James Joyce kui religiooni subjekt ja objekt

pilt

James Joyce, Kunstniku noorpõlveportree. Dublinlased. Tõlkinud Jaak Rähesoo. 240 ja 302 lk.

Kas “Kunstniku noorpõlveportree” on huvitav romaan?
Pigem igav.
Miks?
Probleem on aegunud. Joyce kujutab noormehe võitlust “religioosse propagandaga”. Alguses satub tema kangelane usumeeste mõju alla (kohustuslik usuõpetus, kohustuslik pihilkäik jne.), üksvahe isegi kavatseb ise vaimulikuks hakata, kuid hiljem heidab mustkuubede ikke ült ja deklareerib vaimuvabadust. Niisugune psühholoogiline terror, mida temal tuli taluda, on tänaseks lõppenud.
Aga Eesti luterlaste salakavalad plaanid tasa ja targu usuõpetus koolidesse viia?
Ma ei usu, et see neil õnnestub. Meie põlvkond on liiga vaba vaimuga ja liiga kibeda kommunismi kogemusega, et lubada jälle kellelgi endale turjale istuda. Muide, mida aasta edasi, seda rohkem ma mõtlen, kuidas meil vedas, et meie noorpõlves polnud vaimulikel seda võimu, nagu varem ja mujal. Religiooni osas oli Nõukogude Liit maailma kõige modernsem riik. Tõsi, oli kommunistlik propaganda, kuid see ei suutnud pugeda inimese hinge. Religioonid on ohtlikumad. Kuid, ma kordan, ma arvan, et ristiusuga on laias laastus, kui nende endi terminoloogiat kasutada, aamen. Ehk eesti keeles öeldult jokk. Võivad tekkida mingid täiesti uued usundid, uued sektid, kuid ühte ja samasse jõkke inimkond kaks korda üldiselt ei astu.
Aga “Dublinlased”?
See on natuke huvitavam raamat. Siin annab Joyce tervikliku novellikimbu kaudu põgusa panoraami oma kodulinna elanikest. Muidugi, Maupassant’i, Bunini või Jaksi novellideni tema jutud ei küüni – mulle meenutavad nad maneerilt kõige rohkem Kitzbergi –, kuid autori noorust arvestades pole need halvasti kirjutatud.
Kas see pole pisut liiga üleolev hinnang? Joyce on ikkagi maailmakuulus kirjanik?
Maailmakuulsaks tegi Joyce’i tema “Ulysses”, ilma selleta poleks tähelepanu tema noorusloomingule kuigi suur.
Nii et “Ulysses” on ikkagi suur romaan? Mahult küll. Aga sisult?
Sisu sellel teosel sisuliselt puudub. Kuidas nii?
“Ulysses” pole mõeldud lugemiseks, vähemalt mitte tavalisele lugejale. Romaaniga selle sõna üldkehtivas mõttes pole teosel midagi ühist. See on eksperiment, tohutu kirjanduslik eksperiment. Midagi umbes nagu Malevit?i “Must ruut” või see kohutav kräunumine, mida kutsutakse kahekümnenda sajandi muusikaks ja mis minul tekitab harilikult kõhuvalu.
Milles see eksperiment seisneb?
Joyce on iga peatüki kirjutanud ise stiilis. Kord on see kõrgstiil, kord ajalehestiil, kord katekismuse paroodia, kord koguni näidend. Kas see pole siis huvitav?
Põhimõtteliselt isegi võiks olla, kuid probleem on selles, et Joyce’i anne on väga, kuidas seda öeldagi... spetsiifiline. Ta on küll keeleosav, ja väga haritud, aga tal puuduvad mõned proosakirjanikule hädavajalikud omadused – oskus luua sü¯eed, oskus sisse elada oma kangelastesse, anda edasi nende muresid ja rõõme. Tal pole ei draama tekitamise võimet ega huumorimeelt. Nagu venelased ütlevad, zanuda. Ka ei oska ta valida. Romaan – see on eeskätt loobumine. Sa ei saa sinna kokku kuhjata kõike – kuid just seda on Joyce