AEG kui intermeedium
Juhukohtumine Jan Kaila ja Daniel de Chenuga


pilt

Jan Kaila. Fragment installatsioonist “Ümber pöörata / To Turn around”.  
Jaanus Heinla

Jan Kaila ja Daniel de Chenu näitus “Nüüd ja siis” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 23. XI.

Jan Kaila on tüüpiline kunstnik heas mõttes. Õppinud ja õpetanud enamikus Skandinaavia ülikoolides, on ta kõikjal tuntud ja tema fotolavastuslikud tööd on kujunenud omaette kaubamärgiks juba legendaarsest Rotterdami fotobiennaalist peale. Kesksel kohal Kaila paremates pilditöödes on legendaarne tegelaskuju, eluterve Soome veidrik Elis Sinistö, kelle portreed aktsentueerivad ka praegust Ku galerii näitust. Kõik muu sellel näitusel koosneb kogu põrandat katvatest värvilistest second-hand-riidehilpudest, mis loovad erksa, löökkujundina mõjuva garderoobimere, mis on valusalt tuttav kui prantslase Christian Boltanski lemmikvisioon – ja mis seostub kaudsemalt ka Stanislaw Lemi ideega “mõtlevast ookeanist”. Sõltuvus neist kahest on ühele kunstnike põlvkonnale paratamatult omane.
Formaadilt installatsioon, kus kasutatakse ready made’i (riided) ja self-made’i (fotod), ei mängi Kaila installatsioon seega mitte kujutamise, vaid semantilisel tasandil. Neile, kes portreteeritut ei tunne ega tea midagi tema vaikelujalikust metsaelaniku olemisviisist ega veidrast arhitektuurist, mille ta sellesse keskkonda on rajanud (miniatuursed kirikud ja moodustised, millele on raske isegi nime anda), on Kaila esitlusformaat ilmselt kui hedonistlik akt, mida võiks lihtsalt lahedaks pidadagi – ja kogu lugu. Küsimusi ja küsitavusi on aga ilmselt hulgaliselt, kui juhtutakse midagigi teadma Elis Sinistöst, tema kuulsast Villa Mehust jmt. Kontekstuaalse informatsiooni olulisus ei pruugi sel näitusel küll esmatähtis olla, kuid viiteid ja vihjeid Kaila varasemale tuntud loomingule pole põhjust ka tingimata vältida. Kui võrrelda Kaila 1992. aasta albumit “Jan Kaila. Elis Sinistö” ja 2001. aasta raamatut “Mystery of the object” praeguse väljapanekuga, jääb Kailast just säärane tüüpilise kunstniku mulje, kes liigub lihtsustamise suunas. Lihtsustamine ei ole hinnanguline, vaid konstateeriv: järjest vähem keerulisust teoste struktuuris, üha vähem tähenduslikke kihte, eri märgisüsteeme, tekstitüüpe jmt. on ilmselt märkkunstniku enesekindluse suurenemisest, kuid võib-olla ka teatavast vaimsest väsimusest ja intellektuaalsest lõdvestumisest. Viimast ei pruugi aga jäägitult seostada konkreetse autoriga, vaid postmodernijärgse vaimse kliimaga laiemalt. Praegune AEG on lõdva ja pingevaba; seda ei saa pidada epohhiks, vaid intermeediumiks, millekski, mis jääb kuhugi vahepeale ja millel pole võimalik tuvastada oma nägu. Nii vaatab ka Elis Sinistö meid võõraste värviliste riidehilpude vahelt küll säravate silmadega, kuid ikkagi nõutult ja probleemitult. Tundub, et Jan Kaila ei ole tahtnud teda seekord oma arusaamade kohaselt eriti modelleerida.
Iiri kunstniku Daniel de Chenu videoinstallatsioon kuulub meditatsioonitegevuste valdkonda. Tegemist on vaid üheainsa projektsiooniga, mis loodud narratiivsetele struktuuridele ja mida võiks kirjeldada sõnadega “toimub”, “muutub”, “transformeerub” jne. Vaade, mida vaatajale pakutakse, on ilmselt Atlandi ookean Iirimaa läänerannikul – tähenduslik koht juba a priori nii ajaloolises kui rahvastikurändelises mõttes. Kuigi Ameerikast, mis teispool vett, ei räägita, on ta selles teoses siiski väga olemas. See, mida Chenu visualiseerib, on ehk AEG ja KORDUMINE, sest kõik, mida me näeme, on vaid lage veteväli, kus muutuvad valgus, lainete kuju ja teiseneb n.-ö. pildi atmosfäär. Videovahendite sellist sobivust vähemuutuvaga on peetud meediumispetsiifiliseks. See, mida vahendab De Chenu sisulises mõttes, on üsna kidakeelne ja sõltub vaid vaatajast, kes kas peab või ei pea nähtavat meditatiivseks. Minimaalsus ja napisõnalisus on seega omane nii ühele kui teisele kunstnikule. Temperamentse natuuriga inimesena jään mina pigem ootama mõnd vulkaanilisema iseloomuga projekti, seda enam, et olen mõlema kunstniku suutlikkuses vaimselt unisust lõhkuda täiesti kindel. Seda enam, et õõtsumine pole kunsti valdkonnas üldse teab mis eluterve nähtus.

PEETER LINNAP