Kirjandusmaailm

Saksakeelses kultuuriareaalis lööb laineid Judith Hermann oma teise raamatuga “Nichts als Gespenster” (“Ei muud kui viirastused”). See tituleeriti juba enne ilmumist saksa kirjanduse läbi aegade kõige oodatumaks teiseks raamatuks, Esimene Hermanni raamat “Sommerhaus, später” (“Suvemaja, hiljem”, 1998), mida müüdi kokku 250 000 eksemplari ja mille eest kirjanik teenis rea auhindu, oli täiesti sensatsiooniline. Kriitikud peavad nüüd ilmunut pea sama heaks kui eelmist, mille tegevus toimub Berliinis, kuid suurepärane kontekst – avalik arvamus Berliinist kui ühinenud Saksamaa ideaale kehastavast linnast ning selle poole ihalemine – kuhu eelmine läks kui rusikas silmaauku, on kadunud. Nii on raamatut tabanud ka üsna terav kriitika, kuigi samas on ikkagi tunda hoidvat suhtumist ning kirjaniku mahakandmisest on asi kaugel.
 
Saksa 2003. aasta elutöö eest sai raamatuauhinna Peter Härtling, äärmiselt mitmekesine, produktiivne ning renomeega 69aastane kirjanik. Kirjandusellu astus premeeritu luulekogudega, suurema tunnustuse saavutas aga oma proosatöödega: “Niembsch oder der Stillstand” (“Niembsch ehk Paigalseis, 1964) ja eriti “Hölderlin” (1976). 1990ndail sai bestselleriks tema “Schubert. Zwölf Moments musicaux und ein Roman”. Lisaks on ta kirjutanud hulgaliselt laste- ja noorsookirjandust. Eesti lugejalegi peaks tema nimi tuttav olema, eesti keelde on tõlgitud lasteraamat “Vanaema ja teisi jutte” ning ka “Tagantjärele armastus” ning “Schumanni varjud: lugusid paljudest inimestest”.
 
Poola poetessilt Julia Hartwigilt, kes on vaid vähese hulga luulekogudega on vallutanud poola kirjanduselus olulise koha, ilmus eelmise aasta lõpus värsikogu “Błyski” (“Välgatused”). Seekord ei ole tegemist poeemidega, vaid originaalsete poeetiliste miniatuuridega, mida ta ise nimetab “välgatusteks”. Need on dictums, aforismid, poeetilise proosa fragmendid – pildid ja mõtisklused, mis on luuletaja enese sõnul, “aru igapäevase loksumise jäljed, millest luule püüab esile tulla luule või eepika kirglikku rajale”. Ja just selle kogu ning viimastel aastatel ilmunud kahe kogu eest, pälvis ta selleaastase Suure Kultuurifondi kultuuri auhinna (Prize of the Great Foundation for Culture) (kõrvuti Hartwigiga pälvis sama auhinna ka Krzysztof Penderecki). Lisaks luulele on 82-aastane Hartwig olnud tegus ka esseisti, lastekirjaniku ning tõlkijana, olles vahendanud poola keelde näiteks Rimbaud’d, Apollinaire’i ning Max Jacobit.
 
Poola nädalakiri Polityka jagas hiljuti välja oma auhinnad Paszport Polityki, mis mõeldud “paljulubava kunstilise alustuse” teinud kunstnikele ning kirjanduse osas sai selle 1983. aastal sündinud Dorota Masłowska, kes oma debüütraamatuga “Wojna polsko-ruska pod flaga bialo-czerwona” (“Poola-Vene sõda valge-punase lipu all”) tekitanud “sensatsiooni”. Arvamused tema raamatu osas on läinud äärmiselt lahku, vanem põlvkond on pidanud seda täielikuks kirjaoskamatuseks, noorem aga revolutsiooniks poola kirjandus(keele) osas. Ka auhinna määramise põhjenduseks tuuakse debütandi loov üldkeelekasutus ja julge isiklik suhe Poola reaalsusega.
 
Sel aastal antakse esmakordselt välja Astrid Lindgreni nimeline kirjandusauhind, mille saaja kuulutatakse välja 18. märtsil Vimmerbys. Auhinna on asutanud Rootsi valitsuse. See on mõeldud suurendama ülemaailmset huvi laste- ning noortekirjanduse vastu ja autorile, “kes oma kirjutuses on teinud absoluutselt kõrgeima kunstilise kvaliteediga laste- ning noortekirjandust ning kõnnivad oma humanistlikus vaimus käsikäes Astrid Lindgreni omaga”. Sel aastal on ¯ürii ajapuuduse tõttu ise määranud nominendid auhinnale, kuid järgmisel aastal saavad esitada oma kandidaate juba ka muud organisatsioonid. Auhind võidakse anda ühel aastal ka mitmele isikule ning osaleda saavad ka illustraatorid, üle antakse see 4. juunil Stockholmis.
 
Ungari elab ikka Imre Kertészi vaimustuses, tema raamatud juhivad müügiedetabeleid, pidevalt tehakse tast juttu meedias; küll on uudisväärtuseks iganädalane Kertészi-teemaline raadiosaade, küll tema toomine lavalaudadele või ilmumine näiteks hiina keeles. Aga muidu ei ole ilmunud arvestamisväärseid raamatuid, viimasena võib ehk nimetada Ottó Orbįni viimastel elukuudel ilmunud värsside luulekogu. Fondi Ungari Euroopas ungari kirjanduse auhinna pälvis sel aastal Zsuzsa Rakovszky oma romaaniga “A kķgyó įrnyéka” (“Mao vari”).
 
Frankfurti Raamatumessi korraldajad kaaluvad messi üleviimist mõnda teise Saksa linna, võimaliku variandina on välja käidud München, kuhu ollakse valmis üle kolima juba 2004. aastal. Põhjenduseks tuuakse rendihindade järsk tõus Maini-äärses Frankfurtis, samuti hotellihindade liigne kallidus: väiksemad kirjastused ei saavat enam Frankfurtis endale pindu lubada. Baierlaste suhtumine sellesse on äärmiselt positiivne, samas kui Hesseni liidumaa peaminister Roland Koch on reageerinud äärmiselt sapiselt: “Raamatumess kuulub tarkuse linna (die Stadt der Weisheit) mitte tanguvorsti linna (die Stadt der Weisswurst)”.

LAURI EESMAA