André Trinity, Unenägude jumal. OÜ Kirjastus Kadikas, 2002.

1.
André Trinity jutustus “Unenägude jumal” lõpeb situatsiooniga, mis lõhub igava idülli. Minajutustaja satub vastamisi kolme naisega – kõik nad on endast väljas, kõik nad süüdistavad teda, kõik nad nõuavalt talt selgitusi; mitmest suust kõlab sama küsimus: “Miks sa seda tegid?”
Tekkinud olukorra algpõhjus on kirjas juba jutustuse esimesel leheküljel – minajutustaja kahestumine ja lahkumine; ta ütleb: “Oli selline amoraalne tunne – mina lahkun, aga teised jäävad. Jah, naljakas. Vaevalt on lahkumine kellelegi kunagi amoraalsusega seostunud. Minul seostus. Tundsin kohustust jääda, samas igatsesin lahkuda. Meeleheite dilemma!”
Sellist jutustuse lõpus tekkinud olukorda võiks lugeda kui allegooriat kirjutaja “ideaalsest” vastamisi olekust oma lugejatega: kas pole nii, et pärast iga hea jutustuse – eriti n.-ö. fantastilise jutustuse – läbilugemist peaks meis tekkima tahtmine esitada autorile just sama küsimus: “Miks sa seda tegid?”
See võiks olla ka allegooria kirjutaja pingelisest positsioonist, tema “meeleheite dilemmast” oma isikupärase kirjutusakti sooritamisel: ühelt poolt kohustus jääda (mõeldava, senimõeldu piiridesse), teisalt aga igatsus lahkuda, hüljata, reeta.
Milan Kundera on “Olemise talumatus kerguses” selgitanud reetmise tähendust: “Reetmine tähendab korra hülgamist ja minekut tundmatusse. Sabina ei tunne mitte midagi kaunimat kui minekut tundmatusse. (...) Tema ei taha austada korda ja tema ei hakka seisma reas! Ei hakka seisma reas alatasa ühesuguste inimestega ja ühesuguste juttudega.”
Kas ei peaks iga tõelist fantasööri – ükskõik kas privaatset või avalikku fantasööri – erutama sama asi, mis Kundera Sabinat: “Juba jälle kuulis ta kaugusest kõlamas reetmise kuldpasunat ja teadis, et see on hääl, millele ta ei suuda vastu seista. Talle näis, et tema ees laiub veel vabaduse ääretu avarus ja selle avaruse kaugus erutas teda.”
Niisiis – jätkates neid retoorilisi küsimusi –, kas ei peaks iga kirjanikku, eriti aga ulmekirjanikku iseloomustama soovimatus seista “reas alatasa ühesuguste inimestega, ühesuguste juttudega”? Kas ei peaks ta iga uut jutustust, iga uut fantaasiat alustades endale lubama: “mina lahkun, aga teised jäävad.”
 
