Kui soomlane pritsib, napib eestlasel sõnu

Soome-eesti suursõnaraamat. Suomi-viro suursanakirja. 1. A – Q, 2. R – Ö. Eesti Keele Instituut. Kotimaisten kielten tutkimuskeskus. Eesti Keele Sihtasutus. Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, Tallinn-Helsinki, 2003. 1294+1301 lk. Peatoimetaja Valdek Pall, koostajad Anu Haak, Paul Kokla, Külli Kuusk, Helga Laanpere.

Ehkki eestlaste ja soomlaste kokkusaamistel räägitakse otse tavakohaselt – kord pidulikumas, kord lõbusamas toonis – hõimuvendlusest ja naabrusest, pole isegi viimase kümne aasta kestelt ette näidata kuigi palju tegelikke ühiseid kultuuri- ja teaduskavu.
Eesti poolt vaadates on kurblik, et kui intellektuaalne panus neis ühisettevõtmistes on justkui võrdne, siis rahaline on jäänud tänaseni ebavõrdseks. Kohati isegi tarbetult, sest kultuurikavad pole nii kallid, et Eesti riik ei jõuaks neid võrdsetel alustel rahastada. Küllap on soomlastel ka “suure venna” hoiakut, nagu väidetud, aga kindel on, et eestlastes istub lausa ebaviisakalt kaua põline moonakamentaliteet.
“Soome-eesti suursõnaraamatut” (SVSS) hakati koostama 1998. aastal Kotuse (Kotimaisten kielten tutkimuskeskus) ja EKI (Eesti Keele Instituut) ühisettevõttel. Pisut üle nelja aasta tegi eesti keeleteadlaste rühm pingsat ja oskuslikku tööd. Et tänapäeval on kombeks hinnata ka intellektuaalset omandit, siis tuleb tingimata mainida, et SVSSi märksõnastiku aluseks andsid soomlased “Suuri suomi-ruotsi sanakirja” (1997) arvutiversiooni. Eestlased said tugineda õigupoolest vaid kahele eeltööle: J. Mägiste sõnaraamatule (1931) ja K. Piheli, A. Pikamäe sõnaraamatu (1965) P. Alvre poolt täiendatud versioonile (1969). Paraku on need tänaseks päevaks üsna seesugused sõnaraamatud, et kui te mõnd soome sõna ei tea, siis nendest te seda ka ei leia.
Üsna õigustatult on uue SVSSi nimeks suursõnaraamat, sest sellest mahukamaid kakskeelseid sõnaraamatuid peale neljaköitelise “Vene-eesti sõnaraamatu” ei tundu Eestis olevat. Ükskeelsetest on ulatuslikum ehk “Eesti kirjakeele sõnaraamat”, mis veel ilmumas, mahukas oli ka vana ÕS oma ligi 100 000 märksõnaga. SVSS sisaldab Ülle Viksi andmeil 89 892 märksõna ja 194 226 vastet neile. Suurteosel on ka olulised lisad: Peeter Pälli koostatud kohanimede valik ning Ülle Viksi panus – lühikokkuvõte soome ja eesti morfoloogiast.
 
Üldhuvitavat
Et siinses retsensioonis pole ruumi sukelduda pikemasse lingvistilisse analüüsi, siis piirdugem üldhuvitavate aspektidega. Peale raamatu mahukuse tuleb toonitada seda, et teos on läbinisti arvutitega tehtud raamat, tänapäevaselt koostatud ja mitutpidi kasutatav. Üliõpilastega tegeldes olen kogenud, kui vähe oskavad sõnaraamatukasutajad tavapärastki sõnaraamatut “hyödyntää” ehk ära kasutada. Ei teata, mida kõike võib sõnaartiklist kätte saada. Seda enam tuleb arvestada, et tänapäevane arvutisõnaraamat sisaldab väga palju teavet, mis tuleb lihtsalt vastavate juhtnööride abil kätte saada.
Muidugi on kahju, et seesugust suurt sõnaraamatut polnud meil käepärast soome keele harrastuse kõrgaastail seitsme- ja kaheksakümnendail, et tuhanded tallinlased ja põhjaeestlased õppisid soome keelt peamiselt Soome TV vahendusel, ilma grammatikat ja sõnavararikkust omandamata ning on tänaseni sunnitud rääkima n.-ö. Koidula soome keeles. Sadu kordi on tulnud punastada enesekindlate eesti poliitikute, sportlaste ja muude tegelinskite intervjuude pärast Soome telekanalites või esinemistel soomlaste ees. Kõik nad on väga veendunud oma soome keele oskuses, nagu üleüldse kõik on kindlad oma mis tahes võõrkeeleoskuses. Ega inglise keelega ole lugu parem ja eks nii oli aastakümneid ka vene keelega.
Iga kakskeelne sõnaraamat tõestab mu meelest hiilgavalt kurikuulsat E. Sapiri – B. L. Whorfi keelelise relatiivsuse hüpoteesi: isegi lähedased sugulasrahvad liigendavad ja semantiseerivad ümbritsevat maailma vägagi erinevalt. Keeled sobivad kenasti kohastikku vaid ajakohases terminoloogias või ehk etnograafia-sõnavaras. Kõiges muus, mis puudutab üldist elulaadi ja kultuurinüansse, ilmneb suuri ja raskeid tõlgitamatusi. Ja asi pole soome ning eesti puhul mitte ainult nn. riskisõnades, vaid teatavas mõtlemisviisis üleüldse.
Ü. Viksi andmeil leidub SVSSis 69 soome märksõna, mille tõlkimiseks on läinud vaja eesti sõna ‘pritsida’, 68 erineva sõna puhul on üheks eesti vasteks ‘tugev’. Need on mõisted, mida eestlane nii sünonüümirohkelt ei vaja ega oska ka eristada vastavaid nüansse. Soomlastele on oluline mitmel viisil pritsida, olla sadat moodi tugev, märgata segadusi, lärmi ja ägedust. Jällegi Ü. Viksi andmeil on sagedasimad sõnad “Eesti kirjakeele sõnaraamatus”: olema, ja, tema, see, mina jne., seevastu sagedasimad sõnad SVSSis on: pritsida, tugev, äge, lüüa jne. Kusjuures kontekstinäidete sagedasimad tõlked on eriti toredad: pagan võtaks!, ropendada, pikali heita, pagana pihta!, purjus olla, roppusi rääkida, maani täis olla, purupurjus olla.
Soome ja Eesti ühiskond on elanud väga erinevas maailmas. Soome keeles on väga palju sõnu, mille jaoks pole eesti keeles olnud võtta vastet, vaid on tulnud piirduda mõisteseletusega. Mõned on seda tüüpi, nagu meie lüpsja-karjatalitaja või haakija, s.t. ajalooliselt determineeritud sõnavara, aga on ka palju soome sõnu, mis ehedalt tõestavad meie ühiskondlikku arenematust või keelelist saamatust: alakantissa, arkipyhä, ehiö, haamukuva, hieno-, istukas, jumbo, kokelas, kurinpitokeino, lähiö jne. Selliseid tõlkimatuid, seletatavaid mõisteid on hirmuäratavalt palju.
Sõnaraamatu koostajad eesotsas peatoimetaja Valdek Palliga on olnud eriti pädevad, mõnede soome sõnade puhul saanuks ehk seletuse siiski asendada ka mingi leidliku eesti vastega, aga keeleteadlastelt ei saa nõuda luuletajate keelelusti, ning neologismide loomise teele pole ka mindud. (Muide, siin on küllalt materjali, et korraldada jälle üks eesti keele järeleaitamisüritus, nagu tehti nahksete euroterminite puhul.) Küll saab aga koostajaid kiita selle eest, et on välja pakutud väga palju tõlkevasteid. Võib-olla liigagi palju, sest see, mis on hea asjatundlikule tõlkijale, võib hämmingusse ajada lihtsama keelekasutaja – et mida siis võtta ja mida jätta?
Igatahes on tegu eesti filoloogia suursaavutusega. Ja kui kunagi tuleb jutuks ka eesti-soome sõnaraamatu tegemine, siis ehk oleks nüüd aeg ka Eesti riigil oma õlg alla panna, ennekõike ikka sõdalaste padrunite arvelt, kuhu kaovad mõttetud miljonid, sest mida muud peaksime tegelikult tegema, kui oma keelt ja kultuuri jätkama ja tutvustama.

ANDRES LANGEMETS