|
|
Pensionäriametist tagasi
Isand Kiik, sul oli kirjutamises/uute asjade avaldamises ligemale kümneaastane paus. Uued tekstid on olnud autobiograafilised. Oled sa nüüd rohkem elulookirjanik kui varem, peitub ses mälestustekirjutamises mingi uus etapp, uus kirjutusviis? Loomepaus tekkis sellest, et ma andsin kuus aastat välja oma päevikuraamatuid omaenda kirjastuses Õllu. Ja sinna kulus hoog, ma rahunesin kirjutamise mõttes maha. Kui need olid välja antud – see oli vast 1996. aastal, kui tuli viimane –, siis jäi mulje, et ma olen pensionär. Ja aitab kirjutamisest! Hakkasin aednikuks, hakkasin Välja ehisaianduse katsetalus dendroparki rajama. See rahustas mind ka maha. Aga siis sõbrad Andres Langemets, Hando Runnel, Mats Traat –ma vahel rääkisin oma noorpõlvest – ütlesid, et hakka mälestusi kirjutama. Hakkasingi mõtlema, et kirjutan, aga paar aastat ei suutnud leida seda lähenemist. Sest ma polnud kunagi kirjutanud nii noorest inimesest… romaani kirjutamine on midagi muud, kui enda mälestuste põhjal ilukirjandust teha. Ja Madis Kõivu mälestused, mis ma Õllus välja andsin, segasid mind väga, sest need olid minu arust nii heal tasemel, et mõtlesin: pärast seda ma ei hakka enda mälestusi kirjutama. Aga paar aastat võtsin hoogu ja siis hakkasin pihta. Ja need esimesed peatükid abikaasale Helmile meeldisid. Ta innustas edasi kirjutama, tegin need siis ühe talvega ära. “Kuresaapad”. Selline eellugu. Tulin tagasi kirjandusse, kuigi olin vahepeal mõnus pensionär. Päevikutes aastaist 1976 kuni 1990 oled sa avanud oma loomingu tausta ja tollaseid suhteid vahest isegi rohkem kui ükski teine eesti kirjanik. Oli see sihilik retseptsiooni-loomine, täiendamine, või tuleks seda pidada omaette, eesmärgipäraselt pikka aega kirjutatud teoseks. Kuidas seda võtta? Enesekehtestus? Sellega on nii, et päevikuid ma hakkasin kirjutama siis, kui ma olin Moskvas tudeng, kaheaastastel kõrgemail kirjanduslikel kursustel. Esialgne mõte oli see, et Helmi on Tallinnas ja mina sääl, noh, iga päev ei kirjuta; ma kirjutan päevikut oma Moskva elamisest ja siis Helmi saab lugeda kirjade eest, kui koju tulen – kladest. Pärast seda hakkas see mulle istuma, kirjutasin päevast päeva, see läks väga huvitavaks seoses “Tondiöömaja” väljaandmisega; oli igasuguseid põnevaid jamasid, riik ja Kiik vastamisi. Ja võitjaks jäin mina, sest ma oli saanud romaanivõistlusel esimese, tollal väga suure preemia. Mõtlesin, et eks näis, kuidas nad mõtlevad seda mitte välja anda. Ja rahvas nõudiski selle üsna terviklikul kujul välja. Sealt sain päevikusse palju kirjandusloolist materjali; märkasin, et see võib tulevikus huvitav olla. Aga toosama “Tondiöömaja “ tekitas minu kirjanikuelus sellise sündroomi, et mind ei antud pärast seda enam välja, iga käsikiri, mis ma esitasin, lükati pärast seda tagasi. See oli tollasele riigile nii vastumeelt, et mind kui kirjanikku taheti lihtsalt maha kriipsutada. Nii seisis mul vahepeal isegi viis roomaani, 1979. aastal. Kuue aasta kirjanikupalk oli siis saamata. Juba kusagil seitsmekümnendate keskel hakkas see mulle mänguna tunduma. Kirjaniku mäng selle õnnetu riigiga. Nimelt ma hakkasin