Raamat kui hauasammas

pilt

Madruste karistussalk talupoegi läbi otsimas. Sergei Witte mälestuste järgi formeeriti karistussalgad Nikolai II loal peterburis mässanud ja seejärel arreteeritud mereväelastest. Salkade juhtideks määrati baltisaksa päritolu ohvitserid. 
REPRO TOOMAS KARJAHÄRMI “IDA JA LÄÄNE VAHEL”

Viktor Niitsoo, Müürimurdjad. MRP-AEG ja ERSP lugu. 
Makett ja kaas Mati Kiirend. Tallinn 2002. 224 lk.

Olen paari viimase aasta jooksul tundnud erilist huvi 1905. aasta revolutsiooni vastu Eestis, lugenud läbi kõik kättesaadavad mälestused ja püüdnud kujutleda tolle aja üldist situatsiooni Vene impeeriumis, mis viis revolutsiooni puhkemiseni. Seejuures on mulle manuaaliks olnud peamiselt nimeka ajaloolase Richard Pipesi teos “Vene revolutsioon” (“The Russian Revolution”, New York 1990) ja selle sissejuhatav esimene peatükk, milles kirjeldatud maastikule olen paigutanud nende sündmuste osalised Eestis, selleaegses Eestimaa ja Liivimaa kubermangus. Kui meie rahvas oli kultuuriliselt ärganud nelikümmend aastat varem ja end rahvusena tundma hakanud, siis tema poliitiline ärkamine toimus just 1905. aastast peale. Pikemad mälestusteosed (Marta Lepp, Ferdinand Kull, Johannes Lehmann, Friedebert Tuglas, August Rei, Karl Ast-Rumor jt.) pärinevad küll enamasti revolutsiooniaegsetelt verinoortelt aktivistidelt, kuid kirja on nad pandud küpses ja vanemas eas, mis on lasknud emotsioonidel settida ja erapooletul analüüsil esiplaanile kerkida. Et see pole käesoleva loo teema, nendin vaid, et kõigis nimetatud teostes on meeldivaks üllatuseks autorite hoidumine omavaheliste vimmade ja eriarvamuste kandmisest järgnevasse aega. Peaaegu kõik nad jõudsid iseseisvas Eesti Vabariigis silmapaistvale positsioonile kas poliitikas või kultuurielus ja minevikku meenutades ei soovinud või ei osanudki tagantjärele arveid õiendada tollaste oponentidega. Erandiks on vaid hilisemate enamlaste vihast ja sapist kobrutavad mälestuskillud, nii palju kui nood üldse suvatsesid enda jaoks täieliku fiaskoga lõppenud 1905. aastat meelde tuletada.
 
 
Miks ma sellise sissejuhatusega alustan? Aga sellepärast, et 1987. aasta situatsioon tuletab mulle olulistest erinevustest hoolimata meelde 1905. aastat. Isegi 1905. aasta sütikuks olnud kaotatud sõda oli täiesti olemas: siis saadi peksa jaapanlastelt, keda aasta varem mindi mütsiga lööma, nüüd verine bakhanaal Afganistani rahva orjastamiseks ja sovetiseerimiseks, mille kaalukeel seitse aastat pärast selle alustamist iga päevaga langes supervõimust agressori kahjuks. Gorbat?ovi abitud ja kõikvõimsa bürokraatia vastuseisu takerduvad reformid on ju ka võrreldavad Nikolai II oktoobrimanifestiga, mis tegelikult valas mässuliikumisele ainult õli tulle. Et paralleele mitte lõpmatult tõmmata, ütlen vaid, et XX sajandi alguses ei sekkunud sündmustesse Venemaal välised jõud, mis võimaldas tsaarivõimul revolutsiooni maha suruda ja Venemaa küll kohmakalt ja suure raginaga, kuid pikapeale tema muutmist modernseks suurriigiks lubavatele rööbastele suunata. Sellele arengule tegi lõpu uus sõda, täiesti mõttetu ja kuritegelik I maailmasõda, mida ju võiks ka pidada uue, riikidest sõltumatu ja riike käsutava globaalse maailmavõimu tekkemomendiks. XX sajandi lõpuks oli see rahvusvahelise raha võim täiesti välja kujunenud ja