kirjandusmaailm

Malaisia valitsus, mis on seninigi tugevasti piiranud väliskirjanduse ja -filmide sissetoomist, kuulutas, et nüüdsest ei lubata enam “vaimudest ja muudest üleloomulikest fenomenidest kõnelevate” raamatute ilmumist. Malaisia siseministri kohusetäitja avalduse järgi tsenseeritakse sellised kirjatükid, mis soovivad mängida ja paanikat tekitada lugejate “hirmutamisega”. Poliitik arvas siia kategooriasse müstilise, okultse või ebausulise sisuga, aga ka fantaasiamaailma kujutavad raamatud, mis mõjutavad lugejaid “ebatervistavalt”. Harry Potteri raamatutele ei pidavat keeld laienema, sest need on valitsuse meelest “kasuliku iseloomuga”. Poliitik juhtis kirjastajate tähelepanu ka sellele, et need, kes nüüdsest seksuaalseid või vägivaldseid motiive kujutavaid raamatuid trükivad, impordivad või nendega äritsevad, võivad arvestada kolmeaastase vabadusekaotuse või hiigelsuurte trahvidega.
 
Indias keelati Bangladeshi kirjaniku Taslima Nasrini uue autobiograafilise kirjutise müük, kui üks Calcutta luuletaja tundis end puudutatuna sellest, et Nasrin kujutab üksikasjaliselt oma “väidetavaid” seksuaalseid seiklusi Calcutta kirjanikkonna liikmetega. Bangladeshis on raamat juba keelatud. Seal esitas üks kirjanik laimamise eest kohtule avalduse kahjunõudega 1 miljon naelsterlingit. Kirjanik protesteeris ka selle vastu, et Nasrin riputab riigi ning maailma ette oma seksuaalelu. 41aastase kirjaniku autobiograafia kolmanda köite kirjeldusstiil on temale iseloomulikult avameelne ning mitte just austav. sellega tõmbas ta juba 1994. aastal enesele islami fundamentalistide vaenu, kes seadsid kirjaniku kohale veritasu tema romaani “Lajja” eest. Kirjanik põgenes Euroopasse, praegu peab aga Harvardi ülikoolis õppejõuametit. “Indias pole inimesed harjunud sellega, et keegi avalikult räägiks seksist, eriti kui see on veel naine,” ütles üks india kriitik. “Nasrin ei kirjuta millestki hämmeldavast – ja mitte kunagi vulgaarselt,” lisas ta sellele ja pidas süüdistusi obstsöönsustes absurdseks. Nasrin on asunud juba ka oma autobiograafia neljanda köite kallale, kus pühendab kuuldavasti veelgi rohkem tähelepanu samale teemale.
 
Kui sel aastal oli peatähelepanu Frankfurdi raamatumessil suunatud vene kirjandusele, siis järgmisel aastal saab sama au osaliseks araabia maade kirjandus. Nii ilmuski Khalid Al-Maaly sulest Frankfurter Allgemeine Zeitungis artikkel, kus ta käsitleb põhjalikult selle regiooni kirjanduselu ning kirjastuste muresid. Tema arvates ei ole Araabia Liiga võimeline korralduslike ülesannetega hakkama saama, sest seni on liiga harva tegeldud kultuurisfääri kuuluvate küsimustega. Riikide huvi olevat väheldane, nende kirjandusmaailm üsna kitsuke. Seda pärsib juba fakt, et araabia riikide 280-miljonilisest elanikkonnast umbes 65% on kirjaoskamatu viletsate haridusprogrammide, investeeringute ebapiisavuse, vaesuse ning inimõiguste piirangute tõttu. Probleemiks olevat ka ulatuslik väliskirjanduse tsenseerimine, mis ühel maal on lubatud, see võib teisel olla rangelt keelatud, nii et ühisprogrammi kokkupanemine võib osutuda väga raskeks. Olukorda raskendab seegi, et pole korralikult käima läinud programmid araabia kirjanduse tõlkimiseks teistesse keeltesse. Ka ei olevat selleks kuidagi valmis raamatukogud, mille rahalised võimalused olevat äärmiselt kesised. Lõpuks küsib Khalid Al-Maaly, milleks jagub ülepea 22 araabia riigist selleks puhuks kokku korjatud 3 miljonist dollarist (summa on märgatavalt väiksem sellest, mis Venemaa sel aastal Frankfurdi messil kulutas.
 