isegi provotseerima, mõningaid riigitruid mehi… Et nad ennast avaksid, et saaksin absurdset ajastut registreerida. Mul oli seitsmekümnendate lõpul täitsa kindel tunne, et asi muutub ükskord, läheb demokraatlikumaks – ja siis on see materjal põnev. Nii et ma tegin oma elust vahepääl, kümmekonna aasta jooksul, romaani. Olin ise üks tegelane, teised ümberringi mängisid oma rolle. Provotseerisin neid. Ma olin tollal üsna julge, sest kui “Tondi öömaja” ilmus (1970), tundus mulle, et kirjanikul on siiski sõnaõigus. Pärast seda kuni vene värgi lõpuni ei kartnud ma õieti kedagi. Kuigi mind näljutati sellega, et ei antud välja. Et fikseerida tuleviku jaoks, instseneerisin niiviisi – elu oli romaaniks –, keegi ehk ei usu ükskord, et ma niiviisi käitusin, olin ja mõtlesin; siis ma hakkasin saatma kirju keskkomitee ideoloogiasekretärile ja Arnold Rüütlile, fikseerisin ära oma selle hetke meeleolud ja mõtted. Ja mitu korda lisasin kirjas, et praegu mina ei saa õigust, aga ma annan oma asja ajaloo kohtu ette ja see mõistab mulle õiguse. Ja praegu on see käes! Minu Eesti riik on käes ja mul on kõiges õigus, mis ma tollal tegin. Romaaniga “Maria Siberimaal” ja “Tondiöömajaga” ja teistega! Päevikuis mainid, et esimesed päeviku moodi märkmed pärinevad juba 1943. aastast, kirjutatud koolipoisina. Kas nendest saab olema uue mälestusteraamatu, tulevase kolmanda osa alus? II osa jääb ju 1942. aastal katki… Õigus, see on ju ilmumata, vat see on juba olemas! Need märkmed on juba kasutatud. Tollal ma kirjutasin koolipoisina kaks aastat järjepanu, aga iga päev neli-viis rida, sest klassipäevikusse rohkem ei mahtunud. See aitas mind praegu väga. Aga vahepeal ma ei kirjutanud päevikut. Kuigi päevikukirjutamise instinkt oli mul üsna noorukesena. Ja sa pead praegu ka päevikut? Pean küll. Mõnigi on öelnud või ütleks, et Heino Kiik on käreda otseütlemisega. Kes praegu peaksid su päevikuid kartma, kui sa need välja annaks? Kartma ei pea keegi… ega tookord ka ei pidanud. Kui mees ütles oma sõnad tollal ja ma märkisin need dialoogis üles, siis kui ta on mees, siis ta vastutas tollal ja vastutab praegu. Miks ta peaks kartma? Ütleb otse: ma olin tõesti siis konformist. Praegu oleme kõik ühe riigi mehed ja see sõna – konformism – ei ole enam üldse tarvitusel, Eesti riigis seda pole. Kelle ees sa poed siin? Võib vaielda. Eks ikka leiab. Aga miks sa enam avalikkuse ees publitsisti/esseistina sõna ei võta? Mul oli tõesti mõte hakata seda tegema, aga siis ma nägin, kuidas – see “konformism” on selline tore pehme sõna –, kuidas osa neist veneaegsetest konformistidest hakkas kolumnistideks noores Eesti ajas, ja mul oli väga imelik vaadata, kuidas nad kirjutavad tänases päevas ja ikka viskavad pilgu nostalgiliselt sinna taha, kui hea sääl ikka oli. Praegu nad on muutnud oma olemist juba nii, et on tõesti Eesti riigi poolt… See peletas mind ka ajakirjandusest eemale. Kust see vastuseis tuli. Sa olid ju tegelikult sula-ajal põllumajandusministeeriumi propagandaosakonna juhataja ja juba mõni aasta hiljem tsensoriga jagelev kirjanik. Miks ei olnud sellist momenti, et sinusse kui endisesse tippametnikku oleks leebemini suhtutud? Olid sa juba ideoloogilise pleki külge saanud? Asi on nii. Männik, lühikest kasvu mees, oli tollal põllumajandusminister, ta ei võtnud alluvate teret vastu, minu oma ka mitte. Ma mõtlesin, et kui sa kolm korda ei võta koridoris mu teret vastu, ma ei hakka sind ka rohkem teretama. Toimiski nii. Järsku oli tema ministeeriumis üks juhtiv ametnik, kes enam ei teretanud. Tal hakkas nii imelik, et ta lõi mind töölt minema. Ja nii, et ta ei lubanud mind võtta Sakus maaviljeluse instituuti ega aiandusvalitsusse tööle, need allusid mõlemad temale. Jäin leivata ja tööta. Esimesel aastal kirjutasin ühe populaarteadusliku raamatu Jakob Palgist, õunapuude pookelauste uurijast. See ei ilmunud, aga sain vabakutselise maigu suhu. Järgmine katse oli “Mõedaku eelpäev”; see oli selline katsetus, kas ma oskan ilukirjandust teha. Sain romaanivõistlusel vist ergutuspreemia, mõtlesin, et jummal, kui see teile meeldis, teen veel! Ja kirjutasin “Tondiöömaja”. Selline käik. Kui sa võrdled praeguseid olusid, näiteks avaldamise mõttes, kuidas sulle tundub praegune majanduslik diktaat, võrreldes tollase ideoloogilise tsensoriga? Kummaga on raskem võidelda? Tollal oli see ka majanduslik diktaat. Mind näljutati ikka surnuks, tänu Helmi väiksele palgale elasime ära. Vahepeal olin ikka majanduslikult täiesti läbi omadega. See ideoloogia käis majanduse kaudu, ega nad rumalad polnud. Ideoloogiaga mind ei hirmutanud, aga nad ei andnud mu raamatuid välja. Praegu on Kultuurkapital, mis hoiab hinge sees. Tõsi küll, minul mitte. Peavad vanaks vist… Mul on oma Eesti Vabariigi üle nii hea meel, et minuga juhtugu, mis tahes. Oled käinud ju Gorki kirjandusülikoolis, õppinud kirjutama… Ma olen ses suhtes natuke skeptiline. Mida sa seal õppisid? Mis määrani on võimalik kirjanikuks õppida? Ma ei õppinud sääl tühjagi, aga ma nägin inimesi ja Moskvat ja rahvaid. Õppisin üheainsa tehnilise nõksu – praegu ma isegi ei mäleta, mis see oli –, kasutasin seda ühes raamatus. Tartu ülikooli kirjandusprofessor Harald Peep leidis selle mu raamatust üles ja tõi ühel kirjandusliku kohtumisel ülikooli raamatukogus näiteks. Aga ma arenesin muidugi väga, me nägime sääl filmiajaloo kursuse raames välismaa filme, klassikat, mida tollal kuskil ei näidatud. Kinniste uste taga nägime. Mind hakkas see väga huvitama, see laiendas silmaringi väikesest provintsist kogu maailma. Ma läksin hiljem kaheks aastaks kõrgematele stsenaristikursustele, et maailma filmiajalugu tõesti selgeks saada. Ja kui ma tagasi tulin, oli Eesti minu jaoks nii provintslik, et ma kirjutasin “Mind armastab jaapanlanna”. Tead, kus see tekitas segadust, aga see tuli tolle maailma filmide kogemuse põhjal. Üks su kaubamärke on ka erootika, isegi “Kõndes” tulevad autobiograafilised, ütleks et freudistlikud seigad, erootika-süütunde segumotiivid esile… On erootika su enda jaoks ka juhtmotiive või tekkis see tollal epateerimistahtmisest? Nii üks kui teine ilmselt. See erootika lapsepõlves…maaelu on ju avatud, lapsele läevad kõik need asjad sisse, mis ta ümbritsevast saab. Telekat ja raadiot ju ei olnud, mul oli seesama pere, suguvõsa, küla, loomade