konsolideerunud, Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond või Maailma Kaubandusorganisatsioon pole meile enam tundmatud suurused ning nende vahetpidamatut mõju tunneme oma igapäevases elus. See oligi vahe, mis pärast Gorbat?ovi glasnost’i ja perestroika proklameerimist viis lõpuks kommunistliku sunnitöölaagri lagunemise ja transformeerumiseni. Seejuures hakkasid erilist rolli etendama 1940. aastal vallutatud ja annekteeritud Balti riigid. Kui Ida-Euroopa satelliitmaade osas leiti kähku ühine keel ja niihästi nende vabakslaskmisele kui ka Saksamaa ühinemisele polnud Moskvas erilist vastuseisu, siis Eestit, Lätit ja Leedut oleksid maailma valitsejad koos Moskva võimumeestega tahtnud näha ikkagi N. Liidust kujuneva uue moodustise koostisosadena. Aga USA koos oma liitlastega oli ju ligi pool sajandit Moskva supi sisse sülitanud, keeldudes anneksiooni tunnustamast. Eriti oli see mittetunnustamine meeles Balti riikide pagulastel ja nende järglastel USAs, need omakorda, eriti leedulased, moodustasid arvestatava rühma valijaskonnast. Nii tuli siis poliitikutel pidevalt laveerida ja otsida kompromissi kahe teineteist välistava lahenduse vahel.
See pikk sissejuhatus on vajalik selleks, et viieteistkümne aasta tagant rekonstrueerida poliitilist arengut just Eestis, mida oma vaatevinklist üritab teha siin arvustatav raamat, milleni ma loodan ka lõpuks jõuda. Lõplikult sovetiseeritud ENSVs valitses selleks ajaks omapäraselt perversne rahvusterviklus, täielik sümbioos kommunistliku partei ja talle allutatud rahva vahel, mille ainsaks ebakõlaks oli muulaste kõrge osakaal valitsejate seas ja kolonistide üha kasvav sissetung eestlaste maale. Instinktiivne ohutunne koos Eestis sündinud kommunistide vaikse mahitusega tekitas ainsa eestlasi ühendava tunde, mis kestab kuni tänase päevani ja mille nimeks on russofoobia – klassikalise vastanduse meie-nemad baasil. Totalitaarne ajupesu ja tasalülitus koos Stalini-aegsete repressioonidega polnud küll suutnud lõplikult uhtuda mingi osa eesti rahva teadvusest mälestust iseseisvusajast ega takistada läänelike ideede tungimist siia, ent see käis mööda üksikisikuid, parimal juhul pisikesi mõttekaaslaste gruppe. Sovetismi suretavas õhkkonnas polnud lootagi laiemaid hulki hõlmava ideoloogia kujunemisele. Iseseisvus- ja vabadusideed eksisteerisid kõrvuti, tihti sümbioosis peamiselt Läänest, aga vahel ka Idast siia imbunud kõikvõimalike sisemist rahuldust pakkuvate jaburdustega ufoloogiast budismi väärastunud vormideni. Käputäis dissidente-podpissante ei kujutanud selles miljöös mingit erandit. See oli kohalikuks ja suure vaevaga kokkusaadud tugipunktiks 1960. aastate lõpus alanud KGB ja CIA vahelises pokkerimängus, mis ilmselt oli vajalik ja kasulik mõlemale partnerile. Nagu ma juba varem olen kirjutanud, olid t?ekistid selleks ajaks ümber kvalifitseerunud lihunikest aednikeks. Samizdat’i tohutust massiivist said KGB analüütikud piisavalt materjali ühiskonna olukorra hindamiseks, aga samal ajal ka ohutu võimaluse endale ja kommunistlikule parteile kasulike mõtete lansseerimiseks lugejas- ja levitajaskonda. Niisamuti oli neil ilma igasuguse vaevata võimalik sokutada Vene emigratsiooni “kolmanda laine” pagejate hulka piiramatul arvul Läände oma agente või lihtsalt kriminaalkurjategijaid.
