Kreutzwald ja Kalevipoeg kinolinal

pilt

Detsember 1953. Kesk-Aasia seltsimehed on tulnud Tallinna Kunstihoonesse Kreutzwaldi näitusele Paul Rummot kuulama.

Kreutzwaldi 150. aastapäevaks valmis Tallinna Kinostuudios suurmehe elu ja loomingu mälestuseks 20minutiline mustvalge venekeelne vaatefilm “Fr. R. Kreutzwald”, re¯issööriks oma stuudio Nikolai Dolinski, stsenaristiks Paul Rummo, heliloojaks Gustav Ernesaks. Kuid linatükk, tsensori märkega “igasugusele auditooriumile, tähtajaga 30. juuni 1955. a.”, tuli välja tummfilmina, sest küllap mõjusid Rummo rahvuslikud tekstid venekeelsele auditooriumile natsionalistliku värvinguga.
Film, mille võtetel osales operaator Vladimir Parveli kõrval teise kaameramehena ikonograafilise materjali võtmisel ka Elbert Tuganov, algab maastikuvaadetega, vastandab mõisatorne ja madalaid talutaresid, markeerib vakuraamatut ja XIX sajandi maarahva mässukolded Eesti kaardil, näitab kunstiteoseid ülestõusvaist talupoegadest, (“Herzeni Kolokol toob terava süüdistuse Anija meeste elajaliku peksmise kohta Tallinnas”), kellest eristub Kalevipoja tüüpi juhtfiguur. Edasi eendub Kreutzwald üldiselt – tema teosed, portreed. Siis lapsepõlve idüll karjamaal, jutukuulamine (“ahnelt kuulas ta mõisa peretoas lugusid rahva võitlusrohkest minevikust”), siruli mats mõisatalli peksupingil (“mõisnike jälestav vägivald istutas juba varakult ta hinge viha rahva rõhujate vastu”), koolinoorena kreisilinn Rakveres (“kõrk baltisaksa vaim ümbritseb siin verivaest pärisorja poega”), haridustee Tallinnas, koduõpetajana Peterburis, Tartu vaated ja ülikool, eesrindlikud teadusmehed (Pirogov, Ewers, Jacobi, Morgenstern, Faehlmann). Edasi: memoriaalmuuseum Võrus, tegutsemine arstina, kabinet, prillid, Kreutzwald kunstnike tehtuna, rahvusliku liikumise peategelased, raamatud (peamiselt “Kodutohter” ja mitmes versioonis “Kalevipoeg”), Kalevipoja pärimusega seotud paigad (eriti rahnud)... Ideoloogilise aktsendi minetanud film sedastab vararahvuslikku kirjandus- ja kodulugu, näitab Kalevipoega kunstiteoseil kündmas, sõdimas, lauakoormaga Peipsis ning siis võitlusstseene sortsidega Estonia laval kuni Kalevipoja ja heleda koori võiduka lõpuni sarvilise tumeda vaenuväe üle. Enne lõppu paneb Rummo jälle punast pipart: “Nõukogude võimu päevil avaldub Lauluisa pärand täies ilus ja suuruses. Üksnes “Kalevipoeg” on viimaseil aastail eesti keeles ilmunud seitse korda suuremas trükiarvus kui kogu kodanliku diktatuuri ajal.”). Kuid publikule pole määratud seda teksti kuulda ei vene ega eesti keeles, sest tsensorid on otsustanud filmi tummaks teha. Ent montaa¯ileht on arhiivis siiski tallel.
Venekeelsena üleliiduliseks kavandatud, kuid siiski tummana levinud “Fr. R. Kreutzwaldi” lõpus, pärast meeskoori Estonia kontserdisaali laval, näidatakse niitvat kombaini Kreutzwaldi-nimelise kolhoosi viljapõllul, Pobedat uusehituse sarikate foonil, tellinguid ja kraanasid ning innukaid lugejaid raamatukogus.
“Kreutzwaldi külvist võrsub aina uusi kunstiteoseid, luuletusi, maale, laule, koreograafilisi poeeme,” kirjutas Rummo filmile, kus peaks kõlama muusika Eugen Kapi balletist “Kalevipoeg”. Selle teose järgi vändati neljaosaline kontsertfilm, millest Kalevipoja ja Saarepiiga stseeni võib oma aja kontekstis vaadelda ka erootilisena. Kreutzwaldi-filmi monteeriti dünaamilisemad massistseenid Kalevipoja abiliste ja sortside võitlusest, ent Ernesaksa koorilaul “Aga ükskord algab aega…” jäeti paraku tummana montaa¯ilehele koltuma. Lõpuks on Kalev koju, st. kolhoosi jõudnud ja “kogu Eestimaa pinnal võrsub uus elu… töötav rahvas ehitab õnneaega, mida Kreutzwald kaugel kasvavat nägi”. Parem hilja kui mitte kunagi.
1950. aastate lõpus, pärast Eesti esimest nukufilmi “Peetrikese unenägu”, tegi Elbert Tuganov oma teise filmi, ekraniseeris Kreutzwaldi ennemuistse jutu “Põhja konn”, “kus vapper noormees võidab mitmepealise tuldpurskava koletise ja kaitseb oma rahva vabadust ja õnne”. Selle filmi mõnes episoodis olevat kasutatud koguni 50 nukku korraga! Kuid vaatamata publiku huvile ei jäänud selle nukufilmi loominguline kollektiiv tehtuga rahule.
1974. aastal lõi re¯issöör Rein Raamat Kreutzwaldi järgi joonisfilmi “Kilplased”, mille rahvalik pila on sihitud nürimeelsuse ja stagnatsiooni vastu. Küllap püüti asise lolluse varjus tögada ka nõukogude rutiini. 20 aastat tagasi eesti animafilmi uurinud Sergei Assenin kiidab “Kilplaste” kujundilis-maalilist (kunstnikud Priit Pärn ja Kaarel Kurismaa) lahendust. Filmi totter-õnnelike karunägudega massiivsed tegelased olevat täiuslikult lõpetatud ja meenutavat talupoegi Pieter Bruegheli maalidel.
Praegu on stuudiois Rudolf Konimois Film ja Suhkur Film käsikirjatoetuse faasis täispikk mängufilm “Rehepapp”, mille Kreutzwaldi-Kalevipoja sisaldus on teada seni vaid stsenaristidele Giovanni de Feole ja Rainer Sarnetile.

TARMO TEDER