Gustav Meyrink – otsija, kas ka leidja?

10. V tähistati Tammsaare muuseumis austria-juudi kirjaniku Gustav Meyrinki 135. sünniaastapäeva. Kas on ebatavaline, et see toimus, või on ebatavaline, et Meyrinki sünnipäevi pole varem Eestis peetud?
On küll öeldud, et Meyrinkil elavaid austajaid Eestis teada olevalt pole. See väide sai üritusega igatahes kummutatud. Saali kogunenud poolesaja inimese hulgas oli nii neid, kes on Meyrinkiga tuttavad tema loomingu Eesti-aegsete eestinduste kaudu, kui neid, kellele see müstiline ja väga mitmeti mõistetud autor sai tuttavaks 90ndate alguse venekeelsete tõlgete kaudu, aga ka päris noori inimesi, kes peale Meyrinki nime ümbritseva esoteerika ja kahtlase kuulsuse aura temast esialgu midagi ei tea. Mis siis ikkagi toimus?
Peeti ettekandeid, milles Eesti oma kirjanduse ääremaale kuuluva Johannes Üksi uurija Maarja Vaino, esoteerikahuviline Paavo Matsin, kirjandusprofessor Toomas Liiv ja üks Eesti tunnustatumaid salateaduste asjatundjaid Haljand Udam püüdsid Gustav Meyrinki elu ja loomingu ümber aegade jooksul kogunenud märke seletada ja mõtestada.
Nagu Maarja Vaino alustuseks kirjaniku elulugu tutvustades ütles, on Gustav Meyrinkil ka meie ajale midagi edasi öelda ning tema looming on jätkuvalt aktuaalne. Eluajal ja ka Eestis põhiliselt ajakirja Mardus vahendusel küll peamiselt õudus- ja fantastikajuttude autorina hinnatud mehe looming kätkeb siiski suuremat mitmetahu- ja -kihilisust, kui tema kaasaegsed seda märkasid. Või on see meie ettekujutuse vili?
Paavo Matsin selgitas mõtet, et kirjandus on instrument. Mõne autori jaoks rohkem, mõne jaoks kahtlemata vähem. Gustav Meyrinki jaoks oli kirjandus pea ainult instrument. Tema teosed on mitmekihilised, täis kummalisi seisundite muutusi, liiva jooksvaid igavesi otsinguid, vihjeid kristlusest budismi ja Vana-Egiptuse religioonini ning vabamüürlusest roosiristluse ja teosoofiani. Tegelased vahetavad olekuid nagu maske ja maske nagu nägusid. See ei ole juhuslik. Meyrink oli autor, kes sõna otseses mõttes hoolega komponeeris iga mõttekäigu, pannes ühte sõnasse, fraasi ja lausesse nii palju tähendusi kui vähegi võimalik. Kuidas meil on siis üldse võimalik teda mõista? Kuidas meil on võimalik teda veel tõlgete kaudu mõista?
Toomas Liivi meelest kuulub Meyrink Eesti kirjandusse, Eesti kultuuriruumi täiesti selgelt. Tema jäetud jäljed on täiesti nähtavad. Tõsi, tema põhjendas seda Eesti autorite Friedebert Tuglase ja Bernard Kangro kirjanduslikus pärandis esinevatele Meyrinki-vihjetele tuginedes ning nentis, et Meyrinki pärand on mõningatele tõlgetele (peamiselt lühijutud, romaanidest “Golem” ja “Volbriöö”) vaatamata eesti lugejale omaseks saanud peamiselt teiste autorite teisenduste, mõtte- ja kujundilaenude kaudu. On see hea? Meyrinki ja lugeja jaoks kindlasti.
Haljand Udam vaatles Meyrinki loomingut esoteerika, XX saj. alguses valitsenud salaõpetuste buumi ning Aleksander Dugini taustal. Ta nentis, et Meyrinki sõnum on kirjanduseväline, selle sisu tuleb otsida just nimelt õpetuses, selle eri tähenduste ja kihistuste müriaadis, kuna Meyrink isegi kuulus loendamatutesse salaloo¯idesse ja -organisatsioonidesse, otsides aina teed edasi. See on võrreldav jooga, alkeemia ja kabalaga – oleku ja aine kvaliteedi otsing.
Kui veel märkida, et Meyrinki sünnipäeval kohal viibinud Austria suursaadik Jakub Forst-Battaglia nentis üritust kokku võttes, et Gustav Meyrinkil on kindel sõnum ka tänapäevale – inimene ei väsi iialgi otsimast, iialgi katsetamast ega iialgi soovimast muutuda paremaks –, siis võibki vist kokkuvõtteks öelda, et Meyrinkil on meie maailmas, milles üksikisiku võimalused pakuvad palju teid (leia ainult oma) kindel koht. Me peame ainult otsima ja leidma.

PEETER HELME