Eestis ei saavutanud dissidentlus mingit märkimisväärset kandepinda. Põhjusi selleks on mitu. Läänest tuleva abi ja toetuse vähesus, osaliste endi madal kvalifikatsioon ja tundmatus rahva hulgas, “avalikuks vastupanuks” ülistatud konkreetsete isikute allkirju kandvate välismaale saadetud kirjade napp seos Eestiga ja tema probleemidega on vaid mõned nende hulgast. Esimene püsivam põrandaalune perioodiline väljaanne “Lisandusi mõtete ja uudiste vabamaks levikuks” keskendus peagi ainult vangistatute ja nende perekonnaliikmete omavaheliste asjade valgustamisele, mis loomulikult kõrvalistele erilist huvi ei pakkunud. Ka publitseerimisega oli probleeme. Rootsis ei suudetud või ei tahetud üllitada väikeseformaadilisi ja kergelt üle piiri toodavaid tiraa¯e, sisemaal levitatavad vähesed masinakirjas eksemplarid olid näotu väljanägemisega ega pidanud suuremale lugejate hulgale vastu.
Kuid 1987. aastaks oli suurem osa vangistatud dissidentidest oma aja ära istunud või armupalvete peale vabastatud. Tollases õhkkonnas kujutasid nad ainsat vastupanukogemustega omavahel seotud usaldusisikute gruppi ning polnud võimalik, et nad oleksid jätnud selle ?ansi kasutamata – või siis oleks jäetud neid ära kasutamata. Eesti vabanemisprotsessi sünnimomendiks on üksmeelselt nimetatud 23. augustit 1987, Hirvepargi miitingu päeva. Aga samal ajal pole eriti valgustatud seda asjaolu, et analoogilised miitingud toimusid ühel päeval ja enam-vähem ühtemoodi kõigis kolmes Balti riigis. Paratamatult tuleb meelde 1940. aasta lavastuste sünkroonsus või ka Rahvarinnete üheaegne asutamine üle kogu N. Liidu. Selliseid juhuslikke kokkusattumisi pole olemas, seega pidi signaal tulema kuskilt mujalt, 23. augusti puhul loomulikult Läänest. On veidi imelik, et ka nüüd, 15 aastat hiljem, ei taha algatajad ega osalised avada selle sündmuse tagamaid. Mida neil enam karta on – KGB-d enam pole ja ennast on nad hiljem muudmoodi kompromiteerinud piisavalt.
Hirvepargist sai alguse ka esimene avalik opositsiooniline organisatsioon – Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG). Selle grupi tegevus jäi efemeerseks, tehes peagi ruumi poliitilise partei asutamisele, kuid vähemalt ühe ulatusliku aktsiooni tegi ta 1987/1988. aasta talvel teoks. Selleks oli allkirjade kogumine eufemistliku nimega “stalinismiohvrite” mälestusmärgi püstitamise toetamiseks. Hiljem pole kuulda olnud, kuhu need sajad lehed tuhandete allkirjadega (räägiti kuni 50 000 allkirjast) üldse jäid ja kadusid. Ja kui järgmisel aastal loodi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), siis miks oma liikmeskonna koondamise vaevalisuse juures ei võetud aluseks neid allkirju? 1987. aasta oludes oli ju niisugusele dokumendile allakirjutamine täiesti reaalne riskeerimine, mistõttu provokaatoreid ja juhuslikke inimesi sinna eriti ei sattunud.
See viibki meid segaste asjaoludeni, milles leidis aset ettepaneku tegemine ERSP asutamiseks 1988. aasta 21. jaanuaril, mil 14 isiku allkirjaga avaldus saadeti ENSV võimuorganitele. Etteruttavalt olgu öeldud, et arvustatavas raamatus toob autor leheküljel 46 ära sõnasõnaliselt minu joonealuse märkuse selle ettepaneku kohta, mis ilmus ajakirjas Akadeemia (2000, nr. 2, lk. 251-252). Ja kahjuks on see ka ainus märge selle kohta, et peaaegu kogu raamatu tekst ilma väheste täiendusteta on ilmunud Akadeemias: “Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp ja tema tegevus 1987-1988” aastal 1998 (nr. 1, lk. 23 – 62) ning “Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei tegevus aastail 1988—1991” aastal 2000 (nr. 2 – 5, lk. 246 – 268, 514 – 544, 775 – 791, 1063 – 1075). Ainult viimast osa (raamatus “Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei tegevus aastal 1991 – 1995”, lk. 123 – 213) keelas tollane peatoimetaja Ain Kaalep kategooriliselt avaldamast, põhjuseks tema suure sõbra Lennart Georgievit?i võrd-
lemisi ebaviisakas, kuid õiglane puudutamine. Akadeemiale pole see esmakordne kogemus autorite vähese korrektsusega, kuid antud juhul oleks võinud tiitellehe pöördel siiski seista tekst “Esialgses variandis ilmunud...”. Isegi kirjastus Ilmamaa on hakanud lõpuks sellest kombest kinni pidama.
