Kirjandusmaailm

Selleaastane Nobeli kirjanduspreemia läks teatavasti Lõuna-Aafrika Vabariigi kirjanikule John Michael Coetzeele. Praegu 63aastane kirjanik on Nadine Gordimeri (Nobeli preemia aastast 1991) järel teine lõuna-aafriklane, kes selle preemia pälvib. Ta sündis 1940. aastal Kaplinnas, tema suguvõsas on nii buure kui inglasi, esimeseks keeleks on inglise keel. Ülikoolis on ta õppinud nii matemaatikat kui kirjandust. 1960ndate alguses rändas ta Lõuna-Aafrikast välja Inglismaale, kus töötas programmeerijana, hiljem liikus edasi USAsse, kus õpetas ülikoolis kirjandust ning inglise keelt. 1984. aastal sai temast Kaplinna ülikooli inglise kirjanduse professor, viimased aastad on ta emeriitusena elanud Adelaide’is, kus töötab ülikooli juures. Tema esimene romaan “Dusklands” ilmus aastal 1974. 1980. aastal ilmus romaan “Waiting for the Barbars”, mis on ilmunud Enn Soosaare tõlkes (“Barbareid oodates”) 1989 ka eesti keeles. Ta on pälvinud romaanide “The Life and Times of Michael K” (1983, “Michael K elu ja aeg”) ning “Disgrace” (1999, eesti keeles ilmumas “Häbi” nime all) eest ainsa kirjanikuna kaks korda Bookeri preemia. Lisaks on ta saanud väga palju muid vähema tähtsusega auhindu. Rootsi Akadeemia märgib preemia selgituseks, et see läheb kirjanikule, “kes arvukate maskide all portreteerib kõrvalseisja üllatavat kaasahaaratust. Coetzee romaane iseloomustab hea kompositsioon, sisukas dialoog ja briljantne analüüs. Samal ajal on ta äärmiselt täpne kahtleja, halastamatu lääneliku tsivilisatsiooni jõhkra ratsionalismi ja kosmeetilise moraalsuse kriitikas. Tema intellektuaalne ausus lagundab tröösti kõik alused ning distantseerib end kahetsuse ja ülestunnistuse odavast teatrist.” Coetzee romaanide alus-temaatika on väärtustused ning käitumisviisid, mille tõi enesega ühes Lõuna-Aafrika Vabariigi apartheidisüsteem, mis aga kirjaniku meelest võivad avalduda ükskõik kus mujal maailma nurgas. Oma romaanides käsitleb ta tavaliselt häbi, süü, saatuse, lunastuse, kahetsuse ning teotusega seostuvat. Tema romaanide tegelased on tavaliselt ühiskonnast eemale tõmbunud, kes oma näilisele eraldatusele ja üksiolekule vaatamata vastutavad ja on süüdi kõiges selles, millest püüavad eemale hoida, sattudes tihtipeale nii kahe tule vahele. Coetzee üsna lühikeste romaanide sündmustik on keritud pingeliseks ja põnevaks ning on tihtipeale väga vägivaldne ja julm. Lisaks romaanidele on kirjanikult ilmunud veel kolm esseekogumikku, ta on avaldanud ka rohkesti kirjanduskriitikat ning -teooriat.

