Kreutzwaldi radadel Sirp tänab Kreutzwaldi aastat tähistava numbri toetuse eest Eesti Kultuuriministeeriumi. Tarmo Tedre meeleolupildid ja Piia Ruberi fotod. Sirbi ekspeditsioon astus mööda lehmapasast rada Jõepere lepiku vahel ja jõudis Kreutzwaldi sünnikoju, mille Kadrina noored 1933. aastal Lauluisa mälestuseks korrastasid ja kuhu Juhan Raudsepp 1953. aastal monumendi lõi. Kolmest kasest ja kahest lepast valvatud graniittahukas seisab väärikalt sügisniiske halli taeva all ning on tõbraste vastu kindlalt tarastatud. Mälestussamba karniis on puhas, ei kuivanud lilli ega pähkleid oravatele. Kohavaim ennast kätte ei anna, hõngub mingit üldist Eesti lodusust, rammusat tuulevaikust, positiivset sõnnikumeelsust ja aega-küll-rahu. Kohe puhkes ka väike vaidlus, kas 1803. aasta teisel jõulupühal Jõepere mõisas ilmavalgust näinud väike Friedrich oli kingsepa või hoopis aidamehe poeg? Alles järgmisel päeval Võrus saadi selgust, et nii aidamehe kui ka kingsepa. Kui vaadata Raudsepa tahutud bareljeefile kartograafilis-geograafilise pilguga, siis vaatab Kreutzwald läände, aga samas leidub punakal graniidil ka loorberivanikuga kaunistatud viisnurk. Muidugi pole põhjust spekuleerida Lauluisa vasakpoolse euromeelsusega, sest aastal 1953 said pentagrammiga markeeritud kõik vähegi mälestusväärsed kultuuritegelased ja sellest oksakesega viisnurgast annab Kreutzwaldi 150. sünniaastapäeva tähistamise kõrval välja lugeda ka punavõimu nartsissismi. Eesti kirjandusloos seisab Kreutzwald puhtalt rahvusliku hiiuna, absoluutselt mumifitseeritud püha dinosaurusena nagu eelajalooline titaan. Ega esimese hooga peale Oskar Lutsu ei oskagi nimetada kirjameest, kes sama sügavalt ja laialt rahva sees võiks olla. Aga Kreutzwald oli siit ilmast juba läinud (1882), kui Luts, Tuglas, Suits või Okski ilmavalgust nägid. Pärast keskhommikust seljankat Rakveres viis Hansabuss meid Müüslerisse, kilplaste päriskoju. Kohalik kultuurijuhataja Helena Siiroja (pildil) andis lahket teavet, mis tehtud, teoksil ja plaanis. Nimelt hakkab Müüsleri pargis ilmet võtma omalaadne kilplaste Disneyland, kuhu tahetakse rajada atraktiivne palktare ja sellele ka lehm peale vinnata. Paiga eripära toonitavale ja kultuuriturismile suunatud n.-ö. Kilplala projektil tundub jumet ja toetustki taha tulemas. Praegu seisab võrkpalliväljak võrguta, korvpallilaud rõngata, lipuvarras liputa ja välipeldik nukras üksinduses, kilplastausta mõtestamiseks on vaatlejale pandud mitmeid pikki ja maadligi istepinke. Eemal seisavad mõisavaremed ja kolhoosi lõpuajast rohtuma jäänud vundament. Kohalikud jõud, eelkõige noored, on entusiastlikult võsa raiunud, internetis võib saada teavet aadressil www.kilplased.kareda.ee Müüsleri pargis tegid Sirbi toimetajad ka stiilijooksu – kappasid kepphobusel, mille ekspeditsiooni ülem ka videolinti võttis. Kahjuks ei saa aga siinsel mustvalgel küljel seda visuaalset dünaamikat vahendada. Siiski peab märkima, et ajalehe naispere kappas pilkupüüdvama innuga. Meelde jäi veel kuusealune sipelgapesa ja tugeva tamme kümneid meetreid pikk, maaga rööpne oks. Kindlasti on ka sel oksal oma kilplaslik tähendus ja rakenduspotentsiaal. Edasimõtlemist väärib tees, et kilplased kui sellised olid väga kavalad eestlased: tegid end nimme lolliks, lõid (see on looming!) omale tööohtlikku mainet, et võimalikud kurnajad pelgama panna ja mitte mõisat orjata. Ega’s tola pole loll, et võõrast vankrit veab. Millegipärast on mul tunne, et sihukesed kilplaslikult kavala meelelaadiga tolategijad on ka hiidlased, aga see pole enam mandrieesti jutt. Kaameraga inimene on jõudnud Kääpa jõge ületava silla alla plõksu tegema. Võimalik, et jõgi on oma nime saanud kääbastest, I