Eelmainitud ettepaneku juurde tagasi tulles vihjasin selles märkuses allakirjutajate nimestikus esimesel kohal seisva Vello Väärtnõu arvatavale seotusele KGBga, mis muutis kahtlaseks ka kolm järgmist nime. See oli tookord minu arvamus, mida ei jätnud omavahelises vaidluses ütlemata kuuendale allakirjutajale Erik Udamile. Ja praeguseks ongi olemas vaid kaks varianti: kas asi toimus nii, nagu osalised seda kujutada püüavad (vt. raamatus Eve Pärnaste seletust lk. 45), või oli selle taga KGB oma lubadusega Väärtnõu ja tema kaaslased välismaale lasta. Kolmandat pole üldse pakutud. Teen seda nüüd, võttes aluseks kadunud Eriku viimased südametäiega öeldud sõnad: “Pea meeles, et see tehakse ära ka ilma meieta ja tehakse ära igal juhul.” Erik poleks iialgi nii kindel olnud, kui jutt oleks olnud ainult KGBst. Ja kolmas variant ongi see, et käsk, soovitus, nõuanne (ma ei tea, millises alluvusvahekorras dissidendid oma Lääne sponsoritega olid) partei loomiseks tuli lääne poolt ja Väärtnõu oma algatusega oli neile nagu kingituseks. Säärane kombinatsioon – kasutada KGBd, jättes talle mulje, et tema kasutab hoopis meid – oli täiesti Eriku stiilis ja muidugi ei saanud ta mulle sellest rääkida. See tehtigi ära, lõpuks tõmmati kõik dissidentlikku liikumisse kuulunud kaasa (milliste argumentide abil, pole ka teada) ning augustiks oligi ERSP loodud. Siin võiks veel vastata mõne lugeja peas tekkivale küsimusele: miks oli siis KGB-l vaja endale kirstunaela tekitada? Aga sellepärast, et erinevalt NLKPst oli KGB selleks ajaks aru saanud, et keelamise ja takistamise asemel tuleb uute poliitiliste struktuuride loomist ennetada ja nad oma kontrolli alla võtta. Siit muidugi üks kurvavõitu järeldus: kui Väärtnõu oligi agent-provokaator, siis Rootsi minekuga olid tema ja ta kannupoisid mängust väljas. Järelikult pidi ERSPs algusest peale olema juhtkonna sees veel keegi, keda me ei tea. See, et dissidentide ümber satelliitidena tiirles suur hulk nuhke, oli muidugi teada ning mind, nagu mõnda teistki endist poliitvangi, sundis neist distantseeruma just see, pealekauba dissidentide enda ohjeldamatu suupidamatus.
Aga ERSP kuldajastu oli tema lõpliku loomise hetkel juba lootusetult möödas. Aktsioonid ja konfrontatsioonid, mis kuni veebruarini 1988 olid talle poliitilist kapitali toonud, asendusid rivaliteedi ning konkurentsiga. Viktor Niitsoo olekski oma raamatu pealkirjaks võinud “Müürimurdjate” asemel vabalt panna “Miiniotsijad” või “Kormoranid”, sest palja rinnaga dzotile viskumiseks valmis dissidentide kannul tulid teised poliitikuhakatised, ettevaatlikumad ja nupukamad, just nagu miiniväljadele saadetakse enne jalavägi ja alles nende järel tankid. Ja kõik nende kompvekid, kogu rahvuslik sümboolika ja atribuutika võeti kähku üle, tihti kompartei enda poolt, kes samal ajal käsutas ja kasutas jäägitult kõiki massiteabevahendeid endale reklaami tegemiseks. Üks endine ee-er-es-peelane ütles mulle hiljuti, et sellesse parteisse oli enesehävitamine juba algusest peale kodeeritud. Osalt on see õige, osalt vajab veidi pikemat seletust.
