|
|
|
Hakkame alasti laudadel tantsima Mõtteid uuemast eesti filmikunstist II
Arvo Iho, “Karu süda”, 2001 See on niisugune omamoodi eskapismi-film, nii peategelase kui ka autori poole pealt. Paksu laande, saati veel nii kaugele, vabatahtlikult inimesed harilikult ei lähe, ka seiklushimust enam mitte, sinna ikkagi põgenetakse kellegi või millegi eest. Mille eest põgeneb Nika, polegi hästi aru saada. Mis teda kodumaal painas, ei selgu otseselt ega kaudselt. Naistemure? Igati sile poiss, tugev, muskliline, sellisel peaks lööki küll olema, isegi hoolimata pikkadest juustest. Võibolla just vastupidi, liiga palju keerles naisi ümberringi, tahtis ära üksindusse? Siis sattus küll vihma käest räästa alla – sest palju keerleb neid olevusi Nika ümber ka taigas, dramaturgia seisukohast võttes isegi liiga palju, don Juanilgi pole näidendi peale nii suurt hulka lihast ja luust armukesi ja austajaid. Vabalt oleks võinud mõne ära jätta, kahest oleks täiesti piisanud, karumemmest ja ühest normaalsest neiust, näiteks tollestsamast haprast linalakast, kes Nika pärast oma au on valmis mängu panema. Ka teemasid on ühe filmi kohta liiga palju kogunenud ja, mis peaviga, ühte filmi on sattunud korraga kaks ise ¯anri, müüt ja sotsiaalne realism, mis kuidagi ei harmoneeri omavahel. Tugevam on muidugi müüdi pool, põhjarahvaste raske saatus sobinuks rohkem dokumentaalfilmi. Nii et kui Iho oleks keskendunud karunaise loole, oleksid olnud head eeldused huvitava kunstiteose sünniks, sest filmitud on “Karu süda” järjekordselt suurepäraselt – nii kauneid loodusvõtteid annab otsida. Mis aga teise, re¯issööri eskapismi puutub, siis põgenemine kodumaa probleemide eest eksootikasse on ju samuti põgenemine. Nagu ei tulnud Nika toime tegelikkusega, nii ei julge “Karu südame” autorgi sellele kinnast heita. Sest ühiskond on palju hirmsam nähtus kui ükskõik kui karm loodus, siin peab lakkamatult võitlema vabaduse, eneseväärikuse, tõe ja veel paljude asjade eest, ja kerge see ei ole. Nii põgenebki Iho koos võtterühmaga kord saarele, kord taigasse. Kui ta selle asemel korra halastamatu julgusega enda ümber vaataks, võiks sündida märkimisväärne kunstiteos – annet on. Jaak Kilmi, Peter Herzog, Rainer Sarnet “Kass kukub käppadele”, 1999 See on väga nõrk kassett, ei kannata välja mingit võrdlust kunagise “Karikakramänguga”. Põhjus on lihtne: noored re¯issöörid on liiga enesekindlad, nad arvavad, et neil jätkub annet kõige, ka stsenaariumi jaoks, kuid see pole kaugeltki nii. Stsenaarium on samasugune kirjandus¯anr nagu romaani või näidend, et kirjutada stsenaarium, selleks peab inimesel eeskätt olema kirjanduslikku annet. Ma võin eksida, aga mina pole küll Kilmi, Sarneti ja Herzogi nime raamatukaanel rohkem näinud, kui viimast korra ühe Saul Bellow romaani pealkirjas. Eesti Filmi Sihtasutuse head onud aga ei pea ilmselt hädavajalikuks ande olemasolu, panustanud kord “noorele põlvkonnale”, jagavad nad heldelt raha ka kõige lapsikumate katsetuste jaoks. Samas on meil hulgaliselt huvitavat novellistikat, millest oleks võinud leida materjali debüütfilmi jaoks. Vahing, Mutt, Jaks – vaid mõned esimesed pähe tulnud nimed. Kes oleks kirjutanud stsenaariumi? Meil on vähemalt neli tegevkirjanikku, kes on õppinud Moskvas filmidramaturgiat: Traat, Valton, Remsu ja teie alandlik teener, kuid nende nelja nime pole üldse mitte ühegi viimastel aastatel valminud filmi tiitrites. Seda võiks pidada isegi tahtlikuks poliitikaks, kui asi poleks ilmselt lihtsam – juba mainitud enesekindluses, mis