Feminismist, kroonikast ja formaatidest
Ülestähendusi ühel jaanuarikuu õhtul peetud Kalev Kesküla ja Barbi Pilvre vestlusõhtust Tampere Majas, 
kui esitleti Pilvre esseekogu “Formaat” ja Kesküla esseekogu “Külma kodumaa”


pilt


K.: Võib-olla räägiksime kõigepealt paar sõna sellest, miks me niisugused raamatud üldse välja andsime. Mõned inimesed on avaldanud ka kahtlust, et see ei ole tõsine kirjandus ja üleüldse... Hardcore’imad kirjanduskriitikud on leidnud, et äkki on ikkagi kerglane värk. Aga enda poolt võin küll öelda, et need kirjutised, aastatest 1994 – 2000, on tehtud üsna läbitunnetatud moel. On peegeldatud neid ideid, mis parasjagu ühiskonnas liikusid, mis tundusid olulised. Ja kõigi nende seisukohtade vastu, mis tundusid parasjagu naeruväärsed ja hullumeelsed, olen ma katsunud sõdida. Võiks öelda, et selle raamatu tegelasteks on kõik meie kaasaja kangelased, küll siis pankurid ja prügikasti-inimesed, pätid ja prostituudid – ja vaimutöölised niikuinii. Olen raamatu eessõnasse ka kirjutanud, et oleks isamaa parajasti rohkem luuletusi küsinud, oleks siis rohkem luuletusi teinud, aga isamaa küsis parasjagu niisuguseid kirjatükke. Minuga juhtus lihtsalt nii, et aastal 1991, kui algas uus ajastu ja minust oli just saanud suhteliselt lootustandev luuletaja ja kirjanduskriitik, sattusin ma tööle ajalehte Eesti Ekspress, mis oli n.-ö. uus väljakutse. Enamik tekste ongi sündinud selles formaadis – formaadis, nagu ütleb Barbi raamatu pealkiri –, mida ajaleht soovis ja mida nende praegune lugeja on ilmselt harjunud lugema. Ma arvan, et selle raamatu väärtus tagantjärele ongi selles, et ta peegeldab mingi ajastu mentaliteeti. Las nüüd Barbi seletab ka, miks tema andis raamatu välja.
P.: Raamatu idee tuli Aavo Kokalt, kes oli eelmise kevadeni Eesti Ekspressi peatoimetaja. Siis selgus, et mul ongi neid tekste kohutavalt palju ja nendest on võimalik isegi mingisugune valik teha. Sellesse raamatusse sai koondatud ajastu mentaliteeti kirjeldavad esseed, mis võivad olla huvitavad praegu, aga paarikümne aasta pärast võivad need olla mentaliteediajaloolase allikaks, et uurida, mis siis õieti toimus Eestis XX sajandi lõpus, missugused veidrused, labasused, toredused Eesti ühiskonnas sel ajal olid. Kahtlemata tunneb avalikkus eelkõige toodet valvefeminist Pilvre. Raamatus on kaks osa ka seda toodet ootavale grupile. Nimelt osad “Formaat” ja “Hardcore”, mis koondavad naisküsimusele pühendatud esseid. Enamikus on need avaldatud eestikeelsena, aga on ka üks, mis ilmub esimest korda eesti keeles ja on tehtud tellimusena väljastpoolt sellest, kuidas Eesti naised elavad.
Võib-olla ka pealkirjast “Formaat”, mille kohta on palju küsitud. Kõigepealt kogu ajakirjanduse tegemine on selline formaati kirjutamine. Me ei küsi ju toimetuses üksteiselt, et kas kellelgi on midagi öelda, vaid kas keegi kirjutab 25 rida, kes kirjutab essee 4000 tähemärki. Kõigepealt on formaat ja siis tekivad professionaalil mõtted. Formaat justkui loob tegelikkust. Ja formaat võib-olla ka selles mõttes, et aja jooksul on meist mõlemast saanud teatud ¯anrite spetsialist. Mina olen veel lühemaid formaate eelistanud kui Kalev. Teinud “übereid” ja “untereid” ja nädala sõnu, nii et areneb välja juba niisugune silm, et registreerid maailma vastavalt etteantud formaatidele. See hakkab tasapisi kogu maailma struktureerima. Kui lühidalt saab üldse mingit mõtet väljendada, see on juba omaette hasart. Kas tegelikult piisab ka ühest lausest?