Politoloogia õpetab meile, et poliitilised parteid jagunevad laias laastus kolmeks: ideeparteid, liidriparteid ja huvideparteid. Esimesi neist pole Eestis 1988. aastast saadik üldse olnud. See-eest olid nad täiesti olemas 1905. aasta õhustikus ja ka vabatahtlikku vastupanu aastail 1940 – 1962 kandsid põhiliselt ideed, mitte füürerid või huvid. Dissidendid on korduvalt ennast idealistideks nimetanud ja minu peale väga pahaseks saanud, kui ma selles kahelnud olen. Aastail 1987 – 1990 näis neil kandvaks ideeks olevat Eesti Vabariigi juriidilise järjepidevuse idee. Ütlen “näis” sellepärast, et varsti loobusid nad Eesti Komitees imekspandava kergusega sellest põhimõttest, just nagu kantud sokkidest, ja käitusid hiljem puhtakujuliste pragmaatikutena. Inimesed, kellel on mingeid aateid olnud, nii ei tee.
Liidriparteidest on praeguses Eestis olemas kõige puhtamal kujul Keskerakond oma Savisaarega. Aga säärane liider vajab poliitilise orgasmi saavutamiseks piiramatut diktatuuri, kuid seda pole tulevase Euroopa Liidu liikmesriigi stsenaariumis ette nähtud. Sellepärast ongi vaja, et Keskerakond eelseisvatel valimistel võidaks ja Savisaare peaministriks teeks. Ambitsioonikas liider ilma diktaatorivolitusteta on ampelmann ja naljanumber, mida tulebki tõestada. ERSP üks suurimaid hädasid minu meelest oli see, et neil polnud liidrit. Ainus nende hulgast, kellel oli eeldusi füüreriks saamiseks, oli Tiit Madisson, aga tema oli esiteks liiga kärsitu ja teiseks pelgas kogu ERSP poliitbüroo diktaatorit rohkem kui t?ekiste. Adams ja Niitsoo on oma loomult puhtakujulised kabinetiinimesed ja nende poliitiline talent avaldus kõige rohkem redaktsioonitoimkondades paberitega sekeldades. Udam kuulus Lagle Pareki hellitava iseloomustuse järgi “vanade turskade” hulka, keda oli vaja aplaagrisse saata ja kelle nõuandeid mingil juhul ei tohtinud arvestada. Parekile meeldis arusaadavatel põhjustel enda ümber näha pigem noori poisse. Kirikhärra Salum tahtis küll ise hirmsasti etteotsa pääseda, aga teda ei tahtnud jälle teised. Pärnaste eelistas oma ülevoolavat energiat kasutada erakonna närvikeskusena ega kippunud tippu. Nii jäigi järele Parek, kelle missiooniks sai selliste raskustega loodud erakonna põhjaviimine. Mul pole naiste vastu midagi, olen neid kogu elu jooksul armastanud ja austanud, ning ka poliitikuid olen õppinud pidama paratamatuks paheks nagu nohu või kõhulahtisust, ent nende kahe inimliigi paaritamine saab ühiskonnale tuua ainult halba, mida ka ERSP oma nahal täiel määral tunda sai. Mis sellest destruktsioonist üle jäi, seda hakkas iseenda kasuks tarvitama libe kompromissitaja Kelam ja kasutab tänase päevani. Parekit peeti peale selle kõige populaarsemaks ERSP-laseks ja selle populaarsuse eest võlgnes ta tänu KGB skribendi Mart Kadastiku sõimu- ja laimuartiklitele ajalehes Edasi. Imelik, eks ole?
