Mida teha Kreutzwaldiga?
|
|
Tore on tähistada Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 200.
sünniaastapäeva. Tore on juubeldada inimest, kes on (kuigi surnuna!) nii
vanaks saanud. Ikkagi oli ja on ta olemas, ent olla olemas – nii
personaalselt kui ta tekstiliselt – kakssada aastat, see on meie
tänases hääbuvas eestikeelsuses vaieldamatu saavutus. Kahtlemata on
Kreutzwald tänase eestikeelsuse võtmefiguur – tema tegi ju maarahva
maailma 1850ndatel otsustavalt eestikeelseks. Tema tekitas eelkõige oma
“Kalevipojaga” meie rahvuslikult eestikeelse ärkamisaja. Oleks
Friedrich Robert Faehlmann (1798 – 1850) kauem elanud, oleksime me ehk
praegugi veel (koos lätlastega?) saksakeelsed (eestlased? baltlased?
venelased?). Sest oli ju Faehlmanni poolt 1830ndate lõpul alustatud
esialgne “Kalevipoja” projekt põhimõtteliselt saksakeelne. Sest see
oli ju meie armas Faehlmann, kes 7. jaanuaril 1842 tõbisele parun Ernst
Nolckenile ütles: “Kui aga nüüd rahvas on kõrgemale kultuuriastmele
tõstetud ja kui nimelt rahva ebausk ja eelarvamused on kõrvaldatud –
täiesti loomulik, et siis rahvas igatseb veel enam haridust ja liitub
mõne teise, andku jumal, et parema rahvusega. Ega Teie ise ka ei saa seda
eitada, et eestlasel, niipea kui ta natuke haridust on saanud, suur himu
on sakslaseks muutuda? Eesti rahvas läheks täiesti sundimatult ning
iseenesest üle saksa rahvusesse, kui me tema kultuurijärge vaid veidi
parandaksime, ja selleks, et rahva kultuuri ja haridust mõjutada, peame
me oskama senisest paremini kasutada abinõud, millega meil seda teha
tuleb, ja selleks on tema keel.” (Fr. R. Faehlmann. Teosed. I. Tartu
1999, lk. 109-110.) Faehlmanni tsiteeritud lauseis on kontsentreeritult
koos kogu Baltikumi kõige tõsisem poliitiline probleem: rahvuskeelsus,
keeleline erinevus, lingvistiline separaatsus/separatism. Kusjuures
Eesti-Läti territoriaalsust on ju ikka ja alati juhtinud suisa müstiline
“himu sakslaseks (s.t. kellekski teiseks) saada”. See on natukene
naljakas. Oleks ju meil, eestlastel, nii kummaline kujutleda ennast
tänasesse Euroopasse saksakeelsetena. Eesti keel oleks siis parimal juhul
nagu iiri keel Iiri Vabariigis – ehk kusagil provintsis (näiteks
Raplas!) veel natukene räägitaks. Ent Taanilinn Reval oleks juba
jäägitult saksakeelne! Kusjuures tänases Eesti Vabariigis on Faehlmanni
keelevahetuse ideoloogia taas ülimalt aktuaalne. Me ju teame, et kui
vahepeal (selles õudsemast õudsemas Nõukogude Eestis!) püüti meid
teha venekeelseks, siis tänases taastulnud Eesti Vabariigis (saanud
esialgu veel üsna kopsakat eestikeelset algharidust!) teevad eestlased
nii teadust kui ka majandust põhiosas juba rahaliselt rikkas inglise
keeles. Eestlased lähevad täiesti sundimatult ja iseenesest üle nn. USA
rahvusesse.
Edasi vt trükiversioonis.
TOOMAS LIIV
|