Vägistatud ootuse suitsiid
Miks, kurat, peab just keegi saksa keelt kõnelev ja saksa keeli mõtlev tulema ja meid kurakätt metsa juhtima?

pilt

Teevad “Kalevipoega” cool’ilt – neli näitlejat, neli Kalevipoega. 
PRIIT GREPP

Markus Zohner, “Kalevipoeg”. Lavastaja Markus Zohner (Šveits). Osades Tanel Saar, Janek Sarapson, Margo Teder, Katariina Lauk. VAT-teater. Esietendus 30. novembril.

“Kalevipoja” tekstil lasub üks paine: kes tahes mõnd värssi või päätükki kuskil etleb, istutab sinna – kasvõi tahtmatult – paraja jao pateetikat. Kui “Kalevipoega” ise vaikselt lugeda, hakkab värss salaliselt tunglema. See töötab pigem nagu Pink Floydi kavalamad laulud või Velvet Undergroundi mõtisklused, mitte aga nagu täispuhutud, pateetilised ja isamaatud isamaalaulud, mida keegi õnnetu on (mõttelise) tellimise peale treinud. Midagi säärast nõtket ja salalist ja sünka mu eepose-etlemise kuulmiskogemuses (võrreldes lugemisega) ei esine – need tekstilõigud on kas mandunud pidupäevatsitaatide tähendusjärgsesse maailma või kõlavad lugeja huulil nii võltsilt, et võimatu on uskuda, et ta end endana sinna sisse söönud/elanud on. Kahjuks jäi mul kuulmata maratonlugemine, nüüd ei teagi, mida tost arvata.
Ka esimene mõte kangelasloost kui lavatekstist tekitab hirmujudinaid, pean selle kiiresti teetassi põhja kibestund/jahtund teetilka kustutama: kujutate küll ju ette heledas takuses rüüs pikajuukselist noorukit, mõõk köidet kerele rahvariidemustrilise vööga, rinnal sõlg, üks käsi sirutatud nt. tõusvasse päiksesse. Või loojuvasse – keskeltläbi on see kama. Ja kõike, mis järgneb. Õnneks suudan näha ka midagi muud. Näiteks Unti, see hakkab ise elama. Ma juba n ä e n, kuidas ta “Kalevipoja” ümber kirjutaks/elaks. Juba kisub muigama. Kivirähka lugesin ka; arvatavasti on tema tekst palju-palju parem, potentsiaalsem kui see tükk, mida lõppeks Rakvere suvelavastusena näha sai. Igatahes on see veel üks võimalus, kuidas asja inimlikult ja loovalt lahendada, nii et vaataja piinlikkustundest toolipolstrit ei peaks rebima. VAT-teatri ja Markus Zohneri nägemus on siis kolmas taibukas lahendustee, veel üks võimalus lunastada see, mis ühel hetkel oli rahvuse ja tema vaimu avangard, ka esteetiline saavutus. Mille aga ajastute ideoloogiatondid on järjest läbi nämmutanud ja siis järgmistele tulijatele uljalt hambu sülitanud, et nood omakorda jahvatada saaks. Kontide ja kõõlusteni. Nüüd siis, samuti veidi liiaselt pidulikul moel ja puhul – autori juubeliaasta raames –, on tekstile liha jälle tagasi antud/mõeldud.
Zohneri, Saare, Sarapsoni, Tederi ja Laugu versioon – kuuldavasti olnud näitlejate panus tüki valmimisel improviseerides suur – võitleb end enamasti vabaks teksti painest. Tegelikult manifesteeritakse seda juba reklaampostril: the cool1 Estonian epos! Siiski, tükis on kaks hetke, mil “Kalevipoeg” töötab nii, nagu sisemine, rikutud ja vägistatud ootus seda looma kipub. Tükk algab kuulsate esimeste sõnadega, ürgjutustajaliku ja paatosliku kooriga, ning lõpeb kuulsate viimaste sõnadega, pea samas võtmes. Ja algus õigustab ennast täieliselt, kuna seejärel tükk murdub ja kõik, mis laval toimub, mängib vastu, annab mõista, et ei-ei-ei, see sõnade kõla on teisse küll nii söövitund, aga meie näeme seda hoopis naa. Ent lõpp, eriti võimas hüüatus “nüüd!” (tuletagem meelde, et Kreutzwald ei lõpetanud oma eepost-värssromaani viimaseid ridu selle sõnaga; tema “nüüd” oli sinna sisse kirjutatud aprioorselt, ta teadvustas end kirjutamatult/väljahääldamatult ja selles seisneski osa lauluisa avangardist), ei haagi end loole lõppu. Sest kui kõik muu kõnetab meie kaasaja vaatajat, siis rääkida mingist põlvede uueks loomisest nt. meie põlvkonnale ja kuulutada, et “nüüd” praeguses Eestis ja meie keskel, mõjub kuidagi…irooniliselt, kuigi ta nii mõeldud pole. See oli ka lavastuse nõrgim, pea ainus nõrk lüli. Aga ta on nii lõpus, mattub juba peaaegu algava aplausi kumasse. Selle võib unustada. Ja andestada, nagu pimedusse kaduvale rockistaarile võib kõik andestada. Elvis has left the building.
