Mees, kes kohtus sünnipäeval õhtuga

pilt

Jaan Toomik. Sünnipäev. I. Õli, lõuend. 2003. Urmas Vaino

Jaan Toomiku maalinäitus “Sünnipäev” 
Vaala galeriis 22. novembrini.

Jaan Toomiku maale saab käsitleda õige mitmeti, olenevalt just käsitleja vaatepunktist, süvenemisastmest, empaatiavõimest. Mõni viis on viljakam, mõni tõesem, mõni spekulatiivsem; ometi kõnelevad kõik, ka kõige pindsemad, millestki, millele tasub tähelepanu pöörata. See on Toomiku loominguline hullus, sisemiste painete ja tungide sublimeerumine kunstis. Ja seda eelkõige maalis, sest video illusoorsus ja samal ajal tehnilisus loob teose ja vastuvõtja vahele suurema distantsi. Vaala galerii maaliväljapaneku puhul tuleb aga silmas pidada kaht lähenemisvõimalust: Toomiku maalid viimase aasta loominguterviku ühe osana, seda enam, et pealkirjades kunstnik lausa otseselt viitab sellele, ning maalid kui oma valdkonna, oma ainese spetsiifiline väljendus.

Sünnipäev kui eriline tähistus on Jaan Toomiku tänavustel näitustel mitmel korral esile kerkinud: Tartu Kunstimaja kevadisel näitusel mõne aasta taguse 40. juubeli videojäädvustus või ikka ja jälle korduv fragment kui kiirendatud eluringkäik, kus seltskonnast üle libisev kaamera haaras oma vaatevälja justkui juhuslikult pisut pikemalt kunstniku ja ta poja. Vaala galeriis sünnipäev kui valik stoppkaadreid (vilksamisi) paotatud (ja seetõttu ka jagatud) elust kui maskeraadist. Kui videoteos oli esitatud dokumendina, mis siis, et näilise dokumendina, kus autor oli avalikult võtnud endale dokumentalisti rolli ja vaid salamisi oma vaatajat üle kavaldanud lisatähenduste ning -kihtidega, siis “Sünnipäeva” maalides on ta seisundeid ja tähendusi manav ekspressionistlik Looja. Looja, kes ei karda avalikult manifesteerida, et kunstnik mitte ainult ei tohi elada välja oma sisemist tukset, vaid on lausa kohustatud seda ka avalikkusega jagama, sest kunstnik on oma sootsiumi südametunnistus, lakmuspaber. Just nii, nagu deklareerisid XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul Bergson, Nietzsche jt. mõttetargad ning ekspressionistlikud kunstnikud nende järel. Just nii, nagu veel läinud sajandi viiekümnendatel aastatel ihaleti näha suurt geeniust kui ühiskonnaga pahuksis hullumeelset.
“Sünnipäeva” maale saab tõlgendada kui Toomiku autoportreed, kuigi kunstnik ei loo äratuntavat portreelist vastet. Ja see polegi tähtis. Kunstnik esitab seisundeid ja mitte ainult. Ta püüab mõista seisundi tekkemehhanismi, teha see arusaadavaks ka vaatajale. Selles tegevuses on ta enda vastu halastamatugi. Toomik näitab endas pesitsevat teist, kolmandat, neljandat. Kummastavas poosis kehal on kaks pead (“Sünnipäev, I), vertikaalne ja horisontaalne keha kuuluvad ühele isikule ja on samas omaette (“Sünnipäev”, I). Isiksuse lõhenemisele viitav kujund lubab kasutada “skisofreenia” mõistet kui metafoori. S. Freud seob skisofreenia Mina põgenemispüüdega tungipaine eemaldumise kaudu nendest kohtadest, mis esindavad teadvustamata objektikujutlust, sealjuures tõrjumata välja sõnakujutluse painet, mis skisofreenia puhul toimib esmase taastamise ning tervenemise teena. Toomiku juures võiks sõnakujutlusena vaadata visuaalset kujutlust.
Vertikaalse ja horisontaalse keha esitamine ristuvana tekitab assotsiatsioone ristilöömise ning ohvrirolliga (“Sünnipäev”, II). Teadlik ohvriroll (või vähemalt sellise tõlgendamise võimaluse ettenägemine) viitab aga omakorda Isa ja Poja (ning ka kõike kontrolliva Püha Vaimu) suhte analüüsile. Analüüsivat Toomikut aga ei saa mitte kuidagi käsitleda kui psühhoanalüüsi ootavat passiivset patsienti. Jaan Toomiku “skisofreenia” on sootuks laiaulatuslikum: ta ei jää vaid kujutluspiltide loomise juurde, vaid asub ise neid ka analüüsima. Ta on ise nii hüpnotiseeritava patsiendi kui teda jälgiva hüpnotiseerija psühhoanalüütiku rollis. Tartus eksponeeritud videos “Liina” esines ta otseselt küsitleja, psühhiaatrina, vaid kogu Tartu Kunstimaja ekspositsioon kokku võimaldas psühhiaater Toomikut tõlgendada ka kunstnik Toomiku arstina. Seekord on piir hägustunud, kohati lausa kadunud ning see tekitab korraga õudust ja ka imetlust. Toomik ei karda olla silmitsi enda sees peituva painete kütkes vaevleva ürgloomaga, vähe sellest, ta ei karda seda ka teistele näidata.

Maalikunstnik Toomik lähtub modernistliku maali traditsioonist, jättes rahumeeli kõrvale videokunsti esteetika. Vaatamata neutraalsele taustale, mängib figuure ümbritsev keskkond ometi kaasa tähenduse loomisele. Iseäranis põnevalt tuleb see esile maalis “Mees õhtuga”. Figuuri seisukohalt maaliruumi vaadates on tegemist klassikalise kolmemõõtmelise ruumi illusiooniga: figuur toetub vastu seina, seinade kohtumisel moodustub nurk. Figuuri varjust lähtudes on tegemist aga ümmarguse ruumiga, kus üks värvus kasvab üle teiseks. Nii omandab ruum ajalise mõõtme – taas eluringi metafoorina. Õhtu ja mees on üheks saanud.
Jaan Toomiku maale pole mõtet võrrelda van Goghi ülima väljenduslikkusega. Toomiku puhul ei tööta ka hullumeelsuse müüt. Teda pole mõtet ka käsitleda Marko Laimre hullumeelsuse sublimeerimise kui sootsiumikriitilise akti võtmes. Toomik maalib nii, sest ta peab seda õigeks, sest see on tema kui inimese seisukohalt aus tegu ja tema kui praeguse aja mehe seisukohalt isegi vapper tegu.

REET VARBLANE