|
|
Eksperiment eksperimendi pärast
Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus “Maaliparadiis” on galeriis 008 avatud 1. aprillini. Maalikunstnike idee kaardistada praegu Eestis tehtav maal või vähemalt võimalikult palju sellest oli enam kui imposantne. Ka galerii 008 keset Viru keskuse allahindluste müügirallit oli selleks enam kui sobiv paik. Rääkimata siis veel Jaan Elkeni kirjutatud pisut eneseiroonilisest, aga igati ajastu trendi- ja hoiakuteadlikust pressitekstist: “Maalikunstnikud usuvad liigagi kindlalt oma vana hea meediumi tugevusse ja isepuhastusvõimesse, kui tulevad oma loominguga välja armutus kommertsümbruses. Valehäbita näikse nad manifesteerivat sloganit “turul oleme kõik me vennad ja õed”. Maalikunsti “käsitöönduslikus vanamoodsuses” ja “kaubanduslikkuses” süüdistamise kõrgaeg näikse Eestis seks korraks küll möödas olevat, meediumi suhteliselt lihtne kättesaadavus ja noorte massiline juurdevool on toonud maali eksperimenteeriva alternatiivkultuuri energiaid”. Aga tulemus jäi igati soodsale kontekstile vaatamata kuidagi poolikuks: nõrgavõitu oli traditsiooniline, professionaalselt uhke maalikunst, meie vana lipulaev; nõrgavõitu alternatiivkultuuri tõeline energia.Sotsioloogilist küsitlust pole niisama lihtne läbi viia – vaid vabatahtlikest vastajatest ei piisa. See vana tõdemus näis ka maalikunstnike paraadil komistuskiviks saavat. Vanad ja veidi nooremad klassikud esinesid küll tuntud headuses, kuid erilisi üllatusi ei pakkunud nemadki. Et Evald Okas on tõeline virtuoos; et Jaan Elken ja Aimar Kristerson veenavad järjest enam, et nad pole vaid teoreetiliselt erudeeritud, vaid teavad ka, mis on maal; et Uno Roosvalt läheb sügavuti – see pole meie maali viimaseid näitusi jälginuile küll mingi eriline uudis. Ka EKAs, Tartu ülikoolis ja kunstikoolis ning Non Gratas hariduse saanutest on ju iga-aastaste lõputööde väljapanekute põhjal mingi pilt olemas. Kuid ei olnud varem teada, mida teevad maali, värvide kaudu maailmaga kontaktiotsijad või oma maailma edastajad Eidaperes ja Vaivaras, Võrust ning Kuressaarest kõnelemata, ei tea ka pärast “Maaliparadiisi” külastamist. Ei tea isegi seda, kuidas Narva või Tartu visalt vastupidav maalikoolkond siinses kontekstis oleksid mõjunud. Enamik noori “eksperimentaatoreid” tuletas kuidagi liialt meelde 1980ndate alguse Tartu noortenäitustele kokku toodud t?urt?iklikku sürrealismi – neid vaadates tundus, et maalikunstnike liidu ligi kümme aastat kestnud ennastsalgav maalikunsti redefineerimine ja rekonstrueerimine on asjata olnud. Ja veel oli pisut kurb, et mõnedki väga tõsised tegijad olid seekord oma valiku kuidagi kergekäeliselt teinud: ei mäleta, et oleksin varem süüdistanud Lemming Nagelit dekoratiivsuses. Kuid ega asi kokku pole nii hull ühti: endise Sokose kaubamaja ruum on iseenesest vinge mõju ja tähendusega. Akende ees eksponeeritavad maalid on ühtaegu dialoogis nii Viru väljaku ehitustandri kui galeriis asuvate Maile Grünbergi nüüd juba nostalgiliselt mõjuvate punaste pinkidega, seisev eskalaator on kurb, aga siiski võimas metafoor. Ning auväärt kujundustoimkond on teinud märkimisväärselt head tööd. Kuid kahjuks kipub kesklinna väärt pindade ja kunsti kooselu seegi kord lühikeseks jääma. Galerii 008 Viru keskuses läheb meie kunstiajalukku nelja suure ja mõne väiksema näituse ja üritusega. Viimased on paratamatud, sest kuidagi peab ju ka arveid maksma. “Maaliparadiisi” sees avati 18. III Beatrice’i fotonäitus “Kolmteist pilti”. See on hea ja halb korraga: maalinäitus kaotas ühe oma võimsama osa, Beatrice’i must-valged tundlikult valguse ja varjuga mängivad fotod panid taas mõtlema vana hea maalimeediumi tugevuse peale. Ja ega maaliga ka ju midagi hullu lahti pole, ka tõesti võimsaid noori kasvab peale. Karl Nagel ei vaja eraldi tutvustamist, tema hiljutised esinemised Deco ja Hobusepea galeriis sunnivad teda väga tähelepanelikult jälgima. REET VARBLANE
|
