Kreutzwald musta laega saalis

3. XII toimus Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Tallinna Pedagoogikaülikooli korraldatud konverents “Kreutzwald 200”.

Ettekandepäev oli jagatud kolme ossa, esimene osa algas avamisega, sõna said professor Toomas Liiv pedagoogikaülikoolist, kirjanike liidu esimees Mati Sirkel ja pedagoogikaülikooli rektor professor Mati Heidmets.
M. Sirkel määratles end avakõnes tavalise eestlasena, kes on saanud Kreutzwaldilt mõjutusi, ja rõhutas Kreutzwaldi olulisust eestlaste identiteedi määratlemisel. M. Heidmets rääkis “Kalevipojaga” suhtlemise kogemustest. “Kalevipoja” lugemine on nihutanud sõna “Eesti” tähendust, see muutus kindlamaks, suuremaks. Ta esitas küsimuse, kas tänases Eestis on midagi sellist, mille lugemisel läheks “Eesti” tugevamaks, suuremaks, ja leidis, et kui konverents mõne sellesuunalise mõtte annab, siis on väga hea.
Järgnes Tartu ülikooli professori Jüri Talveti ettekanne teemal ““Kalevipoeg”: suur Euroopa eepos”, kus ta kõrvutas “Kalevipoega” nt. “Nibelungide laulu”, “Rolandi laulu” ja “Lauluga minu Cidist”. Kõik eelnimetatud võib viia individuaaleepose ühisnimetaja alla. “Kalevipojas” võib leida odüsseialikke motiive, kalju külge aheldatud Kalevipoeg on kõrvutatav Prometheusega.
Tartu ülikooli professori Mihhail Lotmani ettekanne “Kreutzwald ja eesti värss” esitas muu seas ka küsimuse, kes on Kreutzwald. Ennekõike on ta “Kalevipoja” autor, poleks ta seda teost loonud, siis poleks ka sellist konverentsi. “Kalevipoeg” ja Kreutzwald on nagu Homerose “Ilias” ja “Odüsseia”, märk, mis igavesti seob ta tekstiga. Pole enam tegemist isiksuse, vaid kirjutajaga. Kreutzwald ongi kahvatu kuju, tagasihoidlik, ennast taandav. R. Barthes kirjutas moodsa kirjandusega seoses autori surmast, kuid see nähtus pole uus. Autori taandumisest võib rääkida ka XIX sajandil. Autor pole aga surnud, ta pole veel sündinud. Uus eesti kirjandus sai alguse iseenda allasurumisega, mitte autori manifestatsiooniga.
Hasso Krulli ettekanne “Patsifistlik eepos ja kirjanduslik sõda” keskendus Kreutzwaldi vähem tuntud teosele “Lembitu”. Iseäralik on selle teose juures see, et nimikangelane on selles esitatud patsifistliku figuurina, eestlasele seostub Lembitu nimi aga eelkõige muinaskangelase ja sõjamehega. Kreutzwald aga pole lähtunud selle teose loomisel Eesti ajaloost, eeskujuks oli J. V. Widmanni “Buddha”.
Esimese konverentsibloki lõpetas kirjandusteadlase Maie Kalda ettekanne “Lembitu kuldne karikas”, mille kandis ette Piret Viires. Keskenduti Lembitu pea motiivile, Lembitu tapeti madisepäeva lahingus, ta pea raiuti maha. Sellest kirjutab Läti Henriku kroonika, ilukirjanduses näiteks K. A. Hindrey romaanis “Lembitu”. Arutleti selle üle, kust tuli Kreutzwaldi “Lembitusse” kuldse kolpkarika kujund, kas ühendas Kreutzwald oma loomingus vanagermaanlaste kolbast joomise ja A. H. Neusi loomingu (Neusi märkustes on vastav kujund esinenud).
Pärast lõunapausi astus esimesena üles T. Liiv ettekandega ““Kalevipoeg”: laen ja leek”, mis keskendus peamiselt eepose algusele ja lõpule. Alguses on kandle laenamine, Liivi arvates on see väga tänapäevane: Kreutzwald liisib kandle soomlastelt, eepose algus kuulutab meie laenulist algupära. Ka on Kreutzwald üles seadnud n.-ö. semiootilise lõksu, kuna räägib Vene valitsuse armutiibadest, kes on eestlased vabastanud baltisaksa orjusest. Välja tuleb ida orientatsioon, millest “Kalevipoja” puhul ei räägita. Tähelepanu ei ole pööratud Kalevipoja surmale, mis pole kangelase surm, sest Kalevipoeg kiljatab ebamehelikult; ka ei jäeta Kalevipoega taevasse sõjasangarite hulka, jalutu Kalevipoeg läheb põrgusse tööle. Eepose lõpus on pirrud, mis peavad põlema minema. Ettekandja esitas küsimuse, mis leek see on, mis peab olema, et Kalevipoeg koju tuleks.
