Ajujaht ja jooksutõbi

pilt

Urmas Vadi, Unetute ralli. Tuum, 2002. 99 lk.

Urmas Vadi esimene lühiproosakogu “Suur sekund” jättis mulle natuke rabeda, areda, otsiskleva ja kammitsetud mulje, ent sellest autori-lugeja vastastikusest kompimisest piisas, et aimata noore kirjaniku isikupära ehk erinevust eesti proosa näpuga järge ajavast realismist. Vastses teises jutukogus “Unetute ralli” laseb Vadi oma vaieldamatu jutustamisande vooglema, mänglema, vimpkaid viskama. Noor kirjanik on vabanenud kohustusliku eksami krambist ja kirjutanud oma nime eesti proosalukku.
Niisiis läbi udu kumab jälle üks päikene, kuid milline, pole veel kaugeltki klaar. Sest Vadi proosa ehk aines ja selle käsitluslaad ei anna end lihtsalt ega üheselt (hoidku Jumal selle eest!) kätte, vaid laseb paista; Vadi looming peibutab ja veetleb emblema, kuid haardesse võtta ei anna. Vadi laadi on nimetatud “unenäo ja ärkveloleku, reaalse ja fantastilise piiril kõikumiseks” (Jüri Kallas, Arkaadia 17. I 2003), Vadi jutte seostatakse maagilise realismiga, põhilised markeerivad sõnad “unenäolisus” ja “muinasjutulisus” (vt. ka Jürgen Rooste tulevast arvustust Loomingus).
Arvustajad pole veel jõudnud viidata jahile, püügile, varitsusele ega tagaajamisele. Aga need on Vadi lugude puhul väga olulised märksõnad. Jutukogu esimene novell “Somnambuul” on ju uusfolkloorse maiguga pesueht varitsusjahi lugu, milles passiv “kütt” satub ahjualuse tabamise asemel psühhoterapeudi juurde ja vaimuhaiglasse, et pärastpoole Eesti Rahva Muuseumis ringi tuisates kiirjooksu maailmarekordeid teha. Kuigi autor pöörab viimase, minu arust üleliigse lausega kogu loo unenäo võimalusele, tulevad eneseiroonia ja sellega tembitud paranoia välja.
Tundub, et Vadi jutud tõukuvad unenäolisest elemendist, kuid järgnev pole üleni sürr ega ka absurd. Kiiks on tugev, aga ilma kiiksuta pole üldse mõtet lühiproosat teha.
Kallas seostas Vadi jutte “Eesti rahva ennemuistsete juttudega”, Andres Ehini “Ajaviite peergudega” ja Mehis Heinsaare lugudega. Üldiselt nõus, kuid oma mehi silmas pidades lisaksin siia Arvo Valtoni (näiteks “Läbi unemaastike” ja “Võõras linnas”) ja natuke ka Gailiti.
Vadi pole plära ajaja, vaid lustlik pajataja, fantaasiarikas lõuapoolik, kelle kujutluse lennus on kaasakiskuvat hoogu. Näiteks “Maailmarändur Niklasson” on pungitseva fantaasiaga nimipeategelase, Jürgen Rooste määratluses “kõrtsufilosoofi” ja “(mõtte)rännumehe” lugu, millest mul tekkiski mõnetine Gailiti paralleel. Vadi mõnusa udutamise juures ongi tähtis see, et ta suudab luua struktuuri ja lugu, suudab fabuleerida, kütkestada lugejat, ei lase jahtuda huvil. Lugu võib pööriskleda, uperpallitada, jandiks (ent mitte farsiks!) kätte kiskuda, kuid ei kaota tempot, õigemini intensiivsust ka siis, kui tegevus on väliselt staatiline, psüühikamaastikul kihisev. Näiteks lõik “Aktist rannal”: “Meie Liisaga aga olime ratsutanud, kihutanud ja lennanud läbi Sahara kõrbe, ära käinud Himaalajal, Rõuge Suurjärve sügavustes” (lk. 59). See on paduvihma, veeuputuse, hiigelhaugi ja mehe-naise igitõmbe lugu.
“Suur jooks” nagu ka “Väärt kingad” kujutab vadilikku jooksutõbe, unetute rallit. Oma mänglevuses ehk mängurluses ei saa ka Vadi mööda malest, aga “Suur hüpe”, malemanipulaator Siimu lugu, paistab teistest lahjem, puisem.
Vadi proosa tegevuspaik on mingi veeäärne maakonnalinn. Juba enne viimast, nädalatagust “jääaega” painas mind kuud-poolteist üks nägemus. Ma polnud just kõige kainema analüüsivõime juures, kui tundsin, et oleme koos Vadiga mingi vee, st. jää peal ja püüame, sikutame kalu. Korraga muutus aga kõik täiesti vadilikuks: tundsin, et Vadi on korraga jää peal ja all, püüab iseennast, mind ja kalu; mina püüan neid ja kalad püüavad meid; iga sekund käib pidev ümberkehastumine ja püüdja-püütava positsioonide vahetumine, kreizimast kreizim ringisöelumine ning mitte keegi ei saa aru, kes on parajasti kes. See kummaline tundmus tuli mitte unes, vaid ärkvelolekus ning oli kindlasti mõjutatud Urmas Vadi proosast, tõenäoliselt “Stoor Fiskist” ja “Aktist rannal”, mis ju algab paduvihmaga ja jätkub üleujutusega.
Siit jõuame vee kui sellise juurde. Vadi lood on küll parajalt särtsu ja tuld täis, kuid tema loova sõnaenergia element pole uuele platsi puhtaks põletav-hävitav tuli, vaid paisutav, mahendav ja kasvatav vesi.
Kaasaja valdavalt räiges, hüperkriitilises ja destruktiivses eesti proosas paistab Vadi loomingus silma heatahtlikkus, tegelastele kaasatundlikkus, pehmus, eluhoid. Ja see teeb südame soojaks.
Arvan, et pole erilist mõtet Vadi lugude püüdja-püütava kui subjekti-objekti suhte, sümboolika ja tähenduste üle psühhoanalüütiliselt spekuleerida, kuid võiks fikseerida tundmuse, et millegi muu, jutusisese kõrval jahib autor kindlasti midagi ka iseenda sügavikust. Ta mudeldab, visualiseerib ja kujutab/transformeerib oma psüühikapingeid proosasse.
……..
 
(Kuidas käänata Vadi – kas äkki Vatja? Seoses sellega meenub, et 25 aastat tagasi Kuressaares jörises üks vana ninatark joodik: vepslased ja vanad vadjad/ ära sõid kõik sulepadjad... Urmas Vadi oli siis juba siia ilma kehastunud, aastakest-paar ümber Päikese lennanud. Nüüd on see vana joodik palju nooremaks ja ninatargemaks saanud ning 25aastane autor Vadi talle “Unetute ralli” esilehele pühenduse kirjutanud: “Tarmole! Unejooks on kõige parem trenn! Urmas 14.11.2002 Tallinn Levist Väljas.”)
……….
 
“Unetute ralli” kaanekujundusena kasutatud Peeter Alliku linoollõige “Meie kontseptsioon on tulevik” on raamatu geniaalse sisuga absoluutselt adekvaatne.

TARMO TEDER