|
|
Peidetud sündmustik vs. peidetud sisu Hollywoodi filmis
“Petised” (“Matchsttick Men”, USA 2003). Re˛issöör Ridley Scott. Osades Nicolas Cage, Sam Rockwell, Alison Lohman. Kirjutan seekord pisut üldisemal teemal, kuigi otseseks ajendiks on film “Petised” Nicolas Cage’iga peaosas. Pealtnäha väga korralikult tehtud, väga “sisukas” Hollywoodi film. Ühest küljest üllatav, et sealt midagi sellist üldse tuleb, teisalt jälle justkui kindla peale minek. “Petised” jutustab loo meile edasipüüdlikust petisest Royst, kellel – kuna ta on kaotanud kontrolli oma isiksuse üle – tuleb samaaegselt rinda pista nii psühhiaatriliste kui ka tööalaste probleemidega. Filmi sisu on pealtnäha lihtne: meile näidatakse Royd erinevates situatsioonides, tutvustatakse tema probleemi (obsessiiv-kompulsiivne isiksusehäire ja Tourette’i sündroom), näidatakse “tööd” ja uut mastaapsemat tehingut, mille ta parasjagu käsile võtab. Hiljem teeb sündmustik muidugi järske pöördeid, selgub, et “kõik pole mitte nii”, nagu meile alguses näidati, ühesõnaga kasutatakse tavalist varjatud sü¯eed, nagu absoluutselt iga Hollywoodi film seda narratiivi elavdamise ja vaataja loo küljes hoidmise eesmärgiga teeb. Seda võikski ehk nimetada esimese tasandi peidetud sündmustikuks, millest meile pärast ekspositsiooni (ja tavaliselt ka pärast nn. algset sündmustikku, filmi n.-ö. kokkuvõtvas/selgitavas osas) üksikasjaliselt aru antakse. Ometi pole seegi veel alati kõik. Sageli on need sõlmitused/selgitused, mis järgnevad esimese tasandi peidetud sündmustikus, ja taotlevad iseenesest alati maksimaalset realistlikkust ja usutavust (kui mitte just argireaalsuse, siis vähemalt filmi sündmustiku suhtes), mingi detailiga sedasi puusse pannud, et väljapakutud seletus ei tööta, st. on eeldustega (enamasti mõne varem näidatud detailiga) vastuolus. See pole ka ju mingi eriline ime. Kui mõelda, kui palju neid erinevaid sündmustikku koostavaid detaile stsenaristi peast välja valgub, siis tuleb möönda, et olgu muuga kuidas on, narratiivi kokkupanek on Hollywoodi filmis endiselt kunstide kunst ja stsenaristi vastutusalas olevatest kunstidest kindlasti kõige keerulisem. Kui laias laastus lööb Hollywood eelkõige tehnilise täiuslikkuse ja visuaalse vaatemänguga (ja tekstile pööratakse tähelepanu kui eelkõige killurebimise abivahendile), siis narratiivi punumise püha kunsti hoitakse endiselt au sees. Tänu sellele on Hollywoodi filmi sündmustik sageli detailne ja keeruline nagu masinkoodi arvutiprogramm, mis isegi programmeerijal, st. stsenaristil endal, mõnikord üle mõistuse näib käivat. Seda võime järeldada sellest, kui programmi mõni järjekordne “kala” sisse on lipsanud, st. sündmustik poleks ette antud eeldustelt kuidagi selline saanud olla, nagu seda näidatakse olevat. Võiks ju arvata, et see pole probleem. Lõppude lõpuks “on tegu ju filmiga”, ja “filmis ei peagi kõik olema nagu päris”. Olen nõus: filmiväliselt pole see tõesti mingi probleem, sest keda (peale stsenaristi palkaja) ikka huvitab see, kui mingi suvaline sündmustik omadega täielikult error’isse jookseb. See iseenesest pole mingi probleem, seda enam, et see on peaaegu alati suhteliselt märkamatu (ja Hollywoodi film ei arvesta ju ka eriti vaataja tähelepanelikkusega, st. vaatajalt eeldatakse suurt pealiskaudsust). Kuid kui vaadelda sedasama olukorda filmisisesest positsioonist, siis on probleem meeletu: ainult paari puuduva või ülearuse infobaidiga muudetakse mõttetuks kogu see (tagantjärele naeruväärne ja hullumeelselt kulukas) töö, mida kogu filmi, nüüd ju enam mitte ainult sündmustiku, vaid ka kõigi muude detailide “usutavaks” muutmisele on kulutatud. Ja ometi suudab Hollywoodi film, eelkõige, nagu juba öeldud, aluseks oleva sündmustiku/programmi keerukuse tõttu seda ikka ja jälle teha. Kui seda koged, on see iga kord täiesti hämmastav, olles ühtlasi peaaegu ainus (või vähemalt täiendav) põhjus, miks