üritanud. Selle asemel, et valida viiskümmend, maksimum, sada tegelast, on ta “Ulyssesesse” paigutanud vist küll terve Dublini. On veel üks, võib-olla kõige olulisem puudus. Joyce lahkus väga noorelt kodumaalt ega näinud, mis juhtus edasi tema prototüüpide/tegelastega. Nad nii-öelda konserveerusid tema jaoks sellistena, nagu ta neid mäletas oma noorusest. Kuid selline pilt on staatiline. Joyce ei näinud kaaslinlasi muutumises, tal puudus võimalus hinnata, mis kellestki on saanud, kokkuvõttes – ta jäi ilma sellest, mida on kombeks nimetada “elukogemuseks” ja ilma milleta pole tõelist proosat. Lugeja tajub vaistlikult autori infantilismi ja kaotab huvi romaani vastu.
Kes seda siis loevad?
Eeskätt filoloogid. Muide, kui mõnelt neist küsida, kas ta on “Ulyssest” lugenud, ja ta vastab jaatavalt, kõlab see jaatus umbes nii, nagu arvaks ta ennast olevat hakkama saanud kangelasteoga.
Vaimustus puudub?
Puudub.
Aga miks seda teost kõigest hoolimata ka väljaspool Inglismaad nii kõrgelt hinnatakse? Miks seda tõlgitakse paljudesse keeltesse?
Nagu ütlevad poliitikud: “Huvitav küsimus”. Muide, see ongi rohkem poliitiline, kui kirjanduslik probleem. See on küsimus angloameerika ekspansionismist, mis on kestnud juba hulk sajandeid, mis küll korra justkui taandus, kui lagunes Briti impeerium, kuid mis nüüd taas raisakullina tiirleb maakera kohal. Poliitilise ja majandusliku ekspansionismiga kaasneb aga alati kultuuriline. Pole üldse tähtis, et mõned teised kultuurid on arenenumad kui angloameerika oma. Need lihtsalt tallatakse enda alla. Prantslased, kes on vaimult peajagu angloameeriklastest üle, võitlevad, nagu suudavad, aga ka nemad on võimetud vastu seisma endast materiaalselt palju kordi võimsamale “kultuurile”. Meie sattusime “tänu” kinnisele nõukogude ühiskonnale selle probleemiga silmitsi alles hiljuti. Kui mäletate, siis veel tosin aastat tagasi näidati vabanenud Eesti kinodes Fellinit ja Buńueli – ja mida seal näidatakse praegu? Muide, kõik on juba harjunud. On üles kasvanud terve põlvkond, kes on omaks võtnud angloameerikaliku maitse ja elulaadi. Joyce on üks, kõige süütum lüli selles ketis, millesse meid püütakse aheldada. Ta ise pole muidugi milleski süüdi. Teda lihtsalt kasutatakse ära – sest kõik ei taha ju lugeda naisteromaane, mõned peavad end peenemaks, otsivad “elitaarset” vaimutoitu. Nendele ongi mõeldud Joyce.
Kas see tähendab, et “Ulyssest” ei tohiks eesti keelde tõlkida?
Üldse mitte. Kui see teos on olemas isegi suahiili keeles, siis meie ei tohi ometi halvemad olla. Tõsi, tõlkijast on kahju. Isegi, kui talle makstakse töö eest veerand miljonit krooni – matta hulk aastaid sellise mõttetuse peale…? Pealegi on olemas oht, et ajaks, kui tõlge on valmis, pole enam, kes seda loeks, sest Eesti Vabariik on vahepeal vabatahtlikult üle läinud inglise riigikeelele ja võib-olla isegi saanud USA 53. osariigiks. Märgid selle kohta on olemas.
Mida siis teha?
Mul on ettepanek – võiks “Ulyssese” ära jagada terve hulga tõlkijate vahel. Ma juba ütlesin, et iga peatükk on kirjutatud ise stiilis. Naistekirjanduse peatüki võib anda mõnele selle ¯anri tõlgile, ajakirjandