Siin on kusagil mujal: Keyserlingide baltilik maailmakogemus
Teel Raikküla, Darmstadti ja Tartu vahel

pilt

Pilt Hesseni Maakonna ja ülikooli raamatukogust 
Hermann Keyserlingi arhiivist. 
Avaldatakse Arnold Keyserlingi loal.


Darmstadti linnas ei anna esmapilgul mitte midagi tunnistust sellest, et siit võiks leida midagi Eesti kohta: see on pigem unelev saksa väikelinn Maini-äärse Frankfurti külje all, tuntud oma juugendstiilis hoonete poolest. Darmstadti peetakse teaduslinnaks, siin paiknevad lisaks tehnikaülikoolile tarkvaraarendus- ja kosmoseuuringute keskused.
Endise Hesseni hertsogisuguvõsa residentsi keskel asub XVIII sajandil ehitatud loss, milles praegu paikneb paljude muude institutsioonide kõrval siinse tehnikaülikooli raamatukogu. Just selles raamatukogus asubki rikkalik rohkem kui 300 kasti paigutatud krahv Hermann Keyserlingi arhiiv, mille üheks osaks on krahv Alexander Keyserlingi krüptoarhiiv.
Darmstadti raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakond on olnud viimastel kuudel paljude Keyserlingi uurijate sihtpunktiks: 19. ja 20. septembril toimus Tartus Keyserlingi konverents ja paralleelselt sellega on Tartu ülikooli raamatukogu näitusesaalis üleval näitus selle perekonna pärandist, koostatud Darmstadti arhiivi materjalide põhjal. Ning Darmstadtis on talletatud hulk materjali selle Eesti- ja Liivimaa aadlisuguvõsa loost – ent riivamisi ka Eestist, eriti Raikkülast.
Arhiiv, mille varasemad allikad räägivad XVII sajandi Eestimaa ajaloost, sattus Saksamaale koos Hermann Keyserlingiga, kes 1918. aastal emigreerus “vaimsetel põhjustel” Saksamaale, kus tegi ka lõviosa oma elutööst. Et H. Keyserlingi 1917. aastal avaldatud “Filosoofi reisipäevik” osutus tohutult menukaks, pidas ta tollane kirjastaja Otto Reichl H. Keyserlingi sõjajärgse aja tähtsaimaks filosoofiks ja innustas endist suurhertsog Ernst Ludwig von Hessenit asutama Darmstadtis midagi filosoofide koloonia laadset just Keyserlingi juhatuse all. Suurhertsog toetas Tarkuse Kooli projekti suurejooneliselt ja andis perekond Keyserlingi käsutusse elumaja ja ruumid ka koolile. Nii jõudiski H. Keyserling 1919. aastal Darmstadti ja nõnda saab ka seletada, miks on seal säärane rikkalik kogu Eesti kultuuriloo alast materjali: 1920. aastatel viis krahv oma esivanemate arhiivi endaga Saksamaale Darmstadti.
Darmstadtis asutatud Tarkuse Kool, rahvusvaheline vaimukeskus, on H. Keyserlingi tegelik elutöö. Keyserling nägi Tarkuse koolis sõltumatut koolituskeskust, kus kasutati filosoofilise õpetamise ja õppimise uusi vorme. “Uuemaaegne Euroopa tsivilisatsioon on viinud ennast ad absurdum. Suur intellektuaalne progress, mida ta väljendab, on üldiselt toimunud hingeelu arvel ... “ – TÜ raamatukogu näitusesaalis toimuva näituse tekstis Keyserlingi biograaf dr. Ute Gahlings, kes on enam kui kümme aastat olnud Hermann Keyserlingi arhiivi hea haldjas. Ta jätkab: “Tema arvates seisneb progressi hukatuslikkus eeskätt selles, et enam ei nõuta teadlikult hinge ja inimese kui terviku arendamist. Kultuurilises taasülesehitamises püüdleb Keyserling hinge ja vaimu uue sünteesi poole, taotleb hingeelu ja teadmise vastavuse ja lõimumise ideaali. Keyserling nõuab filosoofialt, mis tema silmis on muutunud eriteaduseks, et see saaks taas kord elutarkuse õpetuseks: äratundmine ja olemine peavad toimima käsikäes. Nii on filosoofia elav mõtestamine, äratundmisest tingitud elu.”
