1.
Ingliskeelne mõtteilm on praktiline. E. M. Forster, kes avaldas 1927. aastal tüüpiliselt inglispärase ja ka praegu lugemist väärt teose “Aspects of the Novel”, defineerib romaani kui (vähemalt) 50 000 sõnast proosateost (kuigi on olemas ka värssromaanid). Niisuguse, kvantitatiivse romaaniteooria järgi mahub “Kalevipoeg” vabalt romaanigi alla, ehk ta küll eepos on, “Üks ennemuistne Eesti jutt”.
Kvalitatiivne romaanikäsitus näeb romaanis uusaja eepost, Hegelist alates koguni kodanlikku eepost. Eepos on “inimkonna lapsepõlve”, kangelaste ajastu, esiaja kui eepilise mineviku kehastaja. Eepos tekib niisuguses maailma seisundis (Weltzustand), kus isiku ja ümbritseva vahel valitseb harmoonia, kus kangelane ei vastanda end kollektiivile. Romaan seevastu on tsivilisatsiooni arengu produkt. Romaan vahetab välja eepose inimkonna kunstikultuuris. Romaan tekib maailma seisundis, kus annab tooni eluproosa kui üldise maailmakorra ja hinge poeesia (indiviidi subjektiivsete pürgimuste nagu armastus, eneseväärikus jne.) lahkheli. Romaanis “kerkib ühelt poolt täiel määral esile huvide, olukordade, karakterite, elutingimuste kogu rikkus ja mitmekülgsus. Siin puudub aga algselt poeetiline maailmaseisund (ursprünglich poetische Weltzustand), millest lähtus tõeline eepos. Romaan eeldab proosalist tegelikkust, mille pinnal ta saavutab minetatud luule õigused – nii sündmuste elulisust kui ka indiviide ja nende saatust silmas pidades” (Hegel). Romaani kui eepika suurvormi peab Hegel loomuldasa klassikalise eepose antipoodiks ning nimetab seda piltlikult kodanlikuks eeposeks.
Hegeli jälgedes selgitab romaani olemust G. Lukįcs. “Eepos ja romaan ei erine teineteisest kujutamise laadi, vaid kujutamiseks olemasolevate ajalooliste reaalide poolest”. (G. Lukįcs) Nii eepost kui ka romaani iseloomustab elutäius (Lebenstotalität). Kuid maailm, mida kujutab rapsood, erineb põhimõtteliselt maailmast, mida kujutab romaanikirjanik. “Eepos kujutab elutäiust, romaan püüab kujutades elutäiust taasluua. Rangelt võttes pole eepose kangelane iialgi indiviid”. Eepose objekt ei ole üksikisiku, vaid paljude saatus. “Võrreldes esimese loodusega on sentimentaalne loodustunne, loodusvõõrus (Goethe & Schiller) projektsioon kogemusest, et inimese loodud maailm pole talle enam isamaja, vaid vangikong.”
G. Lukįcsi romaanikontseptsiooni teravik on koondatud elu ja inimese võimaluste (Darstellungsmöglichkeiten) kujutamisele romaanis, millest ta tuletab romaani niisugused põhitunnused nagu huvi argireaalsuse vastu, keskendatus isiksusele, eluproosa isiklik läbivalgustamine. Nagu Hegel, nõnda seob ka Lukįcs romaani kodanliku ühiskonnaga. “Kodanlikule ühiskonnale eriomased vastuolud leiavad kõige adekvaatsema väljenduse romaanis.”
Nagu Hegel ja G. Lukįcs, nõnda peab ka Mihhail Bahtin eepost ja romaani antipoodideks. Kuid Bahtin hoidub romaani nimetamast kodanlikuks eeposeks. “Meid huvitava probleemi raames iseloomustab eepost kolm tunnusjoont: 1) eepose aineks on eepiline minevik – Goethe ja Schilleri järgi “absoluutne minevik”; 2) eepose allikaks on rahva pärimus (mitte aga isiklik kogemus ja sellest tulenev väljamõeldis); 3) eepilist maailma lahutab kaasajast, lauliku ja kuulaja ajast absoluutne eepiline distants.” Siirdumine eepose maailmast osutub võimalikuks siis, kui pärimuse vahetab välja isiklikult kogetu ja autori vaba kujutlusjõud. Romaani kangelane ja autor paiknevad ühes ja samas ajatasandis, neid ei lahuta absoluutne minevik. “Eepilise distantsi likvideerimine ja inimkuju toomine kaugplaanist kaasajaga (järelikult ka tulevikuga) kokkupuute valdkonda toob endaga kaasa inimkuju ülesehitamise põhimõtete põhjaliku ümberkorraldamise romaanis. Selles etendasid tohutut osa romaani folkloorsed allikad.
