Kalevipoeg avangardis
Sirbi toimetus pinnis oma retkel Kreutzwaldi radadel ka kirjandusteadlast Marin Laaki, jutuajamine leidis aset Tartus Kirjanduse Majas

pilt

Jürgen rooste ja marin laak. foto Piia Ruber

Jürgen Rooste: Mind on vaevanud see asi, et kas Kreutzwald oli mentaliteedilt rohkem estofiil, ta ju ikkagi tõenäoliselt mõtles saksa keeli, suhtles kodus saksa keeli ja… Muidugi vaieldamatult oli ta eesti kirjamees, aga kui palju me saame temast rääkida kui eesti lauluisast, rahvusliku vaimu alustalast?
Selleks peaks võibolla lugema “Alg-Kalevipoja” saatesõna, mille Kreutzwald kirjutas. See on ilmunud isegi Märt Hennoste koostatud kooliõpikus. Selles tekstis peitub Kreutzwaldi paatos ja jõud just selles, et ta vastandub estofiilidele ja kritiseerib üsna karmilt ja julgelt, on järsu ja iroonilise hoiakuga estofiilide tegevuse suhtes – et nende tegutsemine on eklektiline ja juhuslik. Kreutzwaldi ja Faehlmanni eesmärk oli ikkagi anda see eepos “tagasi” rahvale.
J. R.: Kuidas suhtuda nooreestlaste kriitikasse tema talumatu stiili ja lohaka kirjutuse pärast, mida “Kalevipojale” ette heideti? Ridalagi üritas ju näiteks ise uut eepost luua.
Olles rikutud hilisematest kirjutistest, võin ma öelda, et nooreestlaste suhe oli tegelikult sügavasti seotud oma ajaga, sellest kirjutab ka Udo Uibo oma Keele ja Kirjanduse artiklis, 1986. aastal… Nooreestlased vastandusid järelärkamisaegsetele rahvusromantikutele, kes olid teinud “Kalevipojast” imala kangelase. Nende reaktsioonis oli palju ajastupoliitilist münti.
J. R.: Kas “Kalevipojas” endas on ka mõneti seda ajastupoliitilist münti? Väljendab Kreutzwald sääl ka mingit oma suhtumist, Kalevipoeg on ju tegelikult siuke suhteliselt kohutav mehelik stereotüüp, eesti mehe paine?
Tegelikult ei ole! Mind huvitab “Kalevipoja” juures just kõige rohkem see, et milline on tema tegelaskuju retseptsioonis edasi elanud müüt. Juba mitmes “Kalevipoja” tõlgendamise kiht, mis on tuntav Eno Raua lastele suunatud ümberjutustuses või Eugen Kapi balletis, pidukõnedes, kus kasutatakse ainult mingeid lendlauseid. “Kalevipoeg” on üsna palju rikkam ja suhteliselt keeruline, kui teda tõsisemalt lugeda. Selles mõttes – väga hea küsimus Kalevipoja macholikkusest. Mulle jäi küll selline mulje, et vastupidi: ta on väga lüürilise karakteriga, väga vastuoluline ja õrn, haavatav. Võiks tuua siia juurde ka näiteks isa haual käimise, mis on selgelt hamletlik, korduv motiiv.
J. R.: Kreutzwald kindlasti tundis “Hamleti” teksti?
Jah, ses mõttes polnud ta isegi estofiil või baltlane, vaid pigem haritlane ja kosmopoliit. Ta tellis Õpetatud Eesti Seltsi ja muude raamatukogude kaudu kirja teel kaasaegset Euroopa klassikat, tal oli üsna hea raamatukogu; seda saab praegu Tartu ülikooli raamatukogu näitusel ja ka osaliselt Võru muuseumis vaadata, kuhu need on tagasi kogutud. “Kalevipoeg” sisaldab üsna otseseid viiteid tolleaegsele ja varasemale klassikale, kaasa arvatud antiikeeposed.
