Mina ja kitarr

Oma viimasel tretil Balti jaama turule sain muu vene kraami hulgas saagiks ka karbikese mustlaslaulja Mihhail ?i?kovi esitustega. Muidugi oli konserveeritud sentimentalismi seas ka kaugeid laulukesi Apollon Grigorjevi (1822 – 1864) tekstidele. Eeskätt see igihaljas “Kaks kitarri”, Grigorjevi luulet on ses laulus aja jooksul muusikute poolt vaba käega modifitseeritud, ümber tõstetud, muude tekstidega miksitud, ent põhiline tundmus on jäänud: intensiivne õnn kannatada, toituda armupiinadest, vastandada oma romantika jäävus argise päeva rutiinsele muutlikkusele. Kiindumus mustlastesse, nende folkloori, hobustesse ja vabadusse XIX sajandi vene kultuuris, iseäranis pärast Pu?kinit, ongi ju poeetiline kirglik püüd pääseda hetkekski lämmatavast, üha bürokratiseeruvast ümbrusest. Tõmmud muretud kitarridega mehed-naised värvilises atlassis oigamas igatsevalt tugevatest hukutavatest tunnetest lõid illusiooni võimalikust puhtast ja siirast maailmast. Mustlaskoori narkootiline undamine ja põlevsilmsete näitsikute kurguhäälne vibraato võisid uimastada ka kauemaks kui üheks õhtuks. See oli muidugi rängalt petlik maagia, sest piiritute steppide priius oli nende kodustatud mustlasartistide verest juba hajunud. Mõni avar vene hing, kes mustlasmütoloogiast jäägitult abi otsis, võis sellesse muinasjuttu uppudagi. Meenutagem Aleksandr Ostrovski ja Nikolai Leskovi mõnda teost, iseäranis tuntud on muidugi Lev Tolstoi kirjeldus näidendis “Elav laip”.
Muide, Tolstoi näitemängu peategelase Fjodor Protassovi prototüübiks oligi Apollon Grigorjev, vene literatuuri üks kõige vastuolulisemaid natuure. Kirjandusteadlane Boriss Jegorov on Grigorjevit kärmelt iseloomustanud nii: “Müstik, ateist, vabamüürlane, petra?evskilane, slavofiil, artist, poeet, toimetaja, kriitik, dramaturg, följetonist, laulja, kitarrist, oraator, puhas ja aus nooruk, põhjajoonud lakard, hingeline, kuid käest lastud inimene, hea seltsimees ja leppimatu vaenlane…”. Kaasaegne Jakov Polonski kirjutas: “Ma tundsin Grigorjevit kui ideaalset, kombelist ja kuulekat tudengimundris poissi, kes kartis pärast üheksat koju minna ja ka kui vastikut joomarit. (—-) Mäletan teda kui uljurit, kes ei kartnud ei Jumalat ega kuradit, ja mäletan teda kirikus põlvili end hingetuks palvetamas…”
Grigorjevit on nimetatud nii vene Othelloks kui vene Don Quijoteks, ta elu koosnes paradoksidest, kaootikast, ekslemistest. Ent üks, mis temast ei lahkunud, oli ehe romantiline meel, usk kunsti kõikvõimsusesse ja puhtaverelistesse tunnetesse, millest tähtsaimad armastus ja kannatus. Polonski mäletas stseeni ülikoolipäevilt, mil ta koridoris kohtas hoogsat Grigorjevit, kes pikemata printsipiaalselt päris: “Kas sa kahtled?”. “Jah,” vastas Polonski. “Kas sa kannatad?” “Ei,” oli Polonski siiras. “Siis oled sa lollpea,” käratas Grigorjev ja tõmbus väärtusetust kaaslasest põlastavalt eemale.
Saatus oli Grigorjevile armulik ja saatis talle kannatusi ohtralt. Temale, silmatorkavalt ilusale, jõulisele, nakatavale mehele said osaks vaid õnnetud armastused. Kogu 1840-ndate esimese poole Grigorjevi luule on küllastunud luuletaja eksalteeritud armust Antonina Kor?i vastu. Muidugi valis Ninot?ka teise meeskandidaadi, soliidse teadlase ja publitsisti Konstantin Kavelini. Kümmekond aastat hiljem köitis Grigorjevi andunud hinge kaunis prantsuse päritolu moskvalanna Leonida Vizard, kes aga kinkis end elukaaslaseks teisejärgulisele dramaturgile Mihhail Vladõkinile. Leonida jäi Apolloni suurimaks kireks, veel vahetult enne surma kirjutas ta sellele naisele, “kaugele viirastusele” suunatud luuletuse.
Grigorjevi romantiline anarhism sundis teda ilmavaateliselt visklema, jättes mehe lõpuks üksildaseks mässajaks, kes oli vaenujalal enam-vähem kõigi kuuekümnendate aastate ühiskondlike rühmitustega. Tõepoolest oli ta üllas mõttes donquijotelik, alates lapsepõlvest, mil haiglaslikult kiindus romantilisse kirjandusse. Kodus oli neil tava pidada ettelugemise õhtuid. Lugemine algas kella viie paiku ja kestis kaheni öösel. Poiss kupatati küll kella kümnest oma voodisse, ent ka pimedasse teise tuppa kostis sugereeriv ettelugemine, manades lapse hallutsinatoorsesse poolunne nõiduslikke pilte. Kogu edasine elu möödus Apollonil nagu Don Quijotelgi miskis elukauges lummuses. Ka ta luules valitseb kannatava kangelase rüütellik õilsus: kirjutaja võtab märtrina kogu piinlemise enda õlule, vabastades nii vaevadest luuletuste hapra objekti, kangelanna.
Grigorjevit peetakse oma aja oluliseks teoreetikuks, “orgaanilise kriitika” loojaks jne., aga minu kõrvus helisevad selle 42aastaselt varisenud iseäraku nime taga vaid romansside imalad ulmad, varieerides venivalt teemadel “mina ja kitarr”, “mina ja tähed”, “tähed ja kitarr”, “mina ja mina”.

VAAPO VAHER