F. R. Kreutzwald soovib juubeliks uut piipu

pilt

Armastatud ja austatud Lauluisa, rahvuseepose looja 
Friedrich Reinhold Kreutzwald tähistab täpselt nädala pärast suurt juubelit – 
kahesajandat sünnipäeva. Juubilar on intensiivsest kirjaniku- ja arstitööst küll kõrvale tõmbunud ning elab pealtnäha vaikselt Võru lähedal Osulas, kuid tema vaim on 
endiselt erk. Seda kinnitab ka alljärgnev intervjuu.

Kas te 14. septembril referendumil käisite?
Oi jaa! Olen noorpõlvest peale tuline eurointegratsiooni pooldaja. “Kalevipoja” kirjutasingi ju peamiselt selle pärast, et meil oleks samasugune eepos nagu Euroopa kultuurrahvastel. Muinasjutte kogusin samuti Euroopa eeskujul, Herder ja vennad Grimmid olid mulle teenäitajateks.
Käisin enne referendumit siinkandis majast majja ning manitsesin inimesi. Õnneks oli sellest ka kasu, Sõmerpalu vallas oli Euroopa Liidu poolt hääletanute protsent Võrumaa suurim.
Kuidas suhtute ühiskondlikusse leppesse?
Väga hästi. Alati on tore, kui inimesed milleski kokku lepivad. Näiteks ma ise käisin noorpõlves tihti koos Faehlmanni ja Nocksiga kalal. Kuidas me muidu oleksime saanud kalale minna, kui me enne kokku poleks leppinud?
Kuidas teile meeldib teie mälestussammas Tamula kaldal?
Iseenesest väga kena kuju. Kui mul on Võrus asju ajada, käin ikka seda vaatamas. Vägisi tuleb naer peale.
Miks?
See pole ju üldse minu nägu.
Aga ta on ometi täpselt teie portree järgi tehtud, nagu see igas õpikus ja teatmeteoses esineb.
Vaat see ei ole tegelikult minu portree.
Kelle oma siis?
Kust mina tean. Riietuse ja välimuse järgi otsustades paistab mingisugune antvärk olevat. Mõni nõelakuningas või kingsepp näiteks. Mina seda meest ei tunne. No vaadake mulle ainult otsa: kas ta on siis minu moodi?
Ega ei ole küll. Kuidas te praegu oma kirjanduslikku pärandisse suhtute? Eelkõige “Kalevipoega”?
“Kalevipoja” pärast on mul ausalt öeldes päris häbi. Eks see sai ikka vägisi ja rutakalt kirjutatud. Tuglas ja need teised noored terased mehed on seda õiglaselt kritiseerinud. Kalevipoeg on ju täitsa ebaloogiline tegelane. Kord nagu suur juht, sealsamas riiukukk ja kurjategija. Ja lõpp ei kõlba üldse kuhugi. Rahvale läheb ikka õnnelik lõpp peale. Õnneks olen oma vea nüüd parandanud.
Mismoodi?
Lõpetasin just uue eepose.
Mis selle nimi on ja millest see jutustab?
Selle nimi on “Kuldnaise jahil” ja see jutustab kuldnaise jahtimisest. Arusaadavalt on lõpp õnnelik. Peategelane, vapper ja õilis kangelane, saab imeilusa Kuldnaise kätte ning viimane osutub päris lihast ja verest olevuseks.
Kui pikk uus eepos on?
Kakskümmend kaks seeriat, täis seksi ja vägivalda. Aga kui asi müüb, võin järje kirjutada.
Seeriat? Miks mitte laulu?
Tänapäeva inimene ei viitsi ju enam raamatuid lugeda. Sihukest vanamoelist eepilist luulet, nagu mina seda omal ajal kirjutasin, ammugi mitte. Sellepärast tegin uue eepose TV-seriaali käsikirja vormis.
Millal seda näha saab?
Ei tea veel. Müün selle Eesti telekanalile, kes kõige rohkem pakub. Aga peaosas tahaksin kindlasti näha Carmen Kassi.
Kuidas te suhtute oma teistesse teostesse?
Tunduvalt paremini. Eriti uhke olen “Eesti rahva ennemuistsete juttude” üle. Seal on põnevust, aga ka õpetussõnad ei puudu. Selline peabki üks õige rahvaraamat olema. Mul on hea meel, et seda ikka uudistrükkidena on ilmutatud. Ent kõige tähtsamaks tööks oma elus pean siiski inimeste arstimist. Rõõm on näha, kui mõni endine patsient nüüd kõbusalt tänaval vastu tuleb.