aastatuhande 2. poole põletusmatuste asemetest. Vahest ongi siin Saares üks kuulsaim Kalevipoja-koht, kuhu vägilane unipäiselt mingil sortsil oma mõõga lasi kaotada ja hiljem seda sikutades iseenda jalust ilma jäi. Paika tuntakse ka Kalevipoja haua nimetuse järgi, ju siis just siit läks kange hiid allilma väravate ette turvameheks, sihukeseks poolejalgseks Kerberoseks. Igatahes Soome sepa seitse aastat taotud mõõgale lausutud needus läks täide. Liigeldi-loogeldi Kääpa jõgi on oma seitse penikoormat pikk ja sügisene veeseis kõrge. Eemal kaldal paistab üks mõõgahuviline mehike, kes oma arust Kalevipoja mõõgale osutab. Teadagi, mis Freud selle peale ütleks, eh-eh-ee, kuid tegelikult olla see hõbedane relv hoopis natuke mujal. Lihtsalt vesi kui hing on nii paks, et ei näe selgelt läbi, kus miski parajasti helendab. Kirgas päike võib haugi või saarma saba otsast peegeldudes lihtsalt silmi läigatada. Aga võibolla näitab end hetkeks ka mõõk, see tulitugev, miks mitte Kaali taevarauast taotud sepis, mida 12 paari härgi ka välja vedada ei jõua. Omavahel, nõnda näpuga faktitäpset kiusu ajades, olgu öeldud, et seal Saare sillaesise Kääpa sängis lebab tegelikult betoon, mida kavatsetakse üle hõbetada. Siit küsiv väide: kas/miks just hõbe on Eesti rahvusmetall? Kuigi ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormat tuleb sedasamust tunnistada. Mets on talurahva teine kodu ja pelgupaik, puidust pole kunagi puudust olnud. Mida tõestab Kalevipoja tool – jämedatest tahutud, vaevalt et Peipsi tagant tassitud propsidest monteeritud suur istease, mis on selle kaldapealse mõõgahuvilise selja taga silmanähtavalt käegakatsutav. Vähemalt pool Sirbi ekspeditsiooni koosseisu mahtus sinna istuma. Lauldi ja puhuti pilli. Kange Kalevipoja haua lähedal künkal asub tema seni ainus muuseum, mis asutati 2002. aastal, kui Saare põhikool oli seal juba kinni pandud. Õnneks ei lase aga vald ja ka riiklik pisku muuseumitoetus majal eriti mädaneda. Hoone seitse ruumi on eksponaate päris tihedalt täis ja kaks tuba üleni rahvuskangelase mälestuse päralt. Muuseumi juhatab lahkelt ekskursiooni teinud Viivi Lani. Just temasugused emakeele ja ajaloo õpetajad on need kaasaegsed rahvalaulikud, maa sool, mis talletab ja hoiab kodukandi mälu. Põhimõtteliselt sama rahvuslik säsi ehk eestlase olemise põhiaines, mis sajandite eest regilauluna naisesuust kõrvu jne. heljus, on asisemas, nähtavamas ja katsutavamas vormis ehk etnograafilise kogumina Kalevipoja muuseumi katuse all. Ja see on missioon, mis ei küsi leiba, vaid tuleb rohkem südamest. Talurahva vanavara on kokku kandnud ümberkaudsed asunikud. Pole unustatud ka kolhoosiaega, koolilugu, õpetajaid, sest kõik, olgu siis stalinistlik, kommunistlik või sotsialistlik lõik, on paratamatu tükk ajast, mida ei saa vahelt välja visata. Mida mõistis ka tark mees Tunne Kelam, kes soovitas punakarva toa okupatsiooni valusate regaalidega aktsentueerida. Paraadse, vahest noort inimest pimestava fakti kõrvale kontreeriv fakt, järeldused tehku igaüks ise. Kalevipoja muuseum võlus materjali maavillase kuhjamise ja tehatahtmisega, siiruse ja naivismiga. Näiteks on hoiul ENSV-lipuline Kalevipoja figuuriga künnimedal. Ütelge veel, et rehepaplikud kolhoosiesimehed ei viljelenud Moskva diktaadi all oma rahvusmeelset põllumeheesteetikat! Tundi-poolteist ei lubanud paljusse huvitavasse süüvida. Muuseum on alles loomise ja süstematiseerimise faasis; tea, kas standardseks silutud ekspositsioon vitriinides nõnda vahetult enam südamesse lähebki? Hämara eel, kui päike Kalevipoja künnivagude taha hakkas vajuma, jõudis Hansabuss Kalevipoja sängi äärsele parkimisplatsile. Sügisesed uhteveed on kruusateega