Keyserling leidis, et seda püüdlemist tarkuse poole ei saa väliselt esindada ei kirik ega ülikool; selleks on vaja institutsiooni, mis astuks välja olemise kui terviku eest, koolitaks välja tarku ja pakuks neile tegutsemisvõimalusi. Just selleks kutsuski Keyserling ellu Tarkuse Kooli, mille raames toimus Darmstadtis, hiljem ka Hispaanias, 1920. aastast kuni natsionaalsotsialistide võimuletulekuni terve rida kongresse, kus esinesid tolle aja tuntud teadlased ja filosoofid, näiteks Carl Gustav Jung, sinoloog Richard Wilhelm, Hermann Hesse ning Rabindranath Tagore. Kongresside temaatika ulatus joogast ja psühhoanalüüsist tarkuse, igavese muutumise küsimusteni.
Lisaks Tarkuse Kooli juhatamisele oli Keyserling 1920.-30. aastatel tegev kogu maailmas: hinnatud loengupidajana ja paljude raamatute autorina. Paraku ei sobinud Keyserlingi avatud filosoofia mõte kokku natside ideoloogiaga: pärast 1933. aastat piirati ta tegevust järk-järgult, Gestapo viis mitmete läbiotsimiste käigus minema rohkem kui veoautokoorma materjale, muu hulgas suurema osa Tarkuse Kooli raamatukogust, osa materjale hävis II maailmasõja lõpul pommitamises, ülejäänud osa rändas koos Keyserlingidega Austriasse, kus H. Keyserling suri 1946. aastal vahetult enne Tarkuse Kooli taasavamist Innsbruckis. Hiljem naasis lesk kõigist kaotustest hoolimata rikkaliku arhiiviga Darmstadti.
Siit võib leida kastide viisi väga paljude tema aja suurkujude kirju: esindatud on nii tuntud teadlased, filosoofid, kirjanikud kui ka riigimehed. Nende kõrval on ohtralt käsikirju, päevikuid ja fotosid. Selle kultuuriloolise materjali kõrval võib leida aga siit ka palju vanemaid allikaid. Alexander Keyserlingi materjalid, vanem osa kogust, viivad XVII sajandisse. Siin on kastide viisi materjale Raikküla mõisa ajaloost, piiritülidest. Lisaks vakaraamatuid, kaarte ja muid dokumente. Ürikud räägivad sellest, kuidas mõis läbi aegade käis käest kätte, mida arvas majanduslikult alla käinud mõisa üle võtnud aadlimees sõltlastest talupoegade olukorrast XIX saj keskel. Senini ei ole neid alles 2000. aastast Saksa Uurimisseltsi (DFG) toel katalogiseeritud materjale veel uuritud: need ootavad alles noort huvilist teadlast, arvab peatselt materjalide katalogiseerimist lõpetav dr. Guido Rappe.
Uuemast ajast võib siit leida mõningaid kirju ka Eduard Keyserlingilt, tuntud kirjanikult. Need on üsna haruldased, sest testamendi kohaselt hävitati Eduard Keyserlingist järele jäänud materjalid.
Ute Gahlings on Darmstadti kogu rikkalikest materjalidest seadnud kokku huvitava ülevaate Keyserlingide perekonna loost: näituse esimene osa kajastab Keyserlingide perekonna lugu laiemalt ning seostab selle Raikküla mõisaga. Raikylianale järgnevad materjalid Alexander ja Eduard Keyserlingist, kes mõlemad on omal viisil andnud panuse nii baltisaksa kogukonna ajalukku kui ka Euroopa kultuurilukku laiemalt. Suurim ja põhjalikum osa käsitab aga Hermann Keyserlingi, kelle elust on Ute Gahlings koostanud põhjaliku ülevaate, millele lisaks on väljas valitud näiteid kirjadest Keyserlingile. Nood annavad tunnistust sellest, mil määral Raikküla krahv oli seotud 1920. – 30. aastate Euroopa teadlaste, kirjanike ja poliitikutega. Põnev on jälgida, kuidas kulges see Keyserlingide tee ümber maailma, tee iseendani, ehkki siin on ikka jäädavalt kusagil mujal. Midagi sellest lõputust pürgimisest on nüüd siiski jälle koju tagasi jõudnud, on kodumaalgi näha.

MARI TARVAS