Lisaks isa haual käimisele ju ka armastus ema vastu, viide Oidipusele. Näiteks sellessamas Saarepiiga loos, mida on üsna palju interpreteeritud – kunstis eriti palju muide –, ütleb neljas laul, et ei ole ema väärilist. Ja see mõte kordub veel, kui Kalevipoeg põrguski käib, see on Kiviräha näidendiski parim koht, särav stseen – sealtki läheb ta ju lõpuks ära, jätab kõik maha, oma võimalused armastamiseks. Sellest on kirjutanud ka professor Talvet kirjutanud (ELMis ja nüüd ka KK-s).
Ta pole selline tüüpiline eeposekangelane, võrreldes kogu Euroopa kunsteepostega, vastupidi, ta rikub kõiki neid reegleid, kuigi seos on tükati, linkide alusel väga selge. Selles “Kalevipoja” multimeediaprojektis, kus ma osalesin, töötati välja tohutult suur seoste paradigma, skeemid; aga me ei saanud neid otse kasutada, sest “Kalevipoja” puhul ei anna seoseid selgelt näidata. Motiiv oli olemas, aga seos vastupidine – ta pidevalt vastandub või erineb. Macho-mehe müüt on minu meelest väärtõlgendus, kui teksti juurde minna.
J. R.: Kreutzwald on väga palju pannud ennast sinna sisse, on ju räägitud, et see on 90% tema looming ja rahvaluule vaid lähtepunktiks.
Seda on folkloristid väga tugevasti kritiseerinud, et autentse folkloori osa on seal 3%, aga ta kasutas tegelikult muistendeid ja Euroopa eeposte sü¯eid. Näiteks toosama Kalevipoja mõõgaga seotud motiivistik ja lõpus kaljusse aheldamine, mis on tuntud väga paljudest vanadest eepostest ja müütidest. Aga ta kirjutas seda ikkagi andeka luuletajana, oma isikliku loominguna, nende asjade põhjalt. See on ka Jüri Talveti põhiseisukoht.
J. R.: Toomas Liiv omakorda kirjeldab Kalevipoega kui eesti mehe (seksuaalse) ebaõnnestumise võrdkuju nii või naa. Saarepiiga puhul võime rääkida ju lausa vägistamisest.
See on ka üks “Kalevipoja” plusse, et tekst on paljudes kohtades suhteliselt hämar, kaasa arvatud kogu Saarepiiga lugu, eriti aga surm. On veel palju muidki kohti, millest Tuglas oma 1908. aasta essees-artiklis kirjutab, et need on ebaloogilised, tema otsib ratsionaalseid lahendusi. Vastuväide võiks olla, et see tekst on taotluslikult vastuoluline ja hämar – ja sellega seoses võibolla kunstilisem, on palju tõlgendusvõimalusi. Meie retseptsioonis on millegipärast valitud vaid üks võimalik variant, seegi on väga hämar. Pole üldse kindel, mis Saarepiigaga juhtus. Kui vaadata nt. Enn Vetemaa “Kalevipoja mälestusi” või Juss Piho koomiksit, mis seda toetab, siis on seal eepose mitmeti tõlgendatavus palju selgemalt esil. Seal on Saarepiiga ise aktiivne ja võrgutaja, asi pöördub hoopis teistpidi.
J. R.: Võis Kreutzwaldi tekst olla ka tollase matsliku meheideaali kriitika, fatalistlik hoiatus, või ei saa seda nii võtta? Ta ähvardab ju hääbumisega.
Sellele ta vast küll ei mõelnud, pigem vastupidi. Eepose loogika on teine. Kalevipojal oli veresüü, kahekordne veresüü, kui ta Eestimaale naaseb ja kuningaks saab, ilmub talle tsükliliselt keegi kuulutaja, kes kõneleb ta veresüüst ja lõpust. Ta ei usu seda, samas nagu teab. Edasi hakkab ta ehitama, leiab ehitaja, tõenäoliselt rootslase Olevipoja, lõpus annab ta valmis ehitatud maa ja võimu Olevipojale üle, riigi edasiviia ja juht on ikkagi olemas. Järeltulija oli määratud.
J. R.: Mul oli lugedes tunne, et Kalevipoeg pidevalt magab, Kalevipoja sängid ei ole niisama linnamägedele külge poogitud nimi?