Järgnes pedagoogikaülikooli eesti kirjanduse õppetooli dotsendi Marju Torp-Kõivupuu ettekanne “Kreutzwald ravitsejana”, mis tutvustas Kreutzwaldi arstitegevust ja XIX sajandi meditsiinilist mõtlemist ja ravimeetodeid. Kreutzwald pidi tegelema väga mitmesuguste asjadega: pookima rõugeid, olema politseiarst (tuli võtta toiduainete proove ja saata need Tartusse analüüsimiseks), lahkama surnuid, tegutsema veterinaarina, lisaks olema veel günekoloog, ämmaemand jne., jne. Lisaks kirjutas Kreutzwald ka meditsiinialaseid artikleid, lõi meditsiiniterminoloogia.
Pedagoogikaülikooli eesti kirjanduse õppetooli dotsendi Pärt Liase ettekanne ““Kalevipoeg” kui eepos ja kui romaan” keskendus romaani ja eepose vahekorrale, tuues välja mõlemale ¯anrile iseloomulikud tunnused, toetudes M. Bahtinile. Arutluse tulemusel jõudis ettekandja järelduseni, et “Kalevipoeg” jääb ¯anrilt eepose ja romaani vahepeale.
Pedagoogikaülikooli eesti kirjanduse õppetooli doktorandi Õnne Kepi ettekanne “Kreutzwaldi vaimulik luule” keskendus tema usulis-filosoofilisele (J. V. Witschelile tuginevale) kogule “Rahunurme Lilled”, kus avaldub Kreutzwaldi sügav kristlik suhe maailmasse. Luulekogus on olulisel kohal surm, Kreutzwaldi on nimetatud ka surmafilosoofia kandjaks.
Pedagoogikaülikooli kirjandusteaduse magistrandi Anneli Kõvamehe ettekanne “Kreutzwaldi kirjad Schultz-Bertramile” käsitles Kreutzwaldi kirju baltisaksa kirjanikule ja folkloristile G. J. Schultz-Bertramile, kes 1839. aastal esines Õpetatud Eesti Seltsis kõnega, kus õhutas “Kalevipoja” eepose loomisele. Oma kirjades arutleb Kreutzwald eeposega seotud küsimuste üle, kritiseerib C. Reinthali tõlget, avaldab arvamust ühiskonnas toimuva ja oma kaasaegsete suhtes.
Teise konverentsibloki lõpetas filoloogiadoktori Gyözö Fehérvįri ettekanne ““Kalevipoeg” Ungaris”, mille luges ette pedagoogikaülikooli kirjandusteaduse magistrant Martin Krõlov. Ettekanne keskendus “Kalevipoja” teekonnale Ungaris. Esimene teade eesti kirjanduse kohta ilmus Ungaris 1857. aastal, Pįl Hunfalvy andis selles ungari lugejatele infot ka valmimisjärgus eesti rahvuseepose kohta. Peaaegu täielik ungarikeelne “Kalevipoja” tõlge ilmus 1929. aastal, täielik tõlge 1985. aastal. 1970. aastal ilmus Istvįn Lakatosi “Aastatuhandete eeposed”, kus teiste kuulsate eeposte kõrval on ka “Kalevipoja” sündmuste kokkuvõte proosas.
Pärast kohvipausi järgnesid kirjanike sõnavõtud, esinesid Enn Vetemaa teemal “Miks kirjutasin “Kalevipoja mälestused?”” ja Andrus Kivirähk teemal “Miks kirjutasin “Kalevipoja””? Mõlemal oli olulisel kohal pööre, mis pani nad “Kalevipoega” teisiti nägema, mõlemad on kasutanud ka tuntud-teatud motiive eeposest, mis lubavad äratundmisrõõmu.
Järgnes mõttevahetus konverentsil kuuldust. Sirje Purga rääkis “Kalevipoja” pildikeelest; Arvo Valton tutvustas soome-ugri rahvaste eeposeid; Andres Langemets rääkis eepose olemasolu tähtsusest, sellest kui rahvust ülesehitavast tegurist; Leo Villand keskendus koduloole ja leidis, et Kalevipojaga seotud paikadele peaks rohkem tähelepanu pöörama. Konverentsi lõpetas T. Liiv, kes soovitas “Kalevipoega” uuesti ja tähelepanelikult lugeda.
“Kalevipoja” kõrval väärivad senisest rohkem tähelepanu ka Kreutzwaldi teised teosed ning ka tema isik, milles on veel avastamata tahke. Konverents andis selleks kindlasti tõuke.

ANNELI KÕVAMEES