natuke jõudu katsunud ja sellest mõned tükid välja ludistanud. Üles kalmukünka (aga mine sa tea – võibolla ta hoopis magas seal, see vana legendaarne põõnaja) peale viib halgudest astmetega trepp, keset ronimist pink neile taatidele-memmedele, kes poole peale piipu jäävad toppima. Aga suitsu võib palge lükata ka kupli peal. On näha, et peopanemisega pole siin koonerdatud. Prügi ja pudeleid otse ei vedele, aga tummiseks tambitud murukamaral lösutab üks roostes ?a?lõkiküna, mille servadele on varraste fikseerimiseks teravad hambad nagu omaette saag sisse lõigatud. Ja neist äädikat ja rasva saanud hammastest kui totratest raudokastest kiirgub nõunik Siili spiritualiteeti. Täpselt aru ei saa, aga mingi tehnoloogiline kamm hakkab turjas või kõhunahas saagima. Kõrgel sinises õhtutaevas, küllap oma penikoorma kõrgusel, lendab idakaarde üks raudne sääsk, kaks valget aurujuga järel. Pole meie asi, kes seal üleval äriklassis lösutades Moskva poole lendab. Sirbi pere sagib edasi-tagasi kõndides Kalevipoja sängi peal nagu pesueht punt loojangutunnist ergastatud laibamardikaid. Kusagile allavalgust metsade taha peaks jääma Peipsi. Jõeperes adutud loduniiske sõnnikurahu on haihtunud ja ehkki pole tuult, nuhutab kuues meel ometi idavee karmi avarust. Kalevipoega on juba üksjagu jälitatud ja siinseil lagedusil hakkab mingil viisil ilmnema tema destruktiivsem poolus. Enne pimedat jõuame läbi sõita Alatskivi lossihoovist, pärast istuda Wilde pubis ja kuulata Tartu Kirjanduse Majas Kalevipoja isa Kreutzwaldi puutuvat uurimust Marin Laagi suust. Üks mees – pole vist tähtis, kas ta on luuletaja, räppar, pudelikorjaja, õllerüüpaja või lihtsalt surnuaial uitaja, on oma vasaku hemisfääri kivipingile toetanud, parempoolse plaadi ette küünla süütanud ja kellegi mälestuseks pea langetanud. Küllap olulisem mehe ametist on see, et Raadi kalmistu Jaani jaos seisab üks tume rist, mille all puhkab Friedrich Reinhold Kreutzwaldi põrm. Selle ülesleidmiseks kulus ekspeditsioonil üle poole tunni. Suunduti viida järgi, ekseldi, veeriti plaatidelt, küsitleti kõiki vähegi targa näoga surnuaialisi, aga Tartus, teadagi, on kõik inimesed kuidagi targa ilmega. Otsimistoimkond jagunes kammivaiks üksusteks, liiguti risti-rästi, soome moodi, delikaatselt ja topelt, aga hauda ei kusagil. Leiti igasuguste Tartus elanud vaimuinimeste viimseid puhkepaiku, kaasa arvatud ekspeditsiooniülema vanemad, aga suurt Kreutzi ei kusagil. Asi kippus juba üpris tragikoomiliseks, Peetri kiriku kellad lõid üle Tartu kumisema, mobiil näitas juba kell kümme hommikul, kui Lauluisa hauaplats ikkagi “prügikasti vastast” end viimaks juhuslikult välja andis. Tegelikult oldi juba hommikul kindla “prügikasti vastast” suunisega välja sõidetud, aga... Aga Kreutzwaldi kui sellist konkreetset, on seal Raadi-Jaanil vähe. Sest see mees on oma mõjuga üle Eesti ja muu ilma laiali lennanud – raamatutesse, muuseumidesse, monumentidesse, inimeste teadmisse oma vaimuväe laotanud ning justkui tahaks nüüd selle totaalse pluraliseerimise kõrval ka ühte intiimset, varjatud ja tühja aset ainult oma hinge jaoks hoida. Aga suur Kreutz ei saa seal Jaanil veel kaua absoluutset rahu. Ikka eksleb mõni aupaklik mälestaja sinna prügikastide juurde, istub, vaatab, mõtiskleb, võtab taskust, süütab ehk küünlagi. On pühapäev, hingedepäeva uduvihmane hommik Emajõe ääres. Grupp huvilisi tatsib nätskel saviliival ümber üüratu Kalevipoja kuju, mille on taasloonud Ekke Väli. Lihaselise vägilase niuete ümber on mingi lambanaha-laadne natakas, mis eest alla venides jätab kaugelt vaatajale mulje, nagu oleks kangel pojal song. Kalevipoeg toetub oma mitmes mõttes kahe teraga mõõgale ja vaatab oma isa