Vaata – ja sa enne rääkisid mingisugusest macholikkusest. Lisaks ema- ja isaarmastusele tuleb juurde kobar inimlikke nõrkusi: suur laiskus, magamine, kergemeelsus, prassiv joomine. Helmut Tarandi üks luuletus algab sellega: ta tahab näha Kalevipoja und ja mitte vaadata neid Vorkuta koledusi.
Tarmo Teder: Mul on küsimus just sellelt alkoholi pruukimise pinnalt, et Kalevipoeg ju joob seal, aga mida ta joob. Ega vanad eestlased ei tundnudki ju sellist alkoholi, tarbisid mõdu ja meejooki…
Eks ta seda mõdu ehk joobki.
T. T.: Et kui palju on “Kalevipojas” sellist 18.-19. sajandi mentaliteeti, võrreldes muinasaja omaga. Kahtlustan pigem toda esimest. Kreutzwald oli ju ka “Winakatku” autor.
Ilmselt see viinakatku teema imbub sinna küll sisse, eesti rahvast katsus ta mitmes kirjakohas harida, see oli talle tähtis.
J. R.: Kuigi “Kalevipojale” on külge pookunud mõneti ebaõnnestunud ja logiseva teose maine, siis nüüd takkajärgi võime vist ütelda, et see on väga huvitav ja mõneti väga õnnestunud teos?
Ma ütleksin nii, et folkloristide vaatepunktilt on see tõesti võibolla ebaõnnestunud teos, ta pole nagu õige, näiteks võrreldes “Kalevalaga”. See on nüüd küll Felix Oinase (“Surematu Kalevipoeg”, 1994) uuritud teema, aga lihtsalt – Lönnrotil ei olnud nii palju luuletajaannet, ta oli arstina ebaõnnestunud ja kirjutajana ta lihtsalt käis ja korjas, pani kirja. “Kalevala” on ju tegelikult ka vastuoluline. Kreutzwald oli lihtsalt andekas luuletaja. Uus vaatepunkt on see, et kui keerata too liivakell ümber, et me ei vaata mitte autentse folkloori ja muistendite seisukohalt, vaid kui XIX sajandi kunsteepost, mis on Euroopa kunsteeposte seas väärt tekst; kui me ei pressi talle seda rahvuseepose paatost peale. Vaatame seda nagu Longfellow “Laulu Haiawatast”. Alguses oli ju plaanis kirjutada “Kalevipoeg” proosas – ehk oleks see ka Kreutzwaldile paremini istunud? Kreutzwaldi uurijad on seisukohal, et muinasjutud (“Eesti rahva ennemuistsed jutud”) on stilistiliselt palju parem raamat kui “Kalevipoeg”, et värsistamine oli “Kalevipojale” karuteene. Ta hakkaski seda proosas kirjutama, aga muutis kontseptsiooni, kui oli lugenud saksa keeles “Kalevalat”. Ta sai selle vist kätte 1853 aasta märtsi alguses ja lõpetas “Alg-Kalevipoja” sama aasta novembris, tohutult kiiresti! Kõikide lugudega. Üsna ühe hooga vast. Idee oli suur, eesti kirjandust ja kirjanduslikku keelt ju praktiliselt ei olnud. Kirjakeeltki! Ühena esimestest läks ta üle ka Ahrensi uuele kirjaviisile. Ta oli tohutult oma ajast ees.
J. R.: Kuidas tema ülejäänud looming selles valguses paistab?
Kreutzwaldi uurijatele on olulisimad ikkagi muinasjutud, aga minu jaoks on “Kalevipoeg” huvitavam, ta on keerulisem ja kui praegu lugeda, praeguse keeleteadmise juures, siis tema sõnaleiud on äärmiselt leidlikud, pakuvad keelelist mõnu. Kasvõi kui võrrelda adaptsioonide ja ümberjutustustega. Mulle meeldivad keerulised tekstid.
T. T.: Mul on selline tunne, et “Kalevipoega” kritiseerides alates siin nooreestlastest kuni Kaplinskini välja, Kivirähani mingis mõttes –, ei arvestata oma aja kontekstiga, kus kogu ta stiil ja keel oli avangardne. Keelt uuendav asi. Kriitiline aparatuur muutub ju ajas, hiljem hakatakse lihtsalt ülbitsema ja nalja tegema.
