Gustav Meyrink – otsija, kas ka leidja?
10. V tähistati Tammsaare muuseumis
austria-juudi kirjaniku Gustav Meyrinki 135. sünniaastapäeva. Kas on
ebatavaline, et see toimus, või on ebatavaline, et Meyrinki sünnipäevi
pole varem Eestis peetud?
On küll öeldud, et Meyrinkil elavaid
austajaid Eestis teada olevalt pole. See väide sai üritusega igatahes
kummutatud. Saali kogunenud poolesaja inimese hulgas oli nii neid, kes on
Meyrinkiga tuttavad tema loomingu Eesti-aegsete eestinduste kaudu, kui
neid, kellele see müstiline ja väga mitmeti mõistetud autor sai
tuttavaks 90ndate alguse venekeelsete tõlgete kaudu, aga ka päris noori
inimesi, kes peale Meyrinki nime ümbritseva esoteerika ja kahtlase
kuulsuse aura temast esialgu midagi ei tea. Mis siis ikkagi toimus?
Peeti ettekandeid, milles Eesti oma kirjanduse ääremaale kuuluva
Johannes Üksi uurija Maarja Vaino, esoteerikahuviline Paavo
Matsin, kirjandusprofessor Toomas Liiv ja üks Eesti
tunnustatumaid salateaduste asjatundjaid Haljand Udam püüdsid
Gustav Meyrinki elu ja loomingu ümber aegade jooksul kogunenud märke
seletada ja mõtestada.
Nagu Maarja Vaino alustuseks kirjaniku elulugu tutvustades ütles,
on Gustav Meyrinkil ka meie ajale midagi edasi öelda ning tema looming on
jätkuvalt aktuaalne. Eluajal ja ka Eestis põhiliselt ajakirja Mardus
vahendusel küll peamiselt õudus- ja fantastikajuttude autorina hinnatud
mehe looming kätkeb siiski suuremat mitmetahu- ja -kihilisust, kui tema
kaasaegsed seda märkasid. Või on see meie ettekujutuse vili?
Paavo Matsin selgitas mõtet, et kirjandus on instrument. Mõne
autori jaoks rohkem, mõne jaoks kahtlemata vähem. Gustav Meyrinki jaoks
oli kirjandus pea ainult instrument. Tema teosed on mitmekihilised, täis
kummalisi seisundite muutusi, liiva jooksvaid igavesi otsinguid, vihjeid
kristlusest budismi ja Vana-Egiptuse religioonini ning vabamüürlusest
roosiristluse ja teosoofiani. Tegelased vahetavad olekuid nagu maske ja
maske nagu nägusid. See ei ole juhuslik. Meyrink oli autor, kes sõna
otseses mõttes hoolega komponeeris iga mõttekäigu, pannes ühte
sõnasse, fraasi ja lausesse nii palju tähendusi kui vähegi võimalik.
Kuidas meil on siis üldse võimalik teda mõista? Kuidas meil on
võimalik teda veel tõlgete kaudu mõista?
Toomas Liivi meelest kuulub Meyrink Eesti kirjandusse, Eesti
kultuuriruumi täiesti selgelt. Tema jäetud jäljed on täiesti
nähtavad. Tõsi, tema põhjendas seda Eesti autorite Friedebert Tuglase
ja Bernard Kangro kirjanduslikus pärandis esinevatele Meyrinki-vihjetele
tuginedes ning nentis, et Meyrinki pärand on mõningatele tõlgetele
(peamiselt lühijutud, romaanidest “Golem” ja “Volbriöö”)
vaatamata eesti lugejale omaseks saanud peamiselt teiste autorite
teisenduste, mõtte- ja kujundilaenude kaudu. On see hea? Meyrinki ja
lugeja jaoks kindlasti.
Haljand Udam vaatles Meyrinki loomingut esoteerika, XX saj. alguses
valitsenud salaõpetuste buumi ning Aleksander Dugini taustal. Ta nentis,
et Meyrinki sõnum on kirjanduseväline, selle sisu tuleb otsida just
nimelt õpetuses, selle eri tähenduste ja kihistuste müriaadis, kuna
Meyrink isegi kuulus loendamatutesse salaloo¯idesse ja
-organisatsioonidesse, otsides aina teed edasi. See on võrreldav jooga,
alkeemia ja kabalaga – oleku ja aine kvaliteedi otsing.
Kui veel märkida, et Meyrinki sünnipäeval kohal viibinud Austria
suursaadik Jakub Forst-Battaglia nentis üritust kokku võttes, et
Gustav Meyrinkil on kindel sõnum ka tänapäevale – inimene ei väsi
iialgi otsimast, iialgi katsetamast ega iialgi soovimast muutuda paremaks
–, siis võibki vist kokkuvõtteks öelda, et Meyrinkil on meie
maailmas, milles üksikisiku võimalused pakuvad palju teid (leia ainult
oma) kindel koht. Me peame ainult otsima ja leidma.
PEETER HELME
|