Lühivormide mood on tegelikult hakanud üle minema, on toimunud oluline nihe. On hakanud uuesti ilmuma pikemad tekstid ja ma tervitan seda kahe käega. Nii Päevaleht kui Ekspress on hakanud lubama pikemaid tekste. See on tohutult hea märk, sest siiski on enamus asju märksa keerulisemad, kui need, mida saab võtta kokku kahe reaga. Võib-olla annaks uuesti sõna nüüd Kalevile. Peaks nagu küsima su käest midagi. Kuidas sa enda jaoks seod luuletaja, ajakirjaniku ja veiniinimese rolli, kuidas sa suudad kõigega hakkama saada?
K.: Ega need rollid ei ole iseenesest vastuolus. Oma esseede kohta ma isegi ütleksin, et need on kirjutamata jäänud luuletused. Vein on ka ühelt poolt puht kirjanduslik substants, teiselt poolt on veinil natuke teistsuguseid meelekujutluslikke kvaliteete kui kirjandusel. Saab kujundid kuidagi vedelalt kätte, ei peagi neid valmis vormima oma peas, nad voolavad sinna koos veiniga.
Aga, eelmise teema juurde tagasi tulles: mina tervitaksin üldiselt pikemaid tekste. Meie lehes on hakanud ilmuma – pikemate kõrval – ka lühikesed kirjanduskäsitlused, mis on tõesti head selle poolest, et saab palju raamatuid n.-ö. läbi lasta. Aga samas meenub mulle vist Mati Undile kuulunud väide, et ega neid väga lühikesi tekste ei olegi mõtet lugeda, sest vaevalt et need millestki väga olulisest kõnelevad. See tundub ikka järjest õigem ja õigem, sest kui ühel leheküljel on kümme raamatuarvustust, igaüks 800 tähemärki pikk, on neis sisalduvaid hinnanguid ju võimatu meelde jätta.
P.: Ma tahaksin siia juurde lisada, et nende 800märgiliste formaatidega on ajakirjanduses hakanud juurduma komme kirjutada arvustusi ilma raamatut lugemata. Mul oli väga hea meel, et Postimees pühendas minu raamatule pool lehekülge. Aga siis ma sain seda arvustust lugedes aru, et arvustaja Aarne Ruben ootas, et selles raamatus oleks olnud ka minu Barbie-nuku teemaline tekst. Kuid seda ta kahjuks sealt ei leidnud. No muidugi ei leidnud, kuna ta ei olnud seda raamatut lugenud. Ta oli lihtsalt käinud raamatupoes, võtnud raamatu, vaadanud sisukorda – ja siis kirjutas ta pool lehekülge arvustust. Minus pani see küll väikse häiretulukese põlema, et kui madalale me võime ajakirjanduses üldse langeda.
K.: Arvustamine on ilmselt nii vähetasuv tegevus, et sellesse ei saa investeerida nii palju aega, kui kulub raamatu läbi lugemiseks. Ma hüppaksin nüüd teisele teemale. Ma tahaks Barbi käest küsida küsimuse, mis seostub feministliku formaadiga. Minu mäletamist järgi, kui sa olid natuke algajam ajakirjanik ja feminist ning võib-olla värskemast feministlikust diskursusest nakatatud, tundus sulle, et Eesti ühiskonnas tõrjutakse naisi, neid ei võeta tõsiselt. Aga viimati oled avaldanud arvamust, et see ongi päris normaalne, et naised lehes vähem kirjutavad, naistel ongi vähem mõtteid.
P.: Kõigepealt ma tänan sind, et sa kasutasid haiguse metafoori nakatatud. Sellega oli asi paika pandud. Ma arvan, et inimeste jagamine ainult meesteks ja naisteks on õudselt jõhker. Inimesed on kohutavalt erinevad. Inimeste erinevus ei piirdu ainult sooga. Tuleb alati vaadata indiviidi. Minu arust probleem on stereotüüpide kasutamises, et vaadatakse, et kui keegi on naine, siis tõenäoliselt ta näiteks tikib ja peas ei liigu midagi. Kui keegi on mees, siis on ta juba ette tehnikahuviline, armastab autosid ja ehitab maja. Stereotüübid on maailma lihtsustavad ja võivad isiksuse tasandil palju pahandust tekitada. Seda, kas naised on targemad või lollimad või mehed on targemad või lollimad, ei saa üldse küsida.