Aili Künstler: Järelikult saab väita, et tegemist on täiesti tänapäevase tekstiga, me saame sellega suhelda, ta pole lihtsalt ajast ja arust, vaid aktuaalne.
See võikski olla see, mis Kreutzwaldi aasta kultuurile annab – lugeda neid tekste uuesti ja unustada kogu varasem tõlgendus.
Reet Varblane: Kui “Kalevipoeg” praegu välja anda, mis moodi võiks seda illustreerida? Kelle pildid seal peaksid olema, missugused?
Tasuks vaadata Gunnar Neeme näitust – me teame kõik peast Triigi ja Kallise ja Raua töid, Ühispanga kaarti Lennukiga jne. Aga Gunnar Neemel oli seal üle 200 pildi, need pole illustratsioonid, vaid ta on joonistanud seda lugu kümne aasta jooksul.
Kõik senised “Kalevipoja” teemal tehtud pildid on ikkagi olnud sel hetkel ajastu kõige avangardsemas vormis, seda peaks praegugi tegema, uuesti üle lugema ja leidma selle vormi ja keele, et mitte lihtsalt vana üle võtma. Nagu me võime teksti vaadata ümberpööratult – kui omal ajal just kirjanduslikult väga avangardset. Me võime seda interpreteerida erinevalt. Ma pidin selle multimeedia-programmi raames leidma täiesti uue lahenduse, kontseptsiooni, uuele tehnikale vastava. Tekst hakkas ise struktuuri genereerima – motiivide kaudu. Nt. kivid, mõõk, ema, võitlus, aheldamine, uni jne. Need hakkasid teksti vältel võimenduma, “Kalevipoeg” ei ole selline suur narratiiv, ühtne lihtne lugu, nagu ümberjutustustes edasi on antud, vaid palju eriskummalisem tekst. Sellega saab teha igasuguseid asju. Olgem vabad!
Arvutis sai otsida levinud motiive, alates antiigi mõjudest kuni uute töötlusteni tänapäeva (pop)kultuuris, see eepos on põnev – säärane tüvitekst.
Võtta või nt. poststalinistlik kontsertfilm 1955. aastast, Eugen Kapi muusikale, mingi varasem balletiversioon on sellest ka laval olnud. See on täiestu muudetud lugu! Näiteks Saarepiiga stseen: seal on mängus tuuslar, selgelt saksa sõdalane, hästi kole, karvane, hambuline, sarviline. Hoopis tema viskab Saarepiiga kaljult alla, Kalevipoeg tormab päästma. Tõlgendus on üsna ühene. Tõlgenduskihid on nii täpselt omas ajas kinni! “Kalevipoeg” sündis ideoloogilise tekstina ja on sellisena ka edasi elanud. Väliseestlaste luuletustes on see levinud väga valusa motiivina – kojutulek kuidagi hoopis teistmoodi paika, muutunud, võõrasse kohta.
T. T.: Kas Kreutzwaldi keeleloome on koondatud, järsku see sisaldab kogu tänapäevase sõnavara algbaasi?
Tema keeleloomet on uuritud küll, kuid see pole päris minu ala. Minu meelest on Kreutzwaldi keeleloome väga maru, selles peitub omamoodi mingi kummaline, inspireeriv hullus. Me tegime möödunud aasta jõuludeks ülikoolis sellise balletietteaste, ja mul on Saarepiiga stseenist meelde jäänud selline koht: Mis sa piiga peenikene/ vetetagust vesilaugel/ lesena läed leinama. Kohutavalt ilus…
T. T.: Absurdne.
Absurdne, aga ilus, puhas keeleloome. Tegelikult on seoses selle Kreutzwaldi aastaga vallandunud peaaegu et rahvuslik liikumine; ei taha siin pateetiline olla, aga inimesed tõesti kogevad, et Kreutzwald on nagu nende oma. Tehakse näitusi ja konverentse, lavastatakse näidendeid jne. On sündinud nagu mingi uus eneseteadvustamise laine.

Valis ja kirja pani
Jürgen Rooste