Ka tänane publik vajab Kristjan Raua kangelast

pilt

Kristjan Raud. Väsimus. 1930 – 38. Tušš, guašš, pliiats. EKM 

5. XII esitles kirjastus SE&JS Eesti Kunstimuuseumis Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 200. sünniaasta puhul ilmunud rahvuseepose eksklusiivses köites uustrükki. Suureformaadiline Andres Tali kujundatud köide sisaldab 376 lehekülge ning 21 illustratsioonina Kristjan Raua (1865 – 1943) Kalevipoja-ainelisi töid, mis on valitud Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudest. “Kalevipoega” on illustreerinud teisedki Eesti kunstnikud, ent eestlase teadvuses elab tänini mälestus 1935. aastal ilmunud Kristjan Raua piltidega “Kalevipojast”. Sellega on võrreldud kõiki järgmisi väljaandeid kodumaal ja see raamat on üha uuesti käsitlemist leidnud Kristjan Raua retseptsioonis.

1935. aastal, mil Eestis tähistati raamatuaastat, ilmus Kristjan Raua illustratsioonidega “Kalevipoeg” paljudesse kodudesse, tehes kunstniku nime igale kaasaegsele tuntuks. Raua illustratsioonidega on “Kalevipoeg” välja antud ka nõukogude ajal 1975. ja 1976. aastal ning pärast taasvabanemist 1999. aastal. Kõigis hilisemates väljaannetes erineb illustratsioonide valik algsest. Rahvuseepose illustreerimise pikk ja heitlik lugu on nii iseloomulik eesti kultuuriajaloole, kus raha, inimeste ja hea tahte puudusel nii mõnigi oluline mõte väga vaevaliselt ja aeglaselt ellu viiakse. “Kalevipoja” illustreerimise mõte sai Eestis tuule tiibadesse pärast “Kalevala” ilmumise 75. aastapäeva pidustusi 1910. aastal, kuigi juba 1903. aastal avaldas Gustav Suits Lindas programmilise artikli “Kujutavast kunstist Eestis ja Kalevipoja piltidest”, kus kutsus kaasmaalasi üles raha koguma illustreeritud rahvuseepose väljaandmiseks, tuues eeskujuks soomlaste “Kalevala”. Eesti kunstiajaloos jäi Akseli Gallén-Kallela ja tema õpilaste Karjala muinsusvaimustuse ajajärk küll läbi elamata, ent rahvuseepose illustreerimise küsimus aktualiseerus Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekuil aastail 1911 – 1913, mil korraldati võistlus parima illustraatori leidmiseks ning võistluse luhtudes otsustati tellimus anda Eesti Rahva Muuseumi üritustel, publitsistikas ja seltside kõnekoosolekuil muinsushuvilisena esinenud Kristjan Rauale. Pöördelised sündmused maailmapoliitikas, vaidlused “Kalevipoja” keele üle ja ilmselt ka rahapuudus venitasid “Kalevipoja” illustratsioonide valmimist aastast-aastasse. 1929. aastal ilmus August Roosilehe illustratsioonidega tagasihoidlik “Kalevipoja” kooliväljaanne. Kristjan Raua elus aga tulid tööaastad 1919 – 1924 haridusministeeriumi muinsusosakonnas, hiline abiellumine ning Nõmme kodu ja ateljee rajamine 1920. aastate lõpus. Pärast 1926. aasta ergastavat Pariisi reisi valmis Nõmme ateljees kogu eelnevast loomingust erinev “Kalevipoja võitlus sortsidega” ja 1928. aastal võistlustööna suuremõõtmeline söemaal “Kalev kosjas”. Kujutavate Kunstide Sihtkapitali Valitsuselt saadud auhind taastas Raua juba kõikuma löönud maine rahvuseepose võimaliku illustreerijana ning kui Eesti Kirjanduse Selts 1933. aastal taas illustreerimise ettepanekuga Raua poole pöördus, nõustus ta enesestmõistetavalt. Väljaande vinjetid, lehekülgede päisliistud ja initsiaalid telliti puugravüürimeistrilt Hando Mugastolt. Kristjan Raua 21 illustratsioonist raamatuaasta “Kalevipoja” väljaandele valmis enamus aastail 1933 – 1935. Kunstiteadlase Lehti Viiroja üksikasjalik ja lausa põnevusjutuna köitev uurimus “Kristjan Raua Kalevipoja-ainelised tööd ja Eesti Kirjanduse Selts” (Keel ja Kirjandus 1988, nr. 8) on käsitlenud vanameistri teekonda rahvuseepose illustreerijana tähelepaneliku üksikasjalikkusega. Veel viimasel tööaastal enne eepose väljaandmist “valmisid Raual järgmised täpselt dateeritavad tööd: “Kalevipoeg ja Saarepiiga”, “Kalevipoeg ja saladuslik ennustaja”, “Tuuslari sõdalased” ja “Kalevipoeg lauakoormaga”, “Kalevipoeg ja Vetevaim” ning “Kalevipoeg kivi viskamas” ja üks suurejoonelisemaid töid Kalevipoja teemal üldse – “Linnuse rajamine”. Lisaks neile veel mitmeid täpselt dateerimata töid. Koos teosega “Kalev kosjas” ja sellele järgnenud töödega moodustasid need uue etapi kunstniku sugestiivses eeposeainelises loomingus”. Kalevipoja väikeseformaadiline väljaanne ilmus müügile 1935. aasta detsembri keskel, suureformaadiline aga 1936. aasta aprillis.
