|
|
CDpeegel
Tegu on Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja selle peadirigendi Paul Hillieri esimese plaadiga kolm aastat kestvast projektist “Baltic Voices”, mille eesmärk on “süveneda Balti mere äärsete riikide koorimuusika varamusse”. Edasi võib plaadiümbrise tagaküljelt lugeda, et kuigi põhitähelepanu on eesti kooriloomingul (ikkagi EFK plaadisari), puudutab see ka teiste selle piirkonna maade koorikultuuri viimasel sajandil. Vaadates CD-bukletis Läänemerega piirnevate riikide kaarti, võib arvata, et (lähi)tulevikus saab seeria järgmistel plaatidel tõenäoliselt kuulata ka leedu, taani, poola ja vene kooriteoseid. Siiski pole tegu puhtalt a cappella salvestisega – Pçteris Vasksi suurvormis “Dona nobis pacem” teeb kaasa Tallinna Kammerorkester. Olgu veel lisatud, et nii viimati nimetatud teos kui Veljo Tormise “Läti burdoonlaulud” ja Arvo Pärdi “…which was the son of…” on maailma esiplaadistused. Arvestades seda, et Tormis kirjutas “Läti burdoonlaulud” juba aastal 1982, on see iseenesest huvitav tõik. Cyrillus Kreegi (1889 – 1962) “Taaveti psalmid” on plaadil kõlavast kronoloogiliselt varaseim, kõik neli kirjutatud aastal 1923. Esimeses miniatuuris (Psalm 104) äratab kõigepealt tähelepanu naishäälte kaunis meloodiakujundus, pisut hiljem sekundeerivad neile sama kandvalt ka tenorid. Teises osas eristuvad koori kõlapildis oma kantileeniga kõrgete sopranite “halleluuja”-käigud, misjärel meeste “halleluuja” mõjub oma fortega isegi maskuliinselt. Järgmised kaks psalmi on tekstuurilt mõnevõrra polüfoonilisemad, eriti viimane (Psalm 121), mille faktuuri mitmeplaanilisus tuleb plaadil ehk kõige veenvamalt välja. Siin võib kuulda ka hästi läbi tunnetatud, huvitavalt tõlgendatud dünaamikalahendusi. Sven-David Sandstrømilt (1942) on CD-le jõudnud kaks kompositsiooni, mõlemad aastast 1986. Teoseid ühendab ka vanade meistrite tsiteerimine. Nii tugineb “Hear my prayer, O Lord” Henry Purcelli muusikale, päris loo alguses kõlabki Purcelli originaal. Veidi hiljem tekib aga kaks tekstuurikihistust: üks neist kujuneb inglise klassiku polüfoonilisest motiivistikust, mis on üsna julgelt XVII sajandist XXsse nihutatud, teise moodustavad aga mitmesugustest klastritest kokku pandud põnevad helifreskod. Samas on Purcelli asendumine Sandstrømi endaga nii orgaaniline protsess, et hetkekski ei teki eklektilisuse muljet. Teise teose “Es ist genug” muusikas on kasutatud materjali ühest Buxtehude kantaadist, ent siin on kahe komponisti helindid märksa tihedamalt põimunud, Sandstrømi kuuleb tegelikult ikka rohkem. Seda nii dissonantsirikastes kooskõlades kui üldises muusikalises arenduses. Tundub, et selle kümneminutilise loo esitamine on üsna komplitseeritud ülesanne igale koorile. Einojuhani Rautavaara (1928) teoses “Lorca Suite” (1973) on kohe esimesest osast tunda soomeugrilikku loitsulisust – kõige silmatorkavamalt ehk rohketes fraasi- ja rütmikordustes, aga ka põhjamaiselt karges koloriidis (millel Lorca kodumaaga küll midagi pistmist pole). Kui nüüd süidi viimase osa (“Malagueña”) kvartharmoonia ja mõned teised modernistlikud leiud välja jätta, võiks teose üldises atmosfääris tajuda mõningaid pidepunkte isegi Tormise muusikaga. Veljo Tormise (1930) tsükkel “Läti burdoonlaulud” (1982) koosneb kuuest lätikeelsest laulust. Nii esimese kui teise osa esituses tõmbab tähelepanu väga tundlik dünaamika, eriti teises (“Kevadelaul”), kus eri koorirühmadel on lausa erinev akustiline ruum. Kolmandas (“Pulma võistulaulmine”) mõjub artistlikult aga eeslauljate aktiivne temperament – nais- ja meessolistid üksteist üle trumpamas nagu rahvalikul võistulaulmisel kohane. See-eest järgneva “Leinalaulu” naishääled kõlavad oma vaikses melanhoolias intiimselt. Tsükli viimases loos avaldub tänu mitmesugustele parallelismidele aga kõige komplitseeritum harmoonia. Tahtmatult rändab mõte setu rahvalaulule – ega tea, setud ja lätlased võisid naabritena teineteise muusikalist folkloori ehk vastastikku mõjutadagi. Aga tervet tsüklit läbiv joon on burdoonlaulmine, mis lätlasi iseloomustab küll rohkem kui soomeugrilasi. Arvo Pärdi (1935) teoses “…which was the son of…” (2000) avalduvad selgelt helilooja praeguse loomeperioodi tunnusjooned, kus võib kuulda aktiivseid rütme ja üsna ootamatuidki modulatsioone. Nimetatud loos lisaks üleminekuid homofoonilistelt episoodidelt imitatsioonilisele polüfooniale. Koori täpsel artikulatsioonil on siin omamoodi “distsiplineeriv” roll – ega selleta saanukski kõiki neid punkteeritud rütmifiguure erksaks laulda. Pçteris Vasksi (1946) teoses “Dona nobis pacem” (1996) teeb, nagu öeldud, kaasa Tallinna Kammerorkester. Teose heakõlaliselt minoorses helikeeles võib leida teatud intonatsioonilisi kokkupuutepunkte Pärdi 1970ndate – 80ndate käekirjaga. Siiski vaid intonatsioonilisi, kuna kogu dramaturgiline arengukaar lähtub siin teisest, peakulminatsiooni töötluslikult ettevalmistavast loogikast. Igatahes mõjuv teos nii oma vormi- kui mõttearenduse terviklikkuses. Mõjuvalt kuulama panev on mõistagi terve plaat nii maailmatasemel esituste kui muusikaga.
Eks mõttele ühendada sarnaste
kultuuritraditsioonidega maad ühte kultuurikonteksti ja ühele CD-le ole
tulnud teisedki peale eelvaadeldud “Baltic Voices” projekti
initsiaatorite. Vaadeldav plaat on kogumikalbum (saksa sarjas “Orgelmeister
Meisterorgel” juba kaheksas), mis tugineb mõneti analoogsele ideele. Ja
nimelt – lasta Ida-Euroopa maade organistidel mängida plaadil igal oma
maa XX sajandi orelimuusikat. Siis on ka loomulik, et organistid nagu
Zdenék ?patka ja Véra Hermanová esitavad siin t?ehhi, Dezsö Karasszon
ungari, Krzysztof Ostrowski poola ning Andres Uibo eesti
oreliteoseid. Et CD-l kõlab viie organisti salvestatuna tervelt 22
orelilugu, piirdume antud tutvustuses siiski vaid Andres Uibo esitatuga. IGOR GARSNEK
|