K.: Kõik mehed ei ole mitte mehed ja kõik naised ei ole mitte naised.
P.: Ma arvan, et vahevariante on väga palju, tegelikkus on rikkam. Muidugi ei kõnni kuskil tänaval ringi mõni inimene, kes on elus stereotüüp. Stereotüüpidest saab rääkida kirjeldamise tasandil. Näiteks viimases Ariadne Lõngas oli väga huvitav artikkel Arvo Valtoni naisekujutisest. Seal on väga selgelt kirjeldatud just selliseid kirjanduses kujutatud mehe-naise suhteid. Kuivõrd stereotüüpsed need on ja kui need lahti lammutada, kui koomilised on tegelikult niisugused stereotüüpsed kirjeldused.
K.: Tundub, et see sooteema on väga populaarne, aga võiks rääkida ka teistest teemadest, mis seal raamatus kõne all.
P.: Ma olen ta tituleerinud, et tekste klassivõitlusest ja naisküsimusest. See klassivõitlus ei ole loomulikult üksüheselt võetav, nagu ka naisküsimus. Klassivõitluse alla koonduvad niisugused teemad nagu ebaõiglus ühiskonnas, uusrikkus, tõusiklikkus, labasuse võidukäik. On kahju, kui minu tekste loetakse stereotüüpselt. Vaadatakse, et ah, see on nüüd see valvefeminist, tõenäoliselt kirjutab ta naisküsimusest. Olen kirjutanud ka paljudel teistel teemadel. Uusrikkuse fenomeni olen ma tõesti kõvasti analüüsinud. See muutub väga kiiresti. See on üks põnevamaid asju, mis Eestis toimub. Selle peegeldusi on kindlasti meedias väga palju, nagu eluski. Kalevil on sama huvi.
K.: Klassivõitluse kohta on öeldud, see oli vist Hasso Krull, et meil paraku võitleb ainult üks klass, too kapitalistide või jõukate klass. Alamkihid eriti ei võitle. Vahest on kogu ühiskond haaratud ajakirja Kroonika toodetud eeskujudest, mis seavad kogu rahvusele sarnase sihi ja panevad lihtsameelsed uskuma, et see on nii õige kui ka saavutatav. Ühelt poolt on see naeruväärne, ühekülgne ja nõme, teiselt poolt aga nakkav, sest see glamuur, isegi naeruväärne glamuur, mis nendelt klantskülgedelt paistab, on selles ajalikus ja lühikeses elus ikkagi konstitueeriv ja sellesama Eesti Vabariigi palet väga oluliselt kujundav.
P.: Ma võib-olla nii pidulikuks ei läheks, aga kahtlemata meedial on niisugune omadus, et Kroonika ei ole tühja koha peale sündinud, ta ei ole lihtsalt meediaväljaanne, mingi paha vabrik, mis hakkab äkki produtseerima halbu eeskujusid, kuskil on need ilmingud ikka olemas. Siis võtab ajakirjandusväljaanne need ilmingud, teeb nad mustvalgeks, imeb sealt välja essentsi, viskab meile näkku. Ja siis meile tundub, et mida see paha ajakirjandus teeb või missugust labasust Kroonika propageerib. /- - -/
Kroonika on väga populaarne allikas näiteks Kranaadi tegijatele Eesti Ekspressis. Kroonika näitab meile iga nädal, mis issanda loomaaias on uut toimunud, olles ühtlasi ühiskonna banaalsuse baromeeter. Vastasin ka niimoodi nende (ajakirja kroonika ajakirjaniku – toim. märkus) küsimusele, miks te loete kroonikat. See lause või arvamus toimetati kohaseks Kroonikale: “issanda loomaaed” tõmmati maha ja “banaalsused” tõmmati “baromeetri” eest ära, nii et tuligi selline lause, et Eesti Ekspressi kultuuritoimetajad loevad kõik Kroonikat, kuna see on meie ühiskonna baromeeter.