2.
Trinity ilmutab päris suurt potentsiaali lahkumiseks või vähemalt mingite, ehk isegi tahtmatute lahknemisefektide tekitamiseks; tsiteerin üht ulmekirjanduse Baasi kommentaatorit: “Trinity ei taha lugejale sugugi seda õnne kinkida, et viimane ta lugudest esimese korraga kohe aru saaks. (---) Tema lugudel on vist alati kaks tasandit: pealmine kiht ja sügavam mõte. Lugesin kaks korda ja teisel korral hakkas tema “metafüüsiline idee” avanema.” Ja teine kommentaator kirjutab: “Religioosne ja filosoofiline alltekst pulseerub kohati liigagi pealetükkivalt ja hävitab tüüpilisele ulmejutule omase lihtsakoelisuse.”
Vikergallupis 2002 väitis samuti keegi, et Trinity “läheb välise mängluse taustal sügavale filosoofiasse ja religiooni, nõudes täieks taipamiseks enamaid lugemiskordi”.
Nagu näha – asju, mis peaksid täiskasvanutele mõeldud kirjanduses endastmõistetavad olema (pole lihtsakoeline, paneb mõtlema jms.), tajutakse Trinity puhul millegi erilisena; samas on nois kommentaarides minu meelest viide ka Trinity suurimale ohule tulevikus: naiivsele kinnijäämisele liialt kergekäeliselt omistatud “filosoofilisuse” mainesse.
Igatahes praegu veel paneb mind see tema “filosoofilisusele” osutamine lihtsalt õlgu kehitama – kergekaaluline “lastekirjandus” pole ometi ju mingi mõõdupuu.
Ütleksin pigem nii: Trinity on küll juba väga hea kirjutaja, kuid tal pole eriti millestki kirjutada. Üritan selgitada. Ulme või n.-ö. fantasy puhul võib kujuneda midagi umbes sama paradoksaalset nagu vabade assotsiatsioonide puhul psühhoanalüüsis või sürrealismis: sa võid hüljata tavaloogika ja reaalsuseprintsiibi, sa võid kõnelda täiesti vabalt; sult isegi nõutakse seda, kuid see, mis välja tuleb, annab kokkuvõttes aimu millestki hoopis vastupidisest – ühe suuremast takerdumisest kinnisideedesse ja -motiividesse, üha suuremast üledetermineeritusest: väliselt – näiteks “meetodi” või kirjanduslike konventsioonide poolt – võimaldatud vabadustel on kalduvus kõige selgemini esile tuua sisemist ebaküpsust ja piiratust, kli?eelikke mõttepeetusi jms.
 
3.
Trinity mõttemängud – tema n.-ö. vabad assotsiatsioonid – näivad enamuses lugudes tõukuvat tüütust, oh kui tüütust tõdemusest, mille “Unenägude jumala” minajutustaja endast lõpuks välja paiskab: “Armastus on painaja, kas te ei teadnudki seda? Elu on unenägu ja armastus on painaja!”
Jah, me teadsime seda, teadsime, et elu on unenägu ja armastus on painaja – või et naine on müsteerium vms.; me oleme seda ammu juba kusagilt lugenud, kuulnud või isegi unes näinud, ja mitte ainult kolm või neli korda! Kuidas siis muidu?!
Pärast tolle kokkuvõtva tõdemuse, n.-ö. ultimaatse tähistatava sõnastamist tunneb minajutustaja kergendust, justkui “oleks toimunud kreatiivne vabanemine sajanditetagusest taagast”; kergendusena võib see mõjuda ka teatud osale lugejaskonnast: saab justkui pointile, “sügavamale mõttele”, “metafüüsilisele ideele” – lõpuks pihta.
Mulle mõjus see aga lihtsustava “ülereageerimisena”. On nimelt lugusid, mille mõju määravad suuresti ära tegelaste reageeringud toimuvale: kui näiteks üks Kafka tegelane ärkab hommikul putukana, ei lähe ta endast välja (ei reageeri üle nagu “tragöödiate” kangelased) – nii tema ise kui teisedki jutustuse tegelased suhtuvad veidrasse metamorfoosi pigem kui millessegi banaalsesse või loomulikku; nihkelise atmosfääri põhiteguriks on niisiis just tegelaste “alareageerimine” imepärastele sündmustele.
Mis juhtuks aga siis, kui jutustuse lõpus laseks Kafka – nagu Trinity – omal tegelasel lihtsustavalt “ülereageerida”?
Ilmselt väänleks putukas põrandal ringi ja vigiseks: “Küll võõrandumine on üks õudne asi! Ja bürokraatia ja seksuaalsed kompleksid ja suhted isaga! Kas te ei teadnuki seda?” Ja mida me siis selle peale kostaks? Hakkaksime Kafkat “filosoofiliseks” kirjanikuks pidama või?
Ainsaks tõeliseks meistriteoseks Trinity raamatus ongi viimane jutustus, igasugusest näilisest “filosoofiast” puhastatud “Tervitusi Alcipast”; ja väga oluline on seal, et tegelased säilitavad kuni lõpuni välja oma – võluvalt, kummastavalt – “alareageeriva” hoiaku nii imetabasesse kui traagilisse, armastusse ja surma.

JAANUS ADAMSON
Teksti lühendatud variant on ette kantud
Eesti Raadio kirjandussaates “Litter”.