|
|
|
Nägu veeämbris Fotograafi ja teatraali Reinhold Sachkeri viljakad aastakümned Tartus
1867. aasta Eesti Postimees kirjutas, et “varem vaid rikkad võisid endid portreteerida lasta, kuna vaesed ja allamad inimesed võisid oma nägo ainult veeämbris näha”. Juttu tehti selle aja imest, fotograafiast, ehk tolleaegses sõnastuses photographie’st ja teada olevalt sel alal esimesest eestlasest professionaalist, kes oli Reinhold Sachker. Varjamatu rahuloluga kirjeldas ajaleht noore Sachkeri tegemisi, õpinguid, tema andekust ja esimesi edusamme, oli ta ju sel ajal endiselt ikka alles õpipoisi osas. Aega, mil ka sakslastest ametivennad teda tunnistama hakkasid, oli jäänud veel vaid kahe aasta jagu. Reinhold Sachker (kirikuraamatuis Sawron või Safron) sündis 22. jaanuaril 1844. aastal Võrumaal Sõmerpalu vallas talupidaja peres. Perekonnanime Sachker võttis ta isatalu nime järgi hiljem. Ja taas jääb meil üle vaid imestada selle üdini maapoisi hingematvate unistuste üle, mis ei mallanud oodata isegi alghariduse omandamist ema-isa kaitsva katuse all. Selle asemel sõitis ta Tartusse ja lõpetas seal C. J. Juccumi algkooli. Vaid aeg teab, kui palju veenmist, võibolla konfliktegi eelnes sellele sõidule, sest just Tartu jäigi Sachkerile terveks eluks kodulinnaks. Esialgu tuli raha teenida lihttöödel, mõned aastad oli ta tänu heale keelteoskusele restoranides ettekandja, kuni lõpuks avanes uks unistuste imemaailma. Õpipoiss avab ateljee Nimelt õnnestus tal 1864. aastal Tartus tuntud foto- ja litograafi Louis Höflingeri juures alustada fotograafia õpinguid, mis meistriks saamiseks kestsid kokku viis aastat. Soov tõestada eelkõige iseendale, aga kindlasti ka kodustele oma valiku ainuvõimalikkust ja -õigsust, pluss üllatavalt kergelt omandatud teadmised tänu looduse soosingule ning praktilise fotograafiaga võis Sachker alustada juba õpipoisina. Ega edu ja tuntuski tulemata jäänud. Vajalikud teadmised, enesekindlus ja julgustavad sõbrad tagataskus, avas Reinhold Sachker esimese eestlasena 30. märtsil 1869 Tartus iseseisva fotoateljee Oberleitneri majas Raatuse t. 4. Ateljee sildil seisis eestikeelne täiesti uus sõna “Päewapildikoda”. See J. V. Jannseniga kahasse väljamõeldud termin läks kiirelt ka ajalehe kaudu käibele. Juba 11. juunil 1869 ilmus Eesti Postimehes vastav reklaam: “Päwapildi tegija teeb kõiksuggused wägga head päwapildid…” ning see uudissõna ilmus veel samal aastal Wiedemanni saksa-eesti sõnaraamatussegi, millest omakorda tuletati veel sõnad päwapiltnik, “päwamaalimine”, lisaks “vootograhv”. Need aastad polnud olulised mitte ainult eesti fotole, tagantjärele tarkadena nimetame seda perioodi hellalt esimeseks ärkamisajaks. Pigem siiski oli see aeg võrreldav tänapäeva mõistes hommikukohvi nautimisega, tegelik ärkamine ja “unise peaga toasusside otsimise ja muu sebimise aeg” oli selleks ajaks juba läbitud. Eestlane oli ärganud. Kuna Reinhold Sachkeri elus olid tähtsal kohal nii fotograafia, Vanemuine kui ka raamatud, siis julgen välja tuua ühe isepäise, kuid siiski kauni rööpsuse: enesekindel eestlane ja eesti foto, eesti teater ning kirjanduski on üheskoos sündinud. Nad on koos kasvanud, õppinud, pettunud ja õnnestunud, ent nende teed ei ole sellest ajast kunagi lahku läinud, ükskõik, mis ajad on olnud, on nad enam-vähem üheealised. Ning selles oli oma kindel osa nii Sachkeril päevapiltnikuna kui ka neil, keda ta