“Kalevipoja” lõpuvärsid on suunatud tulevikku. “Aga ükskord algab aega, / Kus kõik piirud kahel otsal/ Lausa lähvad lõkendama;/ Lausa tuleleeki leikab / Käe kaljukammitsasta./ Küll siis Kalev jõuab koju/ Oma lastel õnne tooma, / Eesti põlve uueks looma.” (“Kalevipoeg”, Tallinn 1961, lk. 393) Prognostiliselt on Kalju Lepik lisanud värsirea: “Eesti poegi üles pooma.” Eepose lõpuread on romaanipäraselt suunatud tulevikku. Üks ennemuistne Eesti jutt, lugulaul pole veel lõppenud.
“Olevik oma lõpmatuses kujutab endast tohutut murrangut inimese loometeadvuses. Euroopas toimus vana aegade varing klassikalise antiigi ja hellenismi piiril, uusajal aga keskaja lõpul ja renessansis. Neil aegadel rajati romaani alused, kuigi tema lätted tekkisid ammu varem, juured aga ulatuvad rahvaluule pinnasesse.” (Bahtin)
 
2.
Eeposte pikast jadast nimetatagu vaid mõningaid: sumerite “Gilgame?”, India kolm eepost – “Mahabharata”, “Ramajana” ja “Kalidasa”, pärsia “Shahname” (“Kuningate raamat”), serblaste Kosovo välja “Marko kralevic”, grusiinlaste ?otha Rusthaveli “Inimene tiigrinahas”, soome võimas “Kalevala” Lönnroti kokkupanus, ja muidugi Homerose “Ilias” ja “Odüsseia” kui Põhjamaade eeposte prototüübid, mis, vastupidi idamaade lõkkavale eepikale paistavad silma oma suletusega. Homerosega võisteldes jutustab Vergilius oma “Aeneises” Rooma rajamisest Trooja kangelaste poolt ning seob niiviisi Rooma põlvnemise Kreekaga. Esiplaanile kerkib Rooma kui inimkonna valitseja ja käskija ideaalne missioon. Rahvasterännu ajast on pärit anglisaksi “Beowulf” ja saksa “Nibelungslied”. Romaani keele vallas sündis hispaania “Laul minu Cidist” kui rüütellikkuse ja kristliku vooruse ideaalpilt ning prantsuse “Rolandi laul”, milles Karl Suurest on saanud rahvuskangelane. Erilise koha on saanud Dante “Jumalik komöödia”, millel on eepose tähendus. Renessansiajal tekkisid mitmed rahvuseeposed, näiteks portugallase Camõense “Lusiada”, keskmeks Vasco da Gama India reis. Prantsuse renessansi auahnus, luua rahvuseepos, jäi teostamata. Ronsard’i “Franciade”, milles ta püüdis siduda prantslaste päritolu Trooja kangelassooga, jäi lõpetamata. Ka Voltaire’i “Henriade” ei andnud tulemusi.
Eeposed jagunevad rahvapärasteks (“Gilgame?”, “Beowulf” jne.) ning kunsteeposteks (“Aeneis”, ka meie “Kalevipoeg”). Vähemalt “Kalevipoja” puhul on alust rääkida sellest kui eepose ja romaani piirikivist, “Kalevala” seevastu on ehtne eepos, sest Lönnrotil tuli lugulaulud vaid kokku panna, Kreutzwaldil aga palju juurde luulendada.
Kahjuks pole aga eesti kultuuriruumi eriti palju jõudnud idamailt. Ekskursi lõpetuseks sobib ehk lõiguke “Gilgame?ist” raamatus “Vana Idamaa” 1924. aastast. “Ea astus laeva, võttis mu käe, viis mu üles (kaldale), viis üles mu naise, asetas ta mu kõrvale, astus meie vahele ja õnnistas meid: “Ut-napisti on inimene, nüüd saagu tema ja tema naine jumalate sarnasiks ja neid austatagu nagu meid. Nad elagu kaugel nagu jõgede suus”.
Siis viisid nad mu kaugele jõgede suhu ja panid sinna elama.” (Assurbanipali raamatukogu, Briti muuseum).
 
3.