Erakordselt suurest tiraaist (10 000) ja ettetellijate arvukusest hoolimata jäi kauni väljaande illustratsioonide uudne kujundikeel 1930. aastail veel paljudele arusaamatuks. 1937. aasta kevadel korraldas Tartu Kunsti ja Kirjanduse Klubi Kristjan Raua loomingu väärtuste selgitamiseks kirjandusliku kohtu, mis on jäänud kultuurimälussse kui “Kalevipoja kohus”. Kristjan Raud aga jätkas Kalevipoja-teemaliste tööde loomist viimase eluaastani, kuigi see teema polnud enam tema loomingus valdav.
Ligi paarsada Kalevipoja-ainelist tööd, peamiselt pliiatsi- ja söejoonistused, on loodud aastatel 1913 – 1943. Suurejoonelisemad neist kuuluvad kunstniku viljakasse hilisloomingusse 1930. aastatel. Neis teostes on varjundirikas maalilisus pidulikus kooskõlas kompositsioonilise selguse ja monumentaalsusega. Pärast 1926. aasta Pariisi reisi kujunes välja Kristjan Raua ainuomane stiil, arhailiselt rasked nurgelised vormid, madalast horisondist kõrguvate siluettide väljenduslikkus ja monumentaalsus meenutavad eesti talurahvaarhitektuuri vorme ja rahvalikesse puutöödesse lõigatud lihtsaid ornamente. Eesti kunstiajaloos ainulaadse loomingupärandi kujunemistee viib tagasi Kristjan Raua hilisesse õpinguperioodi Anton Abe kunstikoolis (1899 – 1901) ja Müncheni Kunstiakadeemias (1901 – 1903). Tema Eesti oludes esialgu raskelt mõistetav modernistlik vormikeel ja kogu loomingut läbiv tõsimeelne panteistlik suhe kristlikku traditsiooni kujunes välja sajandivahetusel saksakeelses kultuuriruumis maad võtnud Lebensphilosophie ja eesti muinasusundist pärit lihtsakoeliste kujutelmade omapärase sümbioosina. Tema mõjutajateks sajandivahetuse Müncheni kõigele irratsionaalsele avatud ja sümbolismist küllastatud atmosfääris olid sellised tolleaegse saksa kunstiruumi autoriteedid nagu Franz von Lenbach, Arnold Böcklin, Hans Thoma ja Franz von Stuck. Uuenduslikud liikumised ei läinud mööda ka Kristjan Rauast, kuid 1903. aastal kodumaale jõudnud, pidas ta veel aastakümneid hiljemgi vajalikuks teha Eestis sama, mida tegid A. Gallén-Kallela ja A. Munthe Põhjamaades 1880. aastatel. Raua vaimsuses valitsesid veel kolmekümnendailgi aastail sajandivahetuse rahvusromantilised kujutelmad. Ta suutis esile manada veenvalt ja polüvalentselt mõjuvaid visuaalseid kujundeid Kreutzwaldi hilisromantilisest kompileeritud tekstist, mis juba Kristjan Raua eluajal kutsus esile kõige erinevamaid kahtlusi ning kriitikat. Nagu kogu Eesti regivärsilises pärandis, pole ka Kalevipoja muistendites ja lauludes kuigivõrd vihjeid kangelase välisele kujule, on kirjeldatud vaid suurust, ebaloomulikku jõudu, häid kavatsusi ja vähest mõistust nende teostamiseks.
Sajandi algul Euroopa tärkava modernismi ühest keskusest Münchenist kodumaale saabunud Kristjan Raud valis oma kangelaskuju loomiseks eeskujud Põhjamaade ja Soome rahvusromantilisest kunstitraditsioonist. See on ehk ühelt poolt seletatav Põhjamaade kunsti suureduga 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel. Raud sinna erinevalt põlvkonnakaaslasest Ants Laikmaast raha puudusel ei jõudnudki, seda mõjusam võis olla püüdmatu unistuse sinisära. Teisalt osutus oluliseks kitsa rahvuslaste haritlasringi romantilisest suunatusest lähtunud äratundmine, et valitud tee on õigeim veel olematu rahvusliku kunsti- ja kultuurielu ellukutsumiseks. Sama siiras usk saatis Rauda ka tema hilisloomingu perioodil, kolmekümnendail aastail, mil rahvuslikkus oli valitseva kultuuripoliitika teadlikul suunamisel muutumas poliitiliseks tellimuseks. Tema folkloori-interpretatsioonid tegid nähtavaks regivärsilises pärandist kaasaega kandunud kangelased ning muinasolendid, kellel eesti rahvalauludes ja muistendites polnudki seni antud kuigi konkreetset väliskuju. See, mis sõnaliselt jäi kaasaegsele publikule väheütlevaks, tõlgiti Raua loomingus arhetüüpide universaalsesse mõõtmesse, milleta üheski kultuuris kuidagi toime ei tulda.
Kristjan Raua Majamuuseumis on avatud näitus “Kristjan Raud ja raamat”, kus on eksponeeritud ka erinevaid Kalevipoja-raamatuid.

JUTA KIVIMÄE