Hollywoodi filmi vaadates sündmustikule üldse mingit tähelepanu tuleks pöörata. Kui see, peidetud sündmustiku teine tasand, filmis avaldub, päädib kogu asi alati täieliku absurdiga, mida on kõrvalt üsna nauditav jälgida, umbes nagu oleksid keerukat programmi edukalt häkkinud, ainult selle vahega, et häkker on antud juhul täiesti passiivne (kui mõtlemine välja arvata) ja programm ehk film ise on see, mis võtab (peale mõningat vaatajapoolset mõttetööd) vaevaks omadega hunnikusse panna. Mul on kerge kahtlus, et midagi sellist juhtus ka “Petistes”, aga et ma seda sajaprotsendiliselt väita saaksin, peaksin veel kord nägema üht paarisekundilist lõiku sellest, mida ma parasjagu muidugi ei näe. Aga isegi kui antud juhul peaks kõik OK olema, siis ma ei näe muretsemiseks erilist põhjust, kuna paljudes teistes filmides avaldub peidetud sündmustiku teine tasand kindlasti. Nii et selline “metakinemaatiline” lõbustus siis, millele ma seekord eriti just Hollywoodi filmiga seoses tahaksin tähelepanu juhtida. Siit moraal: mitte kogu see issanda aeg, mis sa kinos veedad, pole maha visatud. Teine asi on peidetud sisu, mis avaldub Hollywoodi filmis veel tunduvalt hoogsamalt. See on tegelikult juba natuke mornim teema, kuna see pannakse sinna juba täiesti tahtlikult. Hollywoodi filmi sisu analüüsides võime öelda, et kõigepealt avaldub see sündmustiku (ärme hakkame seda hetkel enam osadeks jagama), seejärel üldistuse või idee ning seejärel moraali tasandil. “Petistes” oleks selle skeemi järgi sündmustik siis see (faabula), mis seal (st. filmitegelikkuses) tegelikult (niipalju kui kogu film meile sellest aimu annab) on juhtunud. Mis see “Petistes” on, seda ma öelda ei saa, muidu väheneks teie kinoskäimise mõte märgatavalt. Üldistus või idee oleks see, mida see tähendab, milliseid järeldusi sellest saab teha. Need on “tervis tarviline vara” vms. (enamasti) vanasõnade laadis tõdemused. Moraal on aga juba konkreetne käitumisjuhis, vaataja programmeerimine keeles “tee/ära tee seda ja seda, siis saad/ei saa seda ja seda”. See ongi see varjatud sisu, millele ma tähelepanu tahaksin juhtida. See on ühtaegu jube halb, kohutavalt tüütu ja ilma vähimagi õigustuseta, kuid ometi Hollywoodi filmi peaaegu vältimatu koostisosa. Peaaegu kõik filmilõpud lähevad seal selle nahka, muu hulgas kahjuks ka “Petiste” oma. Kuid aitab üldistest/sisulistest teemadest. Räägin lühidalt ka sellest, mille pärast Hollywoodi filme, sealhulgas “Petiseid”, on mõtet vaatama minna, st. filmi seisukohalt täiesti kõrvalistest asjadest, paljulubavatest võimalustest, arengutest ja detailidest, mis siin-seal avalduvad, kuid millel enamasti liiva lastakse joosta. “Petistes” on selleks lakooniline, kuid oma minimalismis ometi monumentaalne visuaalne keel, millega kaamera puhtusehullu Royd tema majas jälgib. See on omaette etendus, kus maja taevani kisendav kord Roy kompulsiivsete harjumuste ja rütmidega (nt. avada ja sulgeda ust kolm korda järjest) unisoonis voogab. Roy maja on tema mõtete (ja ka tema haiguse) võrdpilt, millesse saaks selliste eelkirjeldatud diskreetsete/minimaalsete/tehniliste vahenditega lõputult süveneda, ilma et see tüütavaks muutuks. Kohati tegigi kaamera seda väga paljulubavalt, tuues esile ja võimendades olulisi rütme ja detaile. See maja (koos teise, rituaalidest ehitatud majaga selle sees) oli oma singulaarsuses monumentaalne nagu universum pähklikoores. Kui tavapärase asemel oleks osutunud võimalikuks mingi majasisene areng, oleks sellest niisuguse kaameratöö juures võinud tulla vapustav film. Kuid muidugi, ei midagi sellist. (Midagi paljulubavat oli nagu veel, aga ma olen unustanud, mis see oli.) Praeguse sü¯ee võib aga kokku võtta nii: Roy häda oli selles, et ta polnud paranoiline. Kui ta oleks olnud (ka) seda, poleks praegune sü˛ee üldse võimalikuks osutunud. Ta oleks selle juba eos läbi näinud. ERKKI LUUK
|