“Ennemuistsetes juttudes” kohtab väga sageli kurja abikaasa motiivi, ilma et see juttude sisuga üldse seostuks. Millest see tuleneb?
Mis te ise arvate?
Arvan, et püüdsite sellega kujutada omaenda ebaõnnestunud abielu.
Just. (Ohkab sügavalt.) Õnneks on Ottilie juba ammu mulla all ja surnutest ei sobi halba rääkida.
Vahepeal levisid visalt teated, et ka teie ise olete surnud. Isegi kuupäev on mõnel pool ära trükitud: 25. august 1882. Kuidas te sellesse suhtute?
Alguses olin muidugi hämmastunud ja solvunud. See oli ju tagurlike mõisnike ja pastorite kättemaks. Olin ikkagi ärkamisaja üks juhtivamaid tegelasi, kellest lahtisaamiseks kasutati kõige alatumaid võtteid. Peab tunnistama, et jutud minu surmast lasti lahti väga sobival ajal. Varsti pärast seda surid ju teised ärkamisaja populaarsemad tegelased Jakobson ja Koidula. Seetõttu levis kuulujutt minu surmast rahva seas rohkem kui võiks arvata.
Aga pikapeale harjusin ära ja lõin käega. Mul oli sel ajal ka raske loominguline kriis, nii oligi parem mõneks ajaks üldsuse eest varju jääda.
Kui saaksite ajamasinaga tagasi oma noorpõlve rännata, mida teeksite oma elus teisiti?
Teate, olen vanuigi fatalistiks muutunud ja arvan, et igal inimesel on oma saatus. Ma ei püüa enam isegi mõttes sellele vastu hakata. Ehk nagu ütleb üks minu armsamatest kirjanduslikest kangelastest vahva sõdur ?vejk: eks midagi ikka olnud, ega kunagi ole olnud, et midagi ei olnud.
Keda te praeguses eesti kirjanduses kõige rohkem hindate?
Väga meeldib Kerttu Rakke. Kui telekast tuleb “Kodu keset linna”, ei saa mind ka kahe paari härgadega toast välja. Ka Kaur Kenderi iga uue teose loen otsekohe läbi. Kuid minu suurimaks lemmikuks on ajaleht Sirp.
Kurjad keeled räägivad, et käite sageli öösiti Võrus oma majamuuseumis kummitamas ja näitate möödujaile laternaga valgust silma.
Eks ma vahel käin tõesti seal. Aga ega ma sellepärast veel kummitus ole! See on ikkagi mu kauaaegne kodu, millega seotud nii rõõmsaid kui kurbi mälestusi. Pühin mõnelt armsalt raamatult tolmu, istun sama laua taha, mille ääres kunagi oma jutte vorpisin. Pisar tuleb silma – teate, raugad muutuvad ju kõik nii härdaks!
Tihti olen mõelnud, et kolikski koju tagasi. Aga siin on see linnakära ja ma ei taha ka, et muuseum minu pärast välja peaks kolima või üldse kuidagi kannatama. Öösiti käingi sellepärast, et ei taha muuseumitöötajaid ja -külastajaid häirida. Mul on ju veel oma võtmed alles. Ja kuidas mina, vana inimene, ilma laternata pimedas majas liikuda näeksin?
Viimane küsimus. Mida te endale kõige rohkem sünnipäevaks soovite?
Soovin, et koosmeele valitsus saaks kõikidest erimeelsustest jagu ja valitseks rahus ja õnnelikult kuni surmani. Olen elus palju sõdasid näinud ja arstina tean, millist häda ja viletsust need lihtsatele inimestele kaasa toovad.
Aga endale?
Endale ei taha midagi. Mul on kõik olemas: kena majakene suure aia ja varjupakkuvate põlispuudega, koer Tuks ja kass Miisu. Pensioni saan ka korralikult. Ahjaa, uut piipu tahaksin küll. Mul oli ilus kirsipuust piip, Lydia kingitus, aga Tuks näris selle katki, kui veel kutsikas oli.
Ja külla võiksite mulle sel puhul kindlasti tulla. Mul on kapis veel XIX sajandist pärit likööri. Maitseksime seda ja ajaksime veel juttu. Mul mõlgubki juba üks kaunis lugu meeles, muistse põlve pajatusest, ei saa mitte vaiki olla...
Aitäh kutsumast! Tuleme kindlasti.

VEIKO MÄRKA