jäädvustas. Eesti kunstikultuuri hiiud klaasplaatidel Sachkeri fotoateljee teenindas peamiselt eestlasi. Eks sinna sattus ka muud rahvast, aga reklaamis ta oma tööd ainult eestikeelses ajakirjanduses. Lisaks ateljeetööle võib teda julgelt pidada ka esimeseks eestlasest fotoreporteriks. Ega naljalt toimunud ainsatki üritust, rahvapidu või mõnda kursustki, kus Reinhold Sachker poleks oma aparaadiga kohal olnud. Ta polnud mingil juhul lihtsalt passiivne kliendiootaja, vaid väga liikuv ja hea inimesetundjana kontaktne päevapiltnik. Tartus Kirjandusmuuseumis on hoiul Sachkeri fotokogu, kus on ka 235 unikaalset originaalklaasplaati, milledel jäädvustatud rida eesti kultuuritegelasi nagu Amandus Adamson, Friedrich Robert Faehlmann, Ado Grenzstein, Karl August Hermann, Jakob Hurt, Miina Härma, Carl Robert Jakobson, Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Johann Köler, Juhan Liiv, Eduard Vilde ja paljud teised. Fotoreportaa¯e tegi Sachker esimesest laulupeost alates, C. R. Jakobsoni matustest, esimesest kangakudumise kursusest jne., jne… Sachker ei olnud vaid kujuneva eesti kultuurieliidi ihufotograaf, tema objektiiv libises üle ka lihtsast Marist või Jürist, põnevaid inimtüüpe otsis ta kõikjalt, linna- ja vallavaestegi keskelt. Fotograafia on läbi ajaloo paratamatult olnud poliitikaga tihedalt seotud, kas siis võltsiva, vaenava või sõbraliku meediumina. Ka selles kontekstis saame Sachkerist rääkida kui esimesest eestlasest, kes kasutas fotot teadlikult poliitilise võitlusvahendina. Paistu pastor Hansen pidas 1871. aastal Liivimaa sinodil terava kõne “Eesti püüdmiste vastu”. Eks selliseid sõnavõtte peeti ka eelnevalt, kuulsaks sai aga just konkreetselt see, kuna Reinhold Sachker jäädvustas rahvusliku demonstratsioonesinemise, kus Ado Reinvald ja Juhan Kunder lõikavad C. R. Jakobsoni juhendamisel kääridega katki Hanseni kõne teksti. Põrandal on korratult virn raamatuid, nende hulgas mahukaimana piibel, toolil aga eestikeelsed raamatud, pealmisena “Kalevipoeg”. Armsalt naiivne, isegi lapselik ja tulutugi võib see demonstratsioon ju XXI sajandil tunduda, kuid tuletagem meelde kasvõi ümmarguselt 15 aasta taguseid, meie endi kohati sama naiivseid pisikesi samme. Ajad kipuvad tõesti korduma. Igatahes võimulolijate jaoks see pisiasjana ei tundunud, ei XIX ega ka XX sajandil, sest üritati ju jõuliselt sekkuda. Teatraal ja bibliofiil Juba sellipõlves alustas Sachker Vanemuise etenduste jäädvustamist ning see, mida ta nägi nii laval kui ka eesriide taga, köitis teda tõsiselt. Algul laulis ta kvartetis esimest tenorit, peagi astus lavale juba ka näitlejana ning kui Lydia Koidula lõpetas 1871. aastal Vanemuises ja lahkus Kroonlinna, sai tema järeltulijaks just Reinhold Sachker. Näitejuhina oli ta aastatel 1872 – 1878 August Wiera eelkäija. Sellise koorma oma õlule võtmine oli küllaltki suur väljakutse, algupärane näitekirjandus puudus ju pea täielikult, mängiti, mida kätte saadi. Enamasti olid kavas saksa päritoluga melodramaatilise ja moraliseeriva sisuga lühinäidendid. Sachkeri suursaavutuseks võib aga pidada püsiva asjaarmastajate näitetrupi loomist, kindla töökorralduse sisseseadmist, seega ka teatri elushoidmist lisaks Vanemuise seltsi tegevuse korraldamisele. Just tema innul alustati 1883. aastal lõikuskuise rahvapeo korraldamist. Peale selle tõlkis Sachker saksa keelest näitemänge, eelkõige Kotzebue’d, kirjutas ise rollid