Eesti kirjandus ja kirjanduselu on kaotanud ühe oma suurimatest töömeestest.
Kaheksakümne seitsmendal eluaastal manala teele astunud kirjaniku, publitsisti ja poliitiku Paul Kuusbergi lahkumine tähistab eesriide langemist tervele kirjanduslikule epohhile, mis algas 1940. aastal Eesti okupeerimisega Nõukogude Liidu poolt ja sulandus 1980. aastate lõpu pöördeliste muutuste tuules üheks eesti kirjanduseks. Paul Kuusbergi elutee ja looming dokumenteerib seda ajastut kogu tema keerukuses, vastuolulisuses, inimlikus ülevuses ja traagikas.
Sündinud Tallinnas ehitustöölise pojana, juba varakult seotuna tööliskeskkonna ja selle ideaale kandva marksistliku ideoloogiaga, kujunes Kuusbergist eesti kirjanduse klassikalise sotsiaaldemokraatliku mõõtme kandja ja väljendaja. Kuid ideoloogiakesksusele vaatamata muutis Kuusbergi mahuka proosa veenvaks seda järjekindlalt läbiv aususe taotlus, humanism ning inimese siseheitlustes kujunevate otsuste dramaatika.
Romanistina debüteeris Kuusberg alles oma elu teisel poolel, olles enne seda kirjandusideoloog, ajakirjanik ja poliittöötaja. 1957 ilmunud “Müürid” kujutab Kuusbergile lähedast keskkonda ja elukogemust. Sellele jääb ta truuks kogu oma loomingus. Kuusbergi läbimurdeteoseks sai novaatorliku inimkujutusega “Enn Kalmu kaks mina” (1960-1961), mis keskendub II maailmasõjas N. Liidu poolel sõdinud eestlaste siseheitlustele. Sealtpeale kujuneb Kuusbergi käsitlusaineks sõjajärgse nõukogude eluga kohanenud või kohanema sunnitud inimeste sisemaailma analüüs ning 1940. aasta juunipöörde põhjustausta otsingud. Kõik see on kokku võetav südametunnistuse anatoomia kujundis. Kaks sellele pühendatud teost tähistavadki Kuusbergi kirjanikutee periheeli: “Andres Lapeteuse juhtum” (1963) ja “Südasuvel” (1966). Neis teostes jõuab Kuusberg nii elu- kui inimesekujutuses meistriklassini. Romaani “Vihmapiisad” (1976) võib aga vaadelda kui kokkuvõtet selle põlvkonna eluteest – nende saatuse lõhestasid II maailmasõda ja vägivaldne poliitilise ning ühiskonnakorra vahetus Eestis. Oma meistrikätt ilmutas Kuusberg ka novellikirjanikuna, novellid “Roostetanud kastekann”(1971) ja “Võõras või õige mees” (1978) pälvisid Tuglase novelliauhinna. Paul Kuusberg on ka üks enim tõlgitud eesti kirjanikke.
Kuid oma kolleegidele vähemalt kahest või kolmest põlvkonnast tähendas rahvakirjaniku tiitli õigustatult pälvinud Kuusberg eeskätt tõelist loomingulist kindlust. Tema õlgadel lasus Eesti (Nõukogude) Kirjanike Liidu juhtimine erinevate vaheaegadega aastast 1960 kuni aastani 1983. 1957 – 1960 ja 1968 – 1976 toimetas Paul Kuusberg ajakirja Looming.
Kuusbergi suurimaks teeneks oli nõukoguliku ideoloogilise surve kiuste eesti kirjanikele inimväärse ja mõistmistiine loomingulise õhkkonna tagamine. Kümned tänase eesti kirjanduse peavoolu kujundajad ja kirjandusklassikud võlgnevad tänu Kuusbergi laiale seljale. Eesti kirjanduses kajab Kuusbergi hääl kui ühe pealesurutud ajastu voolukeeris, aga ka kui üleskutse jääda inimeseks keeristest sõltumata.

Eesti Kirjanike Liit
Ajakiri Looming