suunas. Kreutzwald vaatab omakorda Tartu kurikuulsa krediidipanga poole. Aga vaevalt et 1952. aastal Johannes Hirve ja Martin Saksa loodud suur büst preester Platoni suhtes mingit allteksti kannab. Üldse on Eestis vähemalt viis Kreutzwaldile püstitatud mälestussammast: 1926. aastal tegi Amandus Adamson Võrru, 1937. aastal Aleksander Eller Rakverre, siis 1952 kerkis Tartus ja 1953. aastal tegi Juhan Raudsepp Jõeperre ning 1958. aastal Endel Taniloo ja Martin Saks ka Tallinna Kadrioru tiigi äärde. Mitte keegi ei jõua üles lugeda koolikappide peal jm. tolmuvaid sadu ja sadu kipsbüste. Paugult pole lambist võtta ühtegi teist nii palju postamendi otsa raiutud Eesti inimest. Tammsaarel on küll Estonia teatri manu keskne istumisplats, aga see-eest seisavad Võru-Rakvere-Tartu-Jõepere-Tallinna väiksemad Kreutzid pingevabamalt – ei pea nad taluma poliitilist manifestatsiooni ega etenduskunstnike räuskamist. Kalevipoja teine kehastus seisab teatavasti Tallinna Hiiul Glehni pargis. See on samuti taastatud kuju, ositi justkui korstnajalg üles laotud. Paistab, et Kalevipoeg oli ohtlik sümbol ka kirkal punaajal, Stalinile liiga asümmeetriline ja suur, ettearvamatu, kontrollimatut meelsust õhutav suurus, liiga märatsuspotentne, et ta kommunismi püha ürituse vankri ette rakendada. Ometi levisid anekdoodid, kuid tema parteipiletit pole seniajani leitud. Tartus hakkas ekspeditsiooni raskuskese Kalevipoja-Kreutzwaldi teljel kalduma arsti ja kirjaniku suunas. Edasi Võrru viis kena sile maantee kui must peegel, mille peal bussikummid suhisesid ilma vibratsioonita. Kunagi pidi aga üks Võru arst tundide kaupa mingis kägisevas kalessis vappuma või külmas saanis, et jõuda kuhugi pärapõrgusse haigele abi andma. Võrus asub juba 1941. aastal loodud Kreutzwaldi muuseum, mida juhatab Kreutzi asjus läbi ja lõhki erudeeritud Aime Hollo (pildil), kes meile ka lahkelt seletusi annab. Kas pidada siinse teksti kirjaseadnikku (autorit) liiga sissevautavaks (muljeliseks) ja isenikuks (egoistlikuks), kui ta julgeb väita, et maasoolsete Müüsleri Helena Siiroja Saare Viivi Lani kõrval on proua Aime Hollo rohkem nagu maakonna sool? Dr. Kreutzwald elas ja töötas Võrus 1839 – 1877 ja pani 1850 – 1861 kirja lugulaulu “Kalevipoeg”. Kuid teda võib pidada ka kõigi rahvusteaduste alusepanijaks. Kreutzwald tegeles arheoloogia, ihtüoloogia ja soodeuurimisega, lasi rahvariideid üles joonistada, uuendas eesti keelt jm. Kreutzwaldi kodune keel oli prouaga saksa, ent majas räägiti ka eestit. Söögitoas ajas tagasi rännates võiks kujutleda kõiki neid ülemöödunud sajandi teise poole rahvusliku liikumise suurmehi, kes seal laua ümber kunagi istusid. Ei tea, mida annaks, et saaks kasvõi mõneks sekundiks koos Kreutzwaldiga ühe laua taga näha vestlemas Hurta, Jakobsoni, Reinvaldi, Kölerit, Vesket, Bergi, Vahingut, Kõivu, Ehlvesti… Kolmikahela – Kreutzwald isiku ja loojana, “Kalevipoeg” tüvitekstina ja Kalevipoeg elava ja muutuva vägilasmüüdina – seoste tõlgendus sõltub paljuski neid analüüsi siduvast interpreedist ehk subjektiivsest uurijast. Kalevipojaga on juba üht-teist tehtud. Aime Hollo: “Mis on minu unistus siin majas: et kui tuleb siia noor inimene, et ma saaksin talle kaasa anda tasuta “Kalevipoja”, võib-olla ühe muinasjuturaamatu. Meil on 8000 külastajat aastas, neist ütleme 5000 noori. 5000 eksemplari läheks vaja, viis last ikka loeb! See oleks isegi väga hea. Äkki loeb viiskümmend! Kui ma näen neid reklaamisummasid, mida mingite toodete müümiseks kulutatakse, siis see trükikulu oleks ju tühine. Kui ma meie asutust kuidagi reklaamida tahaksin, siis oleks see ainult: “Kalevipoeg” kaenlasse! Väiksematele kas või üks muinasjutt, ilusate piltidega.”