Mida teha Kreutzwaldiga?

pilt

Tore on tähistada Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 200. sünniaastapäeva. Tore on juubeldada inimest, kes on (kuigi surnuna!) nii vanaks saanud. Ikkagi oli ja on ta olemas, ent olla olemas – nii personaalselt kui ta tekstiliselt – kakssada aastat, see on meie tänases hääbuvas eestikeelsuses vaieldamatu saavutus. Kahtlemata on Kreutzwald tänase eestikeelsuse võtmefiguur – tema tegi ju maarahva maailma 1850ndatel otsustavalt eestikeelseks. Tema tekitas eelkõige oma “Kalevipojaga” meie rahvuslikult eestikeelse ärkamisaja. Oleks Friedrich Robert Faehlmann (1798 – 1850) kauem elanud, oleksime me ehk praegugi veel (koos lätlastega?) saksakeelsed (eestlased? baltlased? venelased?). Sest oli ju Faehlmanni poolt 1830ndate lõpul alustatud esialgne “Kalevipoja” projekt põhimõtteliselt saksakeelne. Sest see oli ju meie armas Faehlmann, kes 7. jaanuaril 1842 tõbisele parun Ernst Nolckenile ütles: “Kui aga nüüd rahvas on kõrgemale kultuuriastmele tõstetud ja kui nimelt rahva ebausk ja eelarvamused on kõrvaldatud – täiesti loomulik, et siis rahvas igatseb veel enam haridust ja liitub mõne teise, andku jumal, et parema rahvusega. Ega Teie ise ka ei saa seda eitada, et eestlasel, niipea kui ta natuke haridust on saanud, suur himu on sakslaseks muutuda? Eesti rahvas läheks täiesti sundimatult ning iseenesest üle saksa rahvusesse, kui me tema kultuurijärge vaid veidi parandaksime, ja selleks, et rahva kultuuri ja haridust mõjutada, peame me oskama senisest paremini kasutada abinõud, millega meil seda teha tuleb, ja selleks on tema keel.” (Fr. R. Faehlmann. Teosed. I. Tartu 1999, lk. 109-110.) Faehlmanni tsiteeritud lauseis on kontsentreeritult koos kogu Baltikumi kõige tõsisem poliitiline probleem: rahvuskeelsus, keeleline erinevus, lingvistiline separaatsus/separatism. Kusjuures Eesti-Läti territoriaalsust on ju ikka ja alati juhtinud suisa müstiline “himu sakslaseks (s.t. kellekski teiseks) saada”. See on natukene naljakas. Oleks ju meil, eestlastel, nii kummaline kujutleda ennast tänasesse Euroopasse saksakeelsetena. Eesti keel oleks siis parimal juhul nagu iiri keel Iiri Vabariigis – ehk kusagil provintsis (näiteks Raplas!) veel natukene räägitaks. Ent Taanilinn Reval oleks juba jäägitult saksakeelne! Kusjuures tänases Eesti Vabariigis on Faehlmanni keelevahetuse ideoloogia taas ülimalt aktuaalne. Me ju teame, et kui vahepeal (selles õudsemast õudsemas Nõukogude Eestis!) püüti meid teha venekeelseks, siis tänases taastulnud Eesti Vabariigis (saanud esialgu veel üsna kopsakat eestikeelset algharidust!) teevad eestlased nii teadust kui ka majandust põhiosas juba rahaliselt rikkas inglise keeles. Eestlased lähevad täiesti sundimatult ja iseenesest üle nn. USA rahvusesse.

Edasi vt trükiversioonis.

TOOMAS LIIV