ei iseloomusta mitte üksnes kassetinoorust, vaid ka keskealisi re¯issööre. Ometi oleks iga uue eesti filmi puhul piisanud põgusast konsultatsioonistki, et vältida vähemalt mõnesid, kõige elementaarsemaid vigu. Eesti filmikunst ei saa olla tugevam, kui on eesti kirjandus, need kaks kunstiliiki on teineteisega lahutamatult seotud. Prantslased ütlevad “Pour former des acteurs, il faut des écrivains”. Samad sõnad kehtivad re¯issööride kohta, nendegi kujundamiseks on tarvis kirjanikke ja kirjandust. Mida varem re¯issöörid ise seda lihtlabast tõde mõistavad, seda kiiremini on loota, et eesti filmikunst lakkab olemast midagi segast ja ebatõepärast. Muide, selle artikli pealkiri on võetud ühest “Kass kukub käppadele” dialoogist. Ervin Õunapuu, Askolds Saulitis, Peeter Simm, “Sellised kolm lugu”, 1999 Ilmestamaks, kui keeruline asi on stsenaarium, toon veel ühe näite teisest, Läti-Eesti ühistööna sündinud kassetist “Sellised kolm lugu”. Selle almanahhi kahe esimese filmi kohta pole mul midagi öelda, minu arvates ei kuulu kumbki kunstivalda, kuid kolmas, Peeter Simmi “Aida”, on üpris sümpaatne lühifilm. Pehme huumor, aktuaalne problemaatika, head näitlejatööd (Simm on ainus eesti re¯issöör, kes päris hästi oskab töötada näitlejatega), ometi iseloomustab sedagi teost üks jäme psühholoogiline möödalask. Kurdi põgenik, saanud teada, et on Rootsi asemel sattunud Eestisse, satub juhtunust sellisesse ahastusse, et üritab ennast tappa. See on nonsenss. Kurdid (ja üldse lõunamaalased) pole eestlased, nemad niisama heast peast endale kätt külge ei pane. Kui te ei usu, ma jutustan ühe loo. Kümmekond aastat tagasi tuli mulle kord külla üks vanem kolleeg, kaasas kurdi poeet, kes oli illegaalselt ületanud Eesti piiri ja selle eest vabakäiguvangina Harku vanglasse paigutatud. Tundsin noormehele südamest kaasa ja isegi kirjutasin ajalehte lühikese nördinud sõnumi, kuid juba siis ütles mu armeenlannast abikaasa, kes tunneb paremini lõunamaalaste psühholoogiat: “Ära sa tema pärast nii väga muretse, küll näed, varsti on temaga kõik parimas korras.” Ja tõepoolest – möödus umbes aasta, kui ma kohtasin oma kauget tuttavat taas Viru tänaval. Ta oli tipp-topp riides, heas tujus: oli saanud elamisloa Soomes, talle oli antud korter ja maksti toetust (minule ei maksnud tollal keegi mingit toetust, ehkki minagi olen kirjanik). Vestlesime temaga, jätsin oma aadressi. Möödus veel umbes aasta ja ma sain kirja. Kurd kirjutas, et tal on Soomes ilmunud järjekordne luulekogu ja palus mind, kas ma ei tahaks tema luuletuse ingliskeelsest tõlkest tehtud soomekeelset tõlget eesti keelde ümber panna? Vastasin talle, et ei kavatse seda teha, sest tõlkida luulet kolme keele kaudu on profanatsioon, sisimas aga mõtlesin: minul, kes ma elan oma kodumaal, lebab avaldamata luulekogu aastaid sahtlis, keegi ei söanda toetada selle väljaandmist, aga tema, emigrant, on paari aastaga minust elus läbilöömise mõttes palju kaugemale jõudnud… Nii et kurdid mingi tühise geograafilise eksimuse pärast küll endalt elu ei hakka võtma. Rando Pettai, “Vanad ja kobedad saavad jalad alla”, 2003 See tagasihoidlik, pretensioonitu komöödia andis tänapäeva Eesti elust kummalisel kombel hoopis adekvaatsema pildi kui enamik “tõsiseid” filme. Hästi olid vastandatud linna- ja maa-atmosfäär, loodud mitmeid usutavaid tüüpe. Ka oli film komöödia kohta üllatavalt mitmekesiselt filmitud, oleks võinud olla veel pareminigi, kui misanstseenid poleks sageli olnud kohmakad, staatilised. Kauaks huvi tegevustiku vastu