Frankfurter Allgemeine Zeitung kirjutab ka Hiina kirjastuste raskustest. Hiinas on 545 kirjastust, mis kõik kuuluvad riigile. Kui haridusväljaannete ja õpikute väljaandmine ei oleks Hiinas riiklik monopol, kukuks kogu kirjastussüsteem tõenäoliselt kaardimajana kokku. Hiina enda kirjanike töid antakse heal juhul välja 10 000 tiraa¯iga, samas kui Harry Potteri raamatuid on välja antud kokku 5,5 miljonit eksemplari. Harry Potteri seeriale järgnevad David Beckham ning Hillary Clinton, samas kui Hiina enda kirjanike tööd jäävad ladudesse seisma. 2002. aastal oli selliste raamatute hulk 5,5 miljardit, millest enamik läks lõpuks makulatuuriks. Tõsiseid probleeme valmistab ka raamatute võltsimine, tugev riiklik surve ning kallutatud kriitika. Kuna kriitikud tegelevad peamiselt ettemääratud lobiga, siis ei usalda elanikkond retsensioone. Kui aga õnnestub välja anda tõesti hea ning ka edulootusega raamat, siis võib olla kindel, et vähemalt nädala jooksul on mustal turul saadaval ka odav koopia.
 
8. detsembrist jaanuari lõpuni on Budapesti metroo viies rongikoosseisus võimalik lugeda ungari kaasaegset luulet. Kokku on välja pandud 110 luuletust, neid saadab hulk kaasaegsete kunstnike pilte. Tegemist on vahest kõige suurema aktsiooniga, mis kaasaegse luule tutvustamiseks ning populariseerimiseks Ungaris seni tehtud. See ei ole mitte esimene kord, mil Budapesti metroos luulet eksponeeritakse; suvisest mitut Kesk-Euroopa pealinna haaranud metrooluuleprojektist oli juttu ka ühes varasemas “Kirjandusmaailmas”. Luuleprojekti eesmärgiks on tõmmata inimeste (neid käib metroost läbi päevas ca 1,5 miljonit!) tähelepanu tänapäeva ungari luulele ja samas muuta seni kunstikauge metroo uutmoodi kultuuriareeniks.
 
Prantsusmaal kuulutati välja riigi kahe tähtsama kirjandusauhinna laureaadid. Sajanda Goncourt’i auhinna sai Jacques-Pierre Amette romaaniga “La Maītresse de Brecht” (“Brechti armuke”). See kirjanik on ühtlasi ka kirjanduskriitik, tema sulest on ilmunud kolmkümmend teost, nende seas jutustused, romaanid ning näidendid. Amette’i teos konkureeris ka Prantsuse Akadeemia suurele auhinnale, mille pälvis siiski Jean-Noėl Pancrazi, 54aastane Al¯eerias sündinud kirjanik, romaaniga “Tout est passé si vite” (“Kõik möödus nii kiiresti”), kus ühe sõbra tõlgenduses avanevad vähihaige naiskirjaniku elu viimased päevad.
 
Ka Poolas kuulutati välja riigi ühe tähtsama kirjandusliku tunnustuse, Nike auhinna laureaat parima 2002. aastal ilmunud raamatu eest. Selle sai 1935. aastal Varssavis sündinud kirjanik, kirjanduskriitik ja -ajaloolane Jaroslaw Marek Rymkiewicz luulekoguga “Zachod slonca w Milanowku” (“Päikseloojang Milanowekis”). Alustanud neoklassitsistliku luulega 1950ndate lõpus, on tema luules järjest tugevnenud baroki ja romantismi hõng, mille juurde ta on jäänud ka selles luulekogus.
 
Küprose rahvusteater Thoc hakkab järgmisel suvel Küprosel ning Kreekas ette kandma Aischylose üht tragöödiat, mida peeti veel paarkümmend aastat tagasi hävinuks. Trooja sõda käsitleva tragöödia olemasolust oldi küll teadlik teisaste allikate kaudu, kuid fragmentide leidmise hetkeni usuti, et see hävis Aleksandria raamatukogu põlengus aastal 48 e. Kr. Ent kuna muistses Egiptuses oli komme täita muumiad papüürusega, leiti fragmendid egiptuse muumiate seest paarkümmend aastat tagasi. Kreeka kirjanik Elias Malandris töötas adaptsiooni kallal kümme aastat, püüdes taastada tragöödiameistri teost võimalikult originaalilähedaselt.

Lauri Eesmaa