keskkond. Sääl on kõik olemas. See tuli minusse loomulikult, ma olen väga loomulikult erootiline, nagu inimene peab olema. Mõnedel, kes pigistavad raamatutes välja erootikat, ma nimesid ei nimeta, kukub see välja piinlik-kummaline. Ta peaks tulema loomulikult. Sind on nimetatud maaelu-motiividega seoses isegi põllumajanduse propageerijaks, sul on ka oma dendropark, üsna suur osa su kirjutatust kõneleb realistlikult maaelust/maatööst läbi praktiku silme. On ses kirjutuse viisis mingi jagu etnograafi, ajaloolast, säilitamispüüet? Ma hakkasin sellele praegu mõtlema, kui teadlik see on… Eks see tuleb hingest ja loomusest, mus on koguja kirge. Helmi on minuga hädas: mul on aisakellade kollektsioon, teekannud, mis ei mahu kuhugi ära, uhmreid. See on musse tahtmatult-teadmatult sisse jäänud, ilmselt olen ma loomu poolest etnograaf. Mitte tahtlikult. Ehk oled sa loomu poolest ka didaktik ja pedagoog? “Maailma viljade” raamat on nagu üks hea elav botaanikaõpik, aga ka romaanides, päevikutes jookseb punase niidina läbi tugev moraalne, küll ehk vahel subjektiivne, aga kindlasti moraalne enesele kindlaks jääv suhtumine, valgustajapositsioon, tahtmine eeskuju anda. Miks veel selline õpetaja-vaev? Jälle hakkan praegu mõtlema, see ei ole teadlik… Minu silmis on kirjanik üldse rahvavalgustaja. Praegusel ajal enam ehk ei ole niiväga… See käib kirjaniku professiooni juurde minu jaoks. Teadlikult ma pole õpetaja. Aga oluline on see, et ma olen tohutult uudishimulik ja see viis mind näiteks ka “Maailma vilju” kirjutama-uurima. Ma tahtsin ise ka teada, enda jaoks lahti kirjutada, ja kuna mul on kirjutamine käpas – professioon –, siis kirjutasin selle teiste jaoks ka. Seda oli lihtsalt väga vaja. Mul oli endal vaja, tänini löön vahel lahti ja tuletan mõne asja meelde. See oli lihtsalt puudu. Pidime Karjalast tooma nelikümmend tonni kriitpaberit, et seda Kupras välja anda! Tollal polnud ju üldse paberit. Imeaeg. Kas sa oled selgelt hinnanguline inimene? Ei lase end praegugi konformistlikult ära muserdada? Mitte iialgi. Ja hinnangud on mul inimeste kohta vahel ehk liigagi selgepiirilised ja ranged… Kirjanikuna ja kirjanike liidu sekretärina olen ma paljudega tihedamalt suhtlema pidanud, mõnda tunnen liigagi hästi… Kas tollane kirjanike liit oli põnevam ja liikuvam organisatsioon kui praegune? Kindlasti! Üldkoosolekuil räägiti sellist juttu, mida Eestis mujal ei räägitud. Partei harjus sellega ära, pani kinnisesse ruumi, avalikkus juurde ei pääsenud, noh, las nad räägivad paar päeva… Ja ma sattusin sääl olema põnevatel aegadel. Nüüd ta on rohkem ametühinguline, loominguline liit, aga tollal oli ka poliitiline. Ma ei tea, et sa kunagi luuletanud oleks, aga need mälestused, mälestuskatked siin-sääl tuletasid mulle meelde sõbra Wimbergi vabavärsis kirjutatud mälestusi maaelust nõuka-ajal, vanaemast, vanaisast. Kas sa sellele pole mõelnud, et veel luuledebüüt teha? Ma olen aastakümneid vaadanud, et luuletamine ei ole raske asi, võiks tõesti proovida, aga ma ei ole sinnani veel läinud. Keegi retsensentidest ütles “Kõndes” kohta, et see on ju luule. Rütm on olemas… JÜRGEN ROOSTE
|