kahjuks siiski ei jätkunud, kummitama hakkas sama häda, mis kõikide teiste filmide puhul, oskamatus arendada sü¯eed. Filmi esimese kolmandiku jooksul suudab teatud kirjandusliku andega dramaturg köita vaataja tähelepanu üksnes oma vaatlusoskuse abil, teise kolmandiku jaoks on tarvis professionaalset meisterlikkust, kolmanda jaoks originaalset maailmavaadet. “Vanade ja kobedate” stsenaristil Pedmansonil oli olemas esimene voorus, kuid puudusid kaks viimast. Sü¯ee valgus laiali, minimalistlik, vaimutu dialoog ei ajanud naerma. Komöödia on muidugi üldse väga raske ¯anr, siin on kritiseerida palju kergem, kui midagi ise korda saata, kuid aabitsatõed kehtivad siingi. Mis näitlejatesse puutub, siis mulle jättis väga hea mulje Henrik Norman. Mul on tunne, et Eestis on tekkinud uus särav näitlejaisiksus. Ükskõik, mis rolli ta ka ei kehastanud, kõikjal oli tema huumor peenetundeline ja väljendusrikas. Normanil on spetsiifilist filmiannet, ta mängib otsekui sordiini all ega mõju tänu sellele võltsilt, nagu enamik eesti näitlejaid. Temale oleks vaja väga head dramaturgiat, midagi “Pika blondi mehe” sarnast – ainult kust seda võtta? Võibolla tasuks tuhnida meie komöödiaklassikas? “Mikumärdi”? “Viini postmark”? “Püha Susanna”? Jätkata samade kangelastega ma ei soovita, juba praegu on filmil seriaali lõhn juures. Peeter Simm, “Head käed”, 2001 Kõik hea, mis selles filmis on, pärineb kirjandusest ja kõik halb stsenaristikast, ehk õigemini sellest, mida autorid viimase all ette kujutavad. Aga kujutavad nad ette, et filmis peab vahetpidamata midagi juhtuma, üks enneolematu sündmus peab järgnema teisele, muidu hakkab vaatajal igav. See on väga naiivne arusaam. Nii ongi filmis sümpaatne kirjanduslik atmosfäär, niisugune jumalast mahajäetud paik, kus vegeteerivad oma elule risti peale tõmmanud mehed (meie parimate näitlejate Lembit Ulfsaki ja Tõnu Kargu kehastuses), kuid see on ka kõik, sest sündmustik ei tekita enda suhtes mingit usaldust. Miks peab peategelaseks kindlasti valima vargaplika? Mis on sellises halvale teele sattunud, kuid oma saatusega rõõmsa naeratuse järgi otsustades igati rahulolevas näitsikus huvitavat? Pealegi neiu mitte üksnes ei riku seadusi, vaid ka ületab niisuguseid moraalinorme, mida varematel aegadel on pidanud pühaks isegi paadunud kurjategijad. Ta on valmis varguse eesmärgil peibutuseks kasutama oma keha (selles kli?ees on tunda Hollywoodi mõju), veel hullem – ta varastab külma rahuga rahakoti mehe taskust, kes teda hädas aitab, vabadusega või vähemalt suurte ebameeldivustega riskeerides üle hästi valvatud riigipiiri toimetab. Pärast niisugust, mis sest, et võibolla vägagi elulist käitumist, kaob naispeategelase suhtes igasugune sümpaatia, kui midagi ootad, siis vaid, et ta trellide taha pandaks. Filmis on üldse kuhjaga ebatõepärasusi. Võõra pangakaardiga raha kättesaamine käib imelihtsalt, üksnes “heade käte” abil, tegelane sureb, aga maha teda ei maetagi jne. Niisugused peripeetiad oleksid ehk õigustatud ekstsentrilise komöödia puhul, kuid “Head käed” pole ekstsentriline, vaid lüüriline komöödia, mida tõendab ka vargaplika armupartneri tegelaskuju, kelles ma raskusteta ära tundsin nõukogude filmide ühe tüüpilisima kangelase, lüürilise miilitsa. Simm pole viimastel aastatel saanud normaalselt töötada, vanus trügib tagant, aga uusi filme ei lisandu ega lisandu. Seda nõudlikum tuleks olla iga järgmise projekti suhtes. Kas tasub teha veel lihtsalt üht filmi, vahest oleks aeg juba midagi olulist manifesteerida? KALLE KÄSPER
|
