Siim Kallas soojendas saatejuhi üles

“Hard Talk”, 12. XI, BBC World.
Pean tunnistama, et kui kuulsin, et Siim Kallas esineb saates “Hard Talk”, tundsin esiteks kõhedust. Tegemist on globaalsel skaalal ühe kõige olulisema intervjuuga teleekraanil. Pooletunnistest saadetest käivad läbi peamiselt poliitikud, aga ka muidu ühiskonnategelased, ärimehed jt. Sellises saates üles astuda on suur risk ja väikerahva puhul ka vastutus, sest kuidas keegi seal end näitab, see kujundab arvamust Eesti kohta vähemalt sama palju kui meie suusatajate vägiteod.
Ühelt poolt on Siim Kallas väheseid tipp-poliitikuid Eestis, keda ma ei pea häbenema, st. keda julgeb võõrastele näidata. Enamik ei oska ikka veel rahvusvaheliselt käituda ja on alati targem, kui nad hoiavad madalat profiili ja võimalikult vähe räägivad. Koduvillasus pärast tosinat aastat iseseisvust räägib laiskusest. Teisalt tuleb selles saates vestelda inglise keeles. (Mõni, näiteks Jevgeni Primakov, on lasknud end küll tõlkida, aga eurovolinikuks pürgijale oleks see võrdunud poliitilise enesetapuga). Mõtlesin, et kui Siim Kallas kõikidest küsimustest vähemalt õigesti aru saab, siis on miinimumprogramm täidetud. Sai kõigist ja täpselt, jumal tänatud.
Saate põhiintervjueerija Tim Sebastiani näol on tegemist ründava ajakirjanikuga. Peab olema iga hetk valmis, et su vastus läbi lõigatakse. Ja ka uus vastus lõigatakse läbi. Seejuures ei tohi mingil juhul pead kaotada. Seda enam, et see pole isiklik vimm, vaid stiil. Ja vastu õiendada, et las ma lõpetan oma mõtte, pole ka mõtet, sest kui ka võimalus näiliselt antakse, lõigatakse ka see kohe läbi ja lõputult õiendada ei ole kultuursel inimesel lihtsalt viisakas. Õiendavadki peamiselt mõned kolmanda maailma korrumpeerunud libedikkudest poliitikud, kes niikuinii valetavad nõnda, et suu suitseb, ja siis muidugi neokonid, kelle ülbus ja eneseusk on piiritud.
Tim Sebastianil tundub olevat allergia poliitikute üldsõnalise ideoloogilise pläma vastu, selle üldise retoorika vastu, mida poliitikud paratamatult peavad ajama. Selle katkestab ta varsti ära. Ei mingeid monolooge oma partei platvormi tutvustamiseks! Konkreetsus ja lühidus tuleb alati kasuks. Kallas ei ajanud mingeid mullikesi ja oli aus. See oli õige taktika. Rõhutan, et “Hard Talk” on tõepoolest suunatud külalise avamisele – nagu sissejuhatuses korratud, “avastamaks isiksust persona taga”.
Kallas ägas ja ohkis päris palju, heitles keelega, aga tuli kangelaslikult välja, ja see ohkimine ja heitlemine mõjus kuidagi inimlikult. Kui poliitik lubab endale mõne grimassi ja üldse – tal pole konti kõhus, tuleb see enamasti kasuks. Kallase sarm, tema positiivsus, mida on tunnistanud ka tema vastased, pääses mõjule ja soojendas saatejuhi üles.
Mõne küsimuse puhul oleks võinud küll pikemalt vastata, mitte kviteerida, et “see on, jah, keerukas küsimus” või et “seda me loodame jah”. Ju siis kasutas Kallas neid hetki hingetõmbeks.
Jutuajamise teemad on meie jaoks läbi-lõhki tuttavad. Kallas ütles, miks Venemaa ohtu ei saa täielikult maha matta (muide, alguskaadris poseeris saatejuht Nevski katedraali taustal!), laveeris kõrvale lõksust, et kuidas me loodame Ameerika abile, kui too lubab Moskval t?et?eene kottida. Kõige parem vastus oli minu arvates seoses Iraagiga: Kallas väitis, et demokraatia peab mõnikord käituma otsustavalt ja tõi vastupidise näitena Teise maailmasõja eelse olukorra.
Üle-eelmine päev oli sama saate külaliseks olnud T?ehhi president Vaclav Klaus. Nii arrogantset ja ajakirjanikule kohta kätte näitavat esinejat ma ei mäletagi. Ehk ainult Michael Hesseltine nähvas kord Tim Sebastianile, et ta peaks intervjuuks korralikumalt valmistuma. Klaus ei rääkinud üldsegi rumalat juttu, ometi hakkas mul natuke piinlik ja igatsesin, et Havel oleks edasi president.
Sebastian ei näita saate jooksul pea kunagi välja oma suhtumist. Aga ta teeb seda alati viimase lausega külalist tänades. Siin on tal terve astmestik. Minimaalne on: “Tänan saatesse tulemast”, järgneb umbes “Tore oli teiega vestelda” ja veel edasi “Ääretult meeldiv oli teiega rääkida”. Sellega pannakse asjad paika ja ma ootan alati seda lauset, sest see ei ole formaalsus. Tim Sebastian oskab vastast hinnata. Mõni, kellega ta on terve saate ragistanud, saab ometi suure komplimendi osaliseks. Mõni meeldib talle niisama. Kallasele öeldi: “It’s very good to have you on the program”. Minu rehkendamist mööda tähendas see korralikku nelja. Ja mitte üksnes Kallasele.

MIHKEL MUTT