Dr. Jekyll, kapten Nemo, Dorian Gray ja Tom Sawyer

pilt


“Liiga” (“The League of  Extraordinary Gentlemen”), USA/Saksamaa/Tšehhi/Suurbritannia 2003. 
Režissöör Stephen Norrington.
Osades Sean Connery, Shane West.

London, XIX sajandi keskpaik. Tööstusrevolutsioon edeneb täiel aurul sõna otseses ja ülekantud tähenduses. Kusagil keldris podisevad retordid, kust õige pea mõni homunkulus välja võetakse. Ühes majas on kindlasti Babbage’i kompuuter, mis transmissioonirihmade klobinal oma tänamatut tööd teeb. Esineb maagiat, eelõige muidugi egiptuse oma, ning on isegi nähtud loomapeadega jumalaid. Kuid kõige rohkem hakkab silma kirjandusest (ja ka mujalt) teada-tuntud tegelasi, kes, tõsi küll, esinevad hoopis ootamatutes rollides.
Mõni ütleks selle kohta, et üks hullu koera unenägu. Haritum inimene ütleb, et steampunk. Teisisõnu siis aurupunk, kus miski libaromantiline nägemus Dickensi Londonist sellise väärdunud vormi on võtnud. Selle ulmekirjanduse alaliigi kolm põhiautorit Tim Powers, James P. Blaylock ja K. W. Jeter on ühtlasi ka need mehed, keda nimetatakse Philip K. Dicki vaimseteks vallaspoegadeks.
Tunnistan ausalt, et tegu on minu lemmiklaadiga ulmes ning seetõttu teeb mind alati üsna kurvaks, et kohalikus meedias (ja mitte vaid selles) kiputakse William Gibsonit ja Bruce Sterlingut steampunki loojateks ja anri ennast küberpungi tuletiseks pidama. See on täielik vale!
Kahjuks pole eesti keeles ühtegi steampunk-teksti ilmunud ning seega tuleb inimestel siin ääremaadel asjaga tutvuda eelkõige filmikunsti vahendusel. Mis mõneti üsna kurb, sest filmid on siiski vaid tuletis ja tõlgendus.
“Liiga” on oma alaliigi ehe esindaja, kust puuduvad küll homunkulused ja mehhaanilised kompuutrid, kuid enamus muid anri atribuute on kenasti paigas. Film põhineb Alan Moore’i ja Kevin O’Neilli samanimelisel graafilisel romaanil (termin täiskasvanute koomiksi kohta), kus tegutsevad Nähtamatu, dr. Jekyll (ja mr. Hyde), kapten Nemo, Mina Harker ja Allan Quatermain. Film on neile lisanud Dorian Gray ja Tom Sawyeri. Ning autoriõiguste keerdkäikude tõttu kannab Nähtamatu nime Skinner. Usun, et ma ei pea siinkohal Sirbi lugejatele seletama, et kes need kõik on, originaalromaanid nende tegelaskujudega on ju kõik korduvalt eesti keeles ilmunud. Vaataja, kes on tuttav nende tegelaskujudega vaid romaanide põhjal, see vaataja peab paljuks valmis olema, sest allikmaterjaliga on vabalt ümber käidud. See on muidugi üks steampunki iseloomulikke jooni, sest kui keskkond on muutunud, siis miks peaks ka tegelaste elu ja olu täpselt samasuguseks jääma.
Filmi intriig on lihtne ja sobilik koomiksile. On hakanud tegutsema üks võimast tehnoloogiat valdav kurikael, kes näib hauduvat maailmavallutuslikke plaane, sest tema rünnakute peamisteks sihtmärkideks on just uued tehnilised avastused ja andekad teadlased. Kui omastada ei õnnestu, siis lihtsalt hävitab. Briti Impeerium kutsub taas kokku Liiga, et eriliste võimetega inimestest moodustatud eriüksuse abil maailmavalitsejaks pürgijale vastu hakata.
Filmis on parasjagu madinat ning seikluskino austaja siit ilmselt oma naudingu ka saab. Minu arust pole see siiski peamine, sest filmi essents on milleski muus: interjöörid ja sellise kummalise seltskonna omavahelised vestlused ja suhted. Loomulikult pole need vestlused olemise põhiküsimusi lahkav filosoofiline kõrgpilotaa. Kuid kas peakski, seiklusfilm ju siiski?
Kui ma selle loo kirjutamiseks pisut võrgus ringi vaatasin, siis avastasin, et enamus hinnanguid on pigem negatiivsed. Hämmastav! Pean ennast piisavalt hea maitsega isikuks ja kaldun arvama, et filmi kritiseerijad mujal maailmas pole rahul koomiksi ekraniseerimise tulemusega ja ootasid midagi muud. Siinmail tundub pigem tegu harimatuses olevat, sest kohalikud kritiseerijad reeglina steampunkist midagi ei tea, ka tundub nooremal põlvkonnal juba kasvõi Dorian Gray isiku tuvastamine üle jõu käivat. Jah, filmi puuduseks võib tõesti lugeda tegijate tahtmise korraga kõigile meele järele olla, kuid – milline Hollywoodi film seda teha ei püüa?
Tunda on ka kiirustamist, sest näiteks Allan Quatermain esineb aeg-ajalt filmis ka kui Quartermain. Ka oleks võinud filmi tempo paremini paigas olla, sest pärast reeturi tuvastamist toimus teatav pingelangus ning film kippus suisa venima. Samas on need siiski üksikud puudused ega tee olematuks linateose muretut meeleolu ja stiilsust.
“Liiga” ongi just selline film, et istud, lased end lõdvaks, vaatad ja lihtsalt naudid. Tagantjärele mõtled, et mis selles nüüd nii erilist oli... ja vaatad uuesti ning naudid jälle. Umbes nagu vaataksid “A-rühma”, ainult et aeg, koht ja tegelased on teised.

JÜRI KALLAS