1869. aastal avaldas Kreutzwald oma kulu ja kirjadega heftikese “Lühikene seletus Kalevipoja laulude sisust”. See eepose lühiseletus on ühtlasi meeliärgitav romaanikonspekt: kogu seletuse kese koondub sündmustele. Mõnekümnel leheküljel pole Lauluisal mahti “Kalevipoja” regivärsikuube selgitada, küll aga tõlgendada sündmuste tähendust ja tagamõtet. Eepose hilisemad ümberjutustused, ehk küll igati tänuväärsed, ei küündi esikseletuse tasemele. Küll aga edastavad “Kalevipoja” tekstuuri väga ehedalt August Annisti kommentaarid eepose tekstikriitilisele väljaandele (1961). Loetleme neid pelgalt lugulaulude kaupa.
II lugu: algab eepose peateema, Kalevipoja vägilasliku elu ja võitluse kujutus. III – IX lugu: algab eepose dünaamiline tegevus, tema peakangelase saatuse määravad sündmused Soome reisil. IV lugu: Saarepiiga oli Kalevipoja enda õde, niisiis tõenäoliselt Vana Kalevi ja Saare eide tütar. V lugu: Soome jõudmine, tuuslari leidmine ja tapmine. VI lugu. Soome sepa poja tapmine ja sellega kaasnenud saatuslik needus, mõõga needmine. VII lugu: kojusõit tuuslari paadiga, Saarepiiga ja ema hoiatavad laulud. VIII lugu: kiviviskevõistlus, kündmine. IX lugu: Kalevipoja võitlus sortsilastega. Mõõgavargus ja Kääpa jõkke needmine. X lugu: Kikerpära sõda. XI lugu: Kalevipoja võitlus sortsilastega. XII lugu: Kalevipoja lauakandam, võitlus sortsi poegadega; siilile kasukas, sillategemine, vaeslapse lambalugu. XIII lugu: Kalevipoja käik allilmas. XIV lugu: Kalevipoeg allilmas, võitlus Sarvikuga, põrgu kui mõis. XV lugu: põrguskäigu lõpulejõudmine, laudade toomine Peipsi piirilt. XVI lugu: sõit maailma otsa. XVII lugu: Assamalla lahing. XVIII lugu: Kalevipoja teine põrguskäik. XIX lugu: põrguseikluste lõpp, Kalevipoja lõpplahingud. XX lugu: Kalevipoja viimsed heitlused, surm ja inkarnatsioon.
Miks otsida “Kalevipojast” kui kunsteeposest romaani algeid? Kas pole see tühi töö ja vaimunärimine? Vastus on lihtne ja ühemõtteline. Eesti romaan nagu kogu eesti kirjandus on hilistekkeline. Eesti romaani esikteoseks on tavatsetud pidada Jaak Järve “Vallimäe neitsit” aastast 1885 (Bernard Kangro, Kalju Kääri). See oma aja teos ei vääri paraku täismõõdulise romaani nimegi. Muidugi pole romaani mõõtu hispaanlaste anonüümne “Tormese Lazzarillo elukäik” (1554, eesti keeles 1983) kui kelmi- ja seiklusromaani rajaja ega ka sakslase Wielandi “Agathoni lugu” (1766 – 67). Ometi on need teosed hispaania ja saksa romaani alustalad. Kus on siis eesti romaani juured? Kergemeelne on neid näha isegi Bornhöhe “Tasujas” (1880), nagu arvas Andres Langemetsa juhitud asjatundjate kogu ajakirjas Luup. Isegi “Kalevipojast” kaugemal on meie jutustamise juured. Kasvõi muistendid. ¨anride klassifitseerimine on liiva jooksnud. Kuid ¯anrisuhteid polegi keegi seni vaevunud jälgima.
“Kalevipojas” on eos mitu romaanitüüpi. Puudub rüütliromaan. See on mõistetav. “Ei, meie isad polnud aadel, / ei harind teised meie maid./ Ning, mõõgad peos kõnnumaadel / ei kimbutand nad rändajaid. / Tööst olid nende särgid võidund./ Ja ühtki polnud neist Merlin / Karl Suure kammerhärraks nõidund. / Ma olen mats ja matsiks jään.” (Beranger, maestro Jaan Krossi suurejoonelises tõlkes.) Küll aga on kelmi-, seiklus- ja isegi arenguromaan. Viimasele osutavad August Annisti kommentaarid (III – IX laulu kohta). Seiklusromaani algeid leiab heerose käikudest (Soome, Peipsi piirile, allilma). Leidub kelmilugugi: Kalevipoeg teeb ninanipsu härjapõlvlasele.
Pole tarvis seletada “Kalevipoja” motiive eesti kirjanduses. Enn Vetemaa “Kalevipoja mälestused” ja Andrus Kiviräha “Kalevipoeg” kõnelevad oma keelt.

PÄRT LIAS