lahti, jagas näitlejatele ning üritas lavastada. Kui me end sellesse ellu sisse seame, teame ehk täpselt, mis ees ootab. Kas meist saavad unistuste loojad või hoopis unistuste purustajad? Hiljem selgub, et reaalne elu on meid nagunii omatahtsi räsinud ja meid oluliselt mõjutanud ning ajaks, mil oskame juba rääkida asjadest, mida me varem teadsime, selgub, et alles on jäänud vaid hämar alateadvus, tunnetus õigetest valikutest ja ehk ka julgus, kui vaja, teha kannapöördeid. Oluline pole siis enam see, mis me sellest kõigest arvame teadvat, vaid see, kes me ise oleme, mis on siin ja praegu. Reinhold Sachkeri jõuline tegevus tolle aja Eesti kultuurielu keskuses oli kui isuka gurmaani lõunasöök, pea kõik kultuuri “uudsed käigud” ei olnud talle ainult degusteerimiseks, vaid ta nautis neid süvenenult. Fotograafiale ja teatrile lisaks avas Sachker 1878. aastal ateljee kõrvale raamatupoe ja raamatukogu ning taas olid sihtgrupiks eestlased. Fotograafina tunnetas ta oma missiooni ajaloo visuaalsel jäädvustamisel ning et on suuteline säilitama läbi tuleviku aastasadade minevikuks saavat olevikku. Teater ja raamat aga pakkusid vaatajale ja lugejale võimaluse hetkeks unustada argimured ja elada kellegi teise elu, kas naerul sui või muremõtetes ja vangistuse või hoopis vabanemisega. Et siis tõsta pilk ja küsida, kas see, mis ma näen, ongi taevas!? Sachkeri fotosid kasutati ka modellina: tema fotot Kreutzwaldist kasutas maalimisel Köler, sõbrast maalikunstnik Oskar Hoffmann tellis oma teose “Vana sõduri surm” jaoks ühe talumehe portree, Sachkeri poeg (kes oli tuntud graafik) kasutas oma töös isa fotosid. Sachker esimene ka Soomes Tundub, et kõike seda on isegi küllalt palju ühe tegija jaoks, ent saatus tegutseb ikka omaette, meiega nõu pidamata. Üks tähelepanuväärne fakt Sachkeri elust on veel välja tulnud ja see oli arvatavalt esimene eesti-soome fotoajaloo käepigistus. Nimelt aastal 1891. avaldati trükises Kyläkirjaston Kuvalehti esimene rasterkli?ee abil trükitud foto Soome ajakirjanduses. Ning üllatus, üllatus – see oli foto 1891. aasta Tartu laulupeost ja autoriks muidugi Reinhold Sachker. Vaat kus lugu: esimene Eestis tehtud foto ilmus ajakirjanduses üle lahe ja esimene Soome ajakirjanduses ilmunud foto oli üles võetud just Eestis. Võimalikest põhjustest olulisim oli ehk see, et olime siis vaid ju ühe riigi äärekubermangud ning iseseisvus ilmus vaid julgemasse unenäkku ja unistusse. Kõrvaltvaatajate jaoks õnnelikku saatusesse murdis sisse ka elu halastamatum pool. 1881. aasta augustikuu oli selles halastamatuses pöördeline ja ootamatult resoluutne. Kaks järjestikust tulekahju, mis mõlemad said alguse naabrite lohakusest, hävitasid Sachkeri elutöö maiseid märke. Lõplikult hävis hulk hindamatuid fotosid ja klaasplaate, fototehnikat, kirjandust ja mida kõike veel. Toibumine võttis oma aja, masendusest ülesaamine oli vaid väline. Elu ootas elamist ja Reinhold Sachker jätkas fanaatiliselt ainult fotograafina. Hävinut taastada polnud enam võimalik, kuid 1919. aasta 25. märtsini igat päeva, sündmust, huvitavaid inimesi tulevikule jäädvustada oli ainus tung ja püüdmine, mis Sachkerile oli jäänud. Selsamal paastumaarjapäeval kadus Reinhold Sachker ka ise igaveseks minevikku. Kuid tulekahjudele vaatamata tunneme täna, homme ja ehk ka sadade aastate pärast ikka tänu Reinhold Sachkerile endisaegseid “nägusid veeämbris”. ÜLLE LILLAK
|