Sina oled klassivõitlusest kirjutanud näiteks essee “Kevini elu”, mis kaudselt ka mõnitab uusrikkust.
K.: See ei ole mitte niivõrd klassivõitlusest, kuivõrd põlvkondade erinevustest, edu märkidest, mis omased uuele põlvkonnale. Kui inimene on enda meelest suhteliselt haritud ja tegus, aga tal puuduvad staatusesümbolid nagu oma maja ja korralik auto, tekivad teatavad sisekonfliktid. Paraku kujutleme tuleviku-Eestit just lihtsustatult nende edumärkide kogumina. Mulle tuleb meelde Lennart Mere ütlus, milles ta väitis, et praegu ehitatakse Eestis nii palju maju kui ei kunagi varem ja need majad ei jää mitte lastetuks. Kui tulevikustsenaarium on ainult niisugune, et kõik ehitavad endale majad ja selle tagajärjel tulevad ka lapsed, siis on see suhteliselt naiivne ettekujutus. Minu tekst “Kevini elu” oli ühe naiivse ettekujutuse loogiline lõpuniarendamine.
Vaino Vahing: Siia tulles ma mõtlesin kohe oma programmkõne välja. Ma ei taha teid kumbagi kiita, aga Barbit kui naist ma ikka kiidan, sest ta mulle väga meeldib. Kui ma teie raamatud täna ostsin, siis ma lugesin igaks juhuks Barbi raamatut, kuna ma mõtlesin, et tulen täna siia. Ma mõtlesin, et räägin feminismist paar novelletti. See oli 1950. aasta sügis. Lehed langesid puudelt. Meil olid õues saarepuud. Lehti oli paksult maas. Ja mina pidin minema kooli, Mehikoorma kooli. Paks saarelehtede kuhi... Ja mina ütlesin emale, et ei taha kooli minna, et kus ma lähen, külm ja... kooli on seitse kilomeetrit. Ema ütleb, et poeg, mine, muidu sa ei jõua mitte kuhugi, sa pead õppima, muidu sa ei jõua siit väravast välja. Nii, on ilus novellett? Ja ma läksin. Kas siin ei ole seos feminismiga, Barbi? Ema oli see, kes ütles mulle, poeg, õpi, muidu sa ei jõua mitte kuhugi. Aga teine asi oli, et natuke enne, kui ema suri, siis oli tal selline komme, et ta jälgis minu isa ja mind, et ära, mees, joo ja ära, poeg, joo. Ma sain ükskord vihaseks, no ma ei joonud eriti palju, et see on ju matriarhaat. See on feminism. Minu jaoks on kogu aeg tähtis olnud matriarhaat, ema. Sinu puhul ka, Mati.
Mati Unt: Ära nüüd mind... Mulle mõjus ema rohkem ängistavalt.
Vahing: Minu vanaisa pani mulle kulbiga otsaette, kui ma viskasin talle supi sisse naelu. Vat see oli patriarhaat. Minu elus on kogu aeg valitsenud matriarhaat ja see on tegelikult feminism. Oled sa minuga nõus?
P.: Ma olen nõus sellega, et see temaatika oleks minule kui feministile väga huvitav uurimisala. Matriarhaat Vaino Vahingu loomingus või ängistav ema Mati Undi loomingus, analüüsida seda, kasutades psühhoanalüüsi. Ema kuju on hea temaatika, mis feministlikele kriitikutele kindlasti huvi pakub. Üks huvitav teema on ka, et mida selle feminismi all üldse mõeldakse. Eestis on selle kohta stereotüüp juba olemas, et kes on feminist, missugune ta saab üldse olla. Kui näiteks lugeda siin prantsuse feministe, siis nende jaoks see probleem, et kas feminist saab olla naine, üldse ei eksisteeri. Kogu prantsuse feminism on bioloogilisest tuleneva feminiinsuse väljendus. See on nagu mingi hüpernaiselikkus. Seal on väga palju erinevaid sulelisi ja karvaseid. Eestis on see väga kitsas. Ma olen osasid nagu ärritanud, et nad tulevad kohtuma feministiga ja peavad pettunult lahkuma – ma löön neil pildi häguseks.

Lindilt üles kirjutanud
KERLE ARULA