Kui paigutada see natuke laiemasse konteksti, siis pole siin midagi imelikku. Oli ju meil vähetuntud poliitikuid, kelle vastu nende välismaal viibimise ajal suure lärmiga alustati kriminaalmenetlust, mis nende tagasi tulles unustati, aga meeste reiting kerkis kohe taevasse. Tahaksin siin meenutada üht kuuldust, mis mitu aastat hiljem minuni jõudis. Nimed jätan nimetamata, sest pole ikkagi võimatu, et seda juttu räägiti teisel eesmärgil. Jutt pärineb ENSV siseministeeriumi 7. osakonnast, mis samuti nagu KGB vastav osakond tegeles varjatud jälitamisega. KGB kasutas MVDd rohkem kui viimase töötajad praeguseni tahavad tunnistada ja ka selle 7. osakonda, kui oma nuhid olid mujal hõivatud või tahtsid lihtsalt magada. Lühidalt: kahele opositsiooniliidrile sappa pandud jälitajad kandsid 1989/1990. aasta talvel hämmeldunult oma ülemusele ette, et “objektid” sisenesid öösel hoonesse Pagari 1, kuhu neile järgnemine oli võimatu. Muidugi ei taha ma siin vihjata nende liidrite teenimisele KGB agentidena, viimastel oli isegi lähenemine KGB peakorterile rangelt keelatud ja toptuune polnud neile ka vaja kannule saata. Pakun võimalust, et toimusid mingid läbirääkimised, võib-olla väga kõrgel tasemel, võib-olla Moskva esindajate juuresolekul, mille eesmärgiks polnud värbamine, vaid osaliste proovimine ja testimine. Loomulikult ei jäänud järele ka protokolle. Minu põrandaaluse tegevuse ajal oli reegliks, et igast kontaktist KGBga räägiti vähemalt kahele kaasvõitlejale, ja oleks huvitav teada, kas siin kirjeldatud juhtumil samuti toimiti. Igatahes olid just need kaks, kes 1990. aastal jõudsid seni peksupoisiks olnud ERSPst esimestena televiisoriekraanile, mis oli siis ja on ka praegu eesti rahva kõige tähtsam mõjutaja, ning ka nende edasine karjäär pole laita.
Ilma kandvate ideedeta, ilma kindlate juhtideta jäi ERSP juba Eesti Komitees tagaplaanile, Riigikogust rääkimata. Ent kui ta järjest ilmutas kahetsusväärset järeleandlikkust põhiküsimustes, siis seda jäigem oli teisejärgulistes taktikalistes asjades. Oma raamatus arutab Niitsoo pikalt ja laialt diskussioone Ülemnõukogusse või kohalikesse nõukogudesse kandideerimise üle, tehes seda silmapaistva objektiivsusega, oma arvamust peale surumata. Nüüd võib öelda, et parteid tervikuna poleks ka Ülemnõukogusse minek päästnud, küll oleks aga see olnud hädavajalik neile, kes sinna oleksid pääsenud (kui oleksid). Pole mingi saladus, et mitte ainult avalikkuses paksu pahameelt tekitanud eripensionid, vaid ka paljude praeguses Eesti poliitikas juhtivat rolli etendavate “veteranpoliitikute” karjäär sai alguse ENSV viimasest Ülemnõukogust, mis automaatselt muutus käetõstjate lambakarjast EKP Keskkomitee ekvivalendiks koos tolle asutuse mentaliteedi ja tööstiiliga. Kui varasemates ENSV Ülemnõukogudes valitses absoluutne üksmeel, siis koosnes KK vahetpidamata üksteist nahka panna soovivatest jõukudest, mis tihti olid seotud veel võimsamate kampadega Moskva Keskkomitees (meenutagem 1950. aasta märtsipleenumit).
Kolmas ERSP suur puudus oli häälekandja puudumine, mille abil tulevasi valijaid mõjutada. Arvustatavas teoses räägib Niitsoo küll äpardunud katsetest sellise väljaande käimapanemiseks, kuid kõik need jooksid tühja. Kogu Eesti massimeedia oli siis ja on praegugi “endiste” võimuses ning mingit lootust eestimeelsele nädalalehelegi pole olemas. Kui ERSP-l oleks isegi olnud raha korraliku ajalehe käivitamiseks, siis on kahtlane, kas selle sisu oleks vastanud eesmärgile. Nagu enne mainitud, leidsid partei juhtkonna liikmed eelkõige rakendust dokumentide fabritseerimisel redaktsioonitoimkondades, aga nende seal toodetav saepuru polnud küll suuteline kedagi mõjutama ja leidis vaevu lugejaid. Võib lisada, et parem polnud lugu ka elava sõnaga, suulise propagandaga. 1992. aasta valimiskampaania ajal näitas Jüri Toomepuu, mida saab teha selle ala spetsialist Eesti valijatega. Kahju, et ta vist isegi ei uskunud niisugust triumfi, muidu poleks Eesti Kodaniku nimekirjade kaudu Riigikogusse tulnud porgandisöömise propageerijaid ja muid külalollikesi.