Kahest teisestki Nobeli preemia saanud kirjanikust on põhjust rääkida. Nimelt ilmus pärast väikest kirjanduslikku pausi Günter Grassilt augustis uus luulekogu “Letzte Tänze” (“Viimased tantsud”) ning Imre Kertészilt septembris romaan “Felszįmolįs” (“Likvideerimine”).
Nagu mitme teisegi luulekogu puhul, on ka seekord Grass ise oma raamatu illustreerinud. Joonistused kujutavad tangot tantsivaid ning kopuleerivaid paare, tihti üsna metsikus või siis jälle õhulises liikumises. Joonistused on raamatus rohkem kui olulised – kirjanik on nende kohta öelnud, et luuletused sündisid sellest, et ta püüdis kujutada figuuride liikumist ning rütmi. Nad moodustavad kogus üksteist täiendava terviku. Raamatu pealkiri viitab vanaks saanud kirjaniku perspektiividele: kes liigub ühtlaselt ning laiahaardeliselt nii oma mälestustes kui ka tänapäevas. Ka meeleolu kõigub üsna tugevasti, kohati väga naerusuine ja muhe olek vaheldub samas kiiresti üsna võitlev-süngete emotsioonidega. Saksa kriitik Reich-Ranicki leiab, et tegemist on autori kõige isiklikuma, intiimsema ning sisima väljendusega, mis seni ilmunud – tants ning surm seisavad tihedalt üksteise lähedal.
Kertészi uus romaan valmis korraga nii ungari kui saksa keeles, siiski toimus ungari esitlus Frankfurdi omast nädal aega varem. Uus romaan seob tetraloogiasse seni triloogiana interpreteeritud romaanid “Sorstalansįg” (“Saatusetus”, 1975), “Kudarc” (“Fiasko”, 1988) ning “Kaddis a meg nem született gyermekért” (“Kaddi? sündimata lapsele”, 1990). Teos käsitleb holokausti üle elanud põlvkonnale järgneva generatsiooni liikmete osalemise ning saatuse uuestikirjutusega seotud küsimusi. Romaani tegevus on kantud tänapäeva, s.o. poliitilise pöörde järgsesse aega. Teose peategelaseks on Keserū, kellele sõbra B. pärandatud teatritükk “Likvideerimine” annab aluse kümme aastat pärast poliitilist pööret meenutusteks ning mineviku hindamiseks.

Selleaastase Bookeri kirjanduspreemia sai Austraaliast pärit kirjanik D. B. C. Pierre oma debüütromaani “Vernon God Little” eest. Tänavuaastane kandidaatide nimekiri oli üsna üllatav, ainsa ülikuulsa kirjanikuna oli nominentide lühinimekirjas Margaret Atwoodi nimi.
Auhinnatu on sündinud Austraalias 1961. aastal, üles kasvanud Mehhikos, praegu elab aga Iirimaal, tema kodanikunimi on Peter Warren Finlay. Ta teenib leiba disainerina ning on tuntud pigem multifilmire¯issöörina. Romaani tegevus toimub tänapäeva USAs. Romaani 15aastast peategelast Vernon Gregory Little’it hakatakse alusetult süüdistama massimõrvas ühe Texase osariigi linnakese koolis, kus üks õpilastest on lasknud maha 16 kaasõpilast. Poisi elu pööratakse pea peale ning ta põgeneb Mehhikosse, millele järgneb suur meediaskandaal kodulinnakeses. Raamatus on rohkelt groteski, kõike toimuvat on kujutatud läbi koomika ning musta huumori prisma. Preemia¯ürii esimees John Carey kiitis Pierre’i romaani kui “musta huumorit, mis peegeldab meie hirmu, aga ka lummatust modernse Ameerika ees”. The Guardianis on romaani nimetatud “XXI sajandi komöödiaks, surma juuresolekul”. “Nagu parimad satiirid, sunnib ka see raamat end naermise pärast süüdi tundma, mis suurendab veelgi lugemismõnu.” Bookeri auhind antakse Ühendkuningriigist, Iirimaalt ja endistest inglise kolooniatest pärit kirjanikele. Eelmise Bookeri preemia pälvis Yann Martel.

Saksamaal hakatakse uuesti välja andma Johann Wolfgang von Goethe kirju, mida on kokku umbes 15 000. Weimari Goethe ja Schilleri arhiiv valmistab ette kirjade ajaloolis-kriitilist väljaannet. Kokku 46-köiteliseks plaanitud kirjade ja nende juurde käivate märkuste kogu esimene köide peaks ilmuma aastal 2005 Stuttgarti Metzleri kirjastuselt. Väljaanne annab võimalikult autentse pildi kirjaniku rohkem kui 1400 inimesega peetud korrespondentsist, lisaks korraliku selgituse käsitletavate isikute, teoste ning ajalooliste sündmuste kohta. Väljaandmisele tuleb ka 300 seni veel avaldamata kirja ning ligi 2000 kirja, mis on seni välja antud vaid osaliselt või ebatäpselt.

LAURI EESMAA