Kalevipoeg ja vürst Igor

Minu teada on “Kalevipoja” tõlkeid kõige enam välja antud vene keeles. Esimene proosaümberjutustus meie eeposest ilmus vene keeles juba 1872 Riia ajalehes Ščęńźčé āåńņķčź. Esimene venekeelne värsstõlge avaldati 1886-1887 pikalt läbi ühe Reveli lehe. Vahepeal (1888) oli ilmutatud koguni P. Afanasjevi ooperilibreto “Źąėåāč÷. Īļåšą ā÷åņūšåõ äåéńņāčéąõ č ńåģč źąšņčķąõ”.
Tõeline tõlkemöll läks muidugi lahti tunduvalt hiljem, pärast punast juunipööret, mil fookusesse kerkisid äkki “Kalevipoja”-huvilised vene luuletajad V. Der¯avin ja A. Kot?etkov. Üks kummaline seik, nimelt Paul Ariste on kinnitanud, et nimetatud poeedid asusid “Kalevipoja” tõlkimisel Venemaal “ühiselt tööle” juba” – aastal 1939. Siit mu küsimus, kas nood vene mehed aimasid Eesti peatset anastamist ise ette? Või said nad konkreetse poliitilise tellimuse? Tõsi, normaalsetes tingimustes võinuks ju põhjuseks olla ka poeetide loomulik kiindumus eesti kultuuri vastu, teada on kunagine Gorki tähelepanu “Kalevipojale” jne. Ent vaevalt see võimalus neil ärevail aastail arvesse tuleb, ei hakanuks kaks keskpärast luuletajat riskima ebaterve huviga “fa?istliku Eesti” vastu.
Muide, ega ma neist meestest väga palju tea. Vladimir Der¯avini kohta vaid nii palju, et ta oli suhteliselt produktiivne tõlkija, enam-vähem kõigesööja, ümber pannud nii keskaasialasi, kaukaaslasi, slaavlasi, baltlasi. Sm. A. Kot?etkovist ei oska ma üldse miskit öelda, sest sellest luuletajast leksikonid üksmeelselt vaikivad. Selge on, et “Kalevipoja” kallale karates ei teadnud need tõlkijad eesti kultuurist miskit, või nagu Ariste nõukogude aegu mahedalt viitas: neile oli “eepose etnograafiline taust üsna võõras”. Pealegi jäi tõlkesse “mitmeid suuremaidki lünki”, sest tõlke aluseks võeti “Kalevipoja” 1935. aasta väljajätetega trükk. Samas ei sega see Aristet miskipärast kinnitamast, et toonane tõlge olnud hea.
Igatahes ilmus “Ńūķ Źąėåāą” Moskvas 1949 ära ja 10 000 eksi müüdi hämmastaval kombel kärmelt läbi. Aasta pärast ilmutati uus, täiendatud-parandatud versioon, nüüd küll Tallinnas. Sedapuhku tehti teose kollatsioneerimine “Kalevipoja” kolmanda väljaande järgi ja toimetuskolleegiumi (A. Alle, P. Ariste, P. Izmestjev, E. Laugaste, P. Rummo) terase pilgu all ning seega suudeti eelmise trüki lünki vältida. Ent samas – ümberpanekusse sigitati uusi auke. Sest nagu Ariste tunnistab, oli vastses tõlkes “vahele jäetud” mõned “obstsöönse sisuga või naaberrahvaid halvustavad värsid”. Hahahaa – naera puruks! Aga sedagi raamatut tehti 10 000 tükki, illustreeriti vahvalt ja eessõnastati autoriteetselt nagu eelmisedki väljaanded – ning jälle krabati rasked köited kiirelt lettidelt. 1956. aastal ilmus veel kolmaski, taas täiustada püütud väljaanne. Selle tiraa¯ oli juba võimas, 25 000 eksemplari.
Vahepeal (1950) jõudsid Kot?etkov ja Der¯avin Venemaal ilmutada “Kalevipoja” lühendatud (168 lk.) tõlke noorsoole. Sedagi slaavistatud regivärsilist seemet külvati vene inimese hinge 25 000-lises koguses.
Kuid et kirjandusmälestiste vahetus ühepoolseks ei jääks, valmistuti meil omakorda tõlkima vanavene kangelaslaulu “Lugu Igori sõjaretkest”. Töö ilmuski 1965. aastal August Annisti eestinduses. Annisti nimi kõlas seejuures tähenduslikult, sest tema oli ju ka hiiglaslik Kreutzwaldi ja “Kalevipoja” uurija, Annisti kaudu said kahe rahva kangelassaagad justkui ühenduse.
Muidugi, venelaste “Lugu…” pole eepos, tööd peetakse oma sünniajas pigem ¯anriväliseks nähtuseks. XII sajandil valitses Venes kaks ¯anrisüsteemi, kirjanduslik (kuhu kuulusid religioosse suundumusega tööd) ja folkloorne. “Lugu…” oma ajaloolise ja patriootilise enesetunnetusega ei passinud kummassegi. Dmitri Lihhat?ov näeb “Loos…” ühisjooni pigem venevälise kontekstiga, varafeodalistliku eeposega, iseäranis “Rolandi lauluga”. Muidugi, erinevusi on ikka ka ohtralt. Näiteks või asjaolu, et “Lugu…” loodi üsna pea pärast teoses kirjeldatud sündmusi, aga “Roland” formeerus sajandeid. Nagu “Kalevipoja” materjalgi.
Venelastel on oma lugulauluga veel mitu häda. Kõigepealt oli asi kirjutatud vanavene keeles ja kui krahv Aleksei Mussin-Pu?kin selle XVIII sajandi lõpul kloostrihämarusest päevavalgele kiskus, tuli lugu hakata tõlkima. Aastal 1800 ilmuski esimene ümberpanek. Tekst äratas vaimustust ja looga hakati intensiivselt tegelema. Ent 1812. aasta sõda Napoleoniga ei põletanud üksnes Moskva linna, vaid leekidesse jäid ka krahv Mussin-Pu?kini üliväärtuslikud vanavene käsikirjad, sealhulgas “Loo” originaal. Hiljem on kaheldud, kas trükitud-tõlgitud variandid on olnud täpsed, ent võrrelda pole enam millegagi. Käsikirja avastamine kloostrikongist oli küll kultuuriliselt õnnelik seik, samas kätkes endas Kalevipoja mõõga sündroomi. Aga vene kultuuris ei tea ma ühtki hetke, mis ei sisaldaks saatuslikku paradoksi.

VAAPO VAHER