Olen nüüd peaaegu kogu Niitsoo raamatu oma interpretatsioonis ümber jutustanud. Tema viimane peatükk, mis omal ajal Akadeemias ilmumata jäi, osutus tegelikult kõige huvitavamaks, aga midagi tuleb ka lugejale endale avastamiseks jätta, seepärast ma siin seda ei puuduta. Raamat tervikuna on kirjutatud püüdlikult ja kõiki ajaloolise uurimuse kaanoneid silmas pidades. Kahjuks pärinevad need kaanonid ajaloomagister Niitsoo õpetajatelt, kes peamise osa oma teaduslikust elust tegelesid EKP ajaloo ümberjutustamisega. See oli peen töö, kus mõne vale sõna eest võis varem elust, hiljem kohast ilma jääda. Seetõttu oleks olnud igati kasulikum, kui autor erapooletu uurimuse asemel kirjutanuks isiklikud mälestused sellest perioodist, jättes näiliku erapooletuse kõrvale ja pannes n.-ö. täiest rauast, mida ma arvustuses olen mingil määral vähemalt püüdnud teha. Ja samal põhjusel ei küüni Viktor Niitsoo raamat minu loo alguses mainitud 1905. aasta revolutsionääride kirjeldusteni. Tema teosest kajab vastu mingit poleemilisust, mingit tahtmist eelkõige vigu leida väljastpoolt, mis puuduva üldise olukorra analüüsita jätab mulje, et nemad tahtsid alati kõige paremat ja neil oli ka alati õigus, aga välised segavad asjaolud ja partei ridadesse sattunud ebasobivad isikud rikkusid kõik ära. Omamoodi liigutavgi on Niitsoo rüütellik suhtumine ERSP äpardunud liidrisse Lagle Parekisse, kelle kõiki lollusi ja möödalaskmisi ta püüab välja vabandada. Teiste kaasvõitlejate vastu ta nii leebe pole.
Kõigest eelnevast võib jääda mulje, nagu oleksin ma ERSP-sse suhtunud tollal vaenulikult ja nüüd tunnen kahjurõõmu, et neil nii läks. See pole nii. Mul on väga kahju, et see partei koos oma eeldustega püsima ei jäänud, sest praegustes parlamentides vohava kõlvatuse ja omakasupüüdmise kõrval oleks ta võinud olla ainsaks eestimeelsuse saarekeseks, mis rõhutanuks järjekindlalt meie oma rahvuslikke väärtusi ja taotlenuks meie rahvale südamelähedasi eesmärke meile võõra ja vaenuliku pealepressimise asemel. Oma kindel valijaskond oleks neile kasvõi minusuguste fundamentalistide näol olnud garanteeritud. Aga, nagu teada, on sotsiaalses elus määravaks alati inimfaktor ja selle partei lipu alla ei koondunud need, kes oleksid võinud talle püsiva eksisteerimise tagada. Niipea kui juba Eesti Komitees anti neile võimu hõngu nuusutada, oli ununenud kõik, mille nimel nad varem võidelnud olid, ja algas lihtlabane trügimine sellesama võimu lätete poole, mis halastamatu d¯unglikonkurentsi tingimustes lõpuks suurema osa neist nimetatud lätete juurest lõplikult eemaldas (siin on markantseks näiteks Niitsoo enda juhtum, mida kollane ajakirjandus senimaani ei suuda unustada).
Väliselt jätab Viktor Niitsoo raamat meeldiva mulje, mida ei riku ka mõned seespool leiduvad peamiselt küljendusvead (lausete kadumine paari lehekülje lõpust). Ka trükivigu pole eriti märgata, aga Akadeemia ajakirja töökas kollektiiv oli ju selle tekstiga varem omajagu vaeva näinud. Ainus, mis mulle ja mõnele teiselegi ebameeldivalt silma torkab, on liiga ere haakristi kujutus esikaanel. Mõte on ju arusaadav, aga miks ta nii esiletükkiv on? Kas on siin tegemist kujundaja isikliku sümpaatiaga (või tema päritolu tundes pigem antipaatiaga)?

JAAN ISOTAMM

pilt

Tartu rahu aastapäeva tähistamine Tartus 2. veebruaril 1988. 
REPRO VIKTOR NIITSOO “MÜÜRIMURDJATEST”