksander Kurtna, kes eales ei jooksnud kaasa moega, vaid dikteeris selle moe ise, oma targa valikuga. Tänu temale on eesti keeles olemas sellised itaalia kirjanduse pärlid nagu Italo Svevo “Zeno südametunnistus”, Tomasi di Lampedusa “Gepard”, Curzio Malaparte “Kriket Poolas” ja Luigi Pirandello näidendid.
Täna on olukord muutunud, olulisimat rolli ei etenda enam tõlkija ega isegi mitte kirjastaja, vaid kirjandusagent. Raamatuäri pole muidugi showbusiness, lausa miljoneid toob see sisse haruharva, kuid ometi on see teatud ni?? inimestele, kes tahavad elada “vaheltkasust”. – Ja vaat nende huvides on müüa ainult uusi raamatuid, sest klassika eest neile keegi midagi ei maksa; koos kirjastajatega kütavad nad üles a¯iotaa¯i ühe või teise uudisteose ümber, määrivad lugejale kaela moodsat rämpsu hea kirjanduse asemel. Samal ajal on maailmas märgatavalt lisandunud kirjaoskajaid inimesi, kes eriti millekski ei kõlba ja kes on leidnud endale mõnusa hõive ilukirjanduse “loomise” näol. Tavaliselt on see küll vaid kord olemasolevate mõtete, sü¯eede ja karakterite ümberkirjutamine natuke uues, lihtsamas lausestuses ja vaesema sõnavaraga, kuid maha need teosed agentide hüpnoosikunsti abiga ikkagi müüakse.
Näiteks võib tuua ajalooteemalise ilukirjanduse. Üha uued ja uued autorid kirjutavad kümnendat, kui mitte sajandat korda ümber küll Vana-Rooma keisrite, küll Prantsuse kuningate, küll Vene tsaaride elulugu – ja inimesed ostavad seda, selle asemel et lugeda kas või Suetoniuse originaali.
Kuid ilukirjandus, filosoofia- ja ajalooteadus pole tehnika. Kunstis ei ole progressi. Kõige tänapäevasem kirjanik eesti lugeja jaoks on Balzac, kes kirjeldas vägevate karakterite kaudu just seda nähtust, mis meie elu viimasel aastakümnel on kõige enam mõjutanud – järsku omandisuhete muutust ja restitutsiooni. Õnneks jõudis nõukogude võim vähemalt tema teosed välja anda ka eesti keeles.

KALLE KÄSPER