Alguse ja lõpu vahel toimunu oli aga imetore, kuigi ma pole päris nõus, et see võiks olla noortele suunatud õppe-tükk. Mitte, et mul oleks moraalseid vastuväiteid mõnede tugevalt erootilise, samas enamasti koomilise – aga koomika ja erootika kokku annavadki teadupoolest eksistentsiaalse traagika –, alatooniga hetkede suhtes; otse vastupidi! Ent parima elamuse saab sellest ikkagi Kreutzwaldi teksti hästi tundes. Nähes nõnda “lõigatud” versiooni tuleb teada, millest ta on kokku lõigatud. Hetkiti võib teadmatule segasekski jääda, mis laval just sünnib. Kuigi enamasti on valitud rahvalikult üldtuntud motiivid ja lood.
Lavastus on nagu moodsa teatri õpik. Siin näeb ära kõik: lavalise minimalismi ja tegevusruumi mõttelise loomise, maksimaalselt füüsilise teatri – kuni ilmastikunähtuste ja tohutute suurusvahede ja võitlusstseenide ja hallutsinatsioonide elava ja eheda väljamängimiseni –, pideva sujuva rollivahetamise (iga näitleja saab teha oma Kalevipoja), soorollide vahetamise, haakumise ühiskonda ja praegusse kultuuriruumi väljaspool teksti, paar labast rahvalikku nalja jne.
Näitlejakaader sai leitud arvatavasti just selleks tükiks parim võimalik Eestis. See on ehk miskist otsast soolis-subjektiivne, aga mulle mõjus eriti raputavalt Katariina Lauk. Temal tuli olla Kalevipoeg lavastuse emotsionaalses-painelises tipp-punktis, sündmuses, mida võiks iseloomustada tegelaskuju psühhoanalüütilise käsitlusena, isegi analüüsina. Nimelt põrgus, vanasarviku saadetud hallutsinatsioonides ekseldes, oma elu kõige valusamaid-painavamaid hetki uuesti läbi elades. Kusjuures need hetked olid peaaegu fotograafilise täpsusega taastoodetud, kordused lõid maatriksliku mustri ja andsid kogu loole järsu sügavuse – lihtsa narratiivis püsimise asendas esmapilgul tohlakana ja taipamatuna näiva tegelaskuju võtmemotiivide, tema isiksuse sisima sügava konstitutsiooni esitamine. Midagi, mida ta saab võita/parandada ainult vaimus, väga tugeva enesemääratlemisega. See lõi uue emotsionaalse tahu, andis võimaluse võtta Kalevipoega müütilise kangelasena ka tema üle ilkumata.
Pikkuselt ja tiheduselt sai lugu täiesti välja peetud, vaid lõpusündmustik oli kuidagi rabedalt ja kiirustades kokku võetud, nii et Kalevipoja tõttamine laval ühest punktis teise hakkas tahtmatult koomilisena mõjuma. Ehk võinuks piirduda ainult ta surma ja põrgusse aheldumisega, mängida see teravamalt ja selgemalt välja. Arvatavasti teravneb ja selgineb/settib tükk pääle esietendust veelgi väärtuslikumaks pärliks. Igatahes on see kõva samm edasi “Kalevipoja” lugemisel, annab võimaluse edaspidi oma kooliõpikuis punutud ja poliitikute/direktorite jms. sõnatühja esindusrahva poolt hinge kinni kleebitud ootustest loobuda. Võibolla loeb keegi, kes seda tükki praegu näeb, kunagi “Kalevipoega” ette nii, et mul ei hakka häbi ja ma tahan tõesti teada, mida ta ütleb. Igat lugu saab rääkida nii ja naa. “Nii” on tavaliselt juba ärakuuldud, -leierdatud ja põrguigav. “Naa” aga leiab üles selle seni öeldamatu, ent ütlemisväärse.
Miks, kurat, peab just keegi saksa keelt kõnelev ja saksa keeli mõtlev (ehk siis nagu Kreutzwald ise) tulema ja meid kurakätt metsa juhtima – sääl siis avastame, et näe, siin see kõik toimubki! Järgmised laksud peame küll ise lahti jagama, nui pooleks!

JÜRGEN ROOSTE


1 Vastupidiselt üldlevinud kõnepruugile ei tähenda cool siin ehk äraleierdatult noortepärast ja mõttetult moekat, vaid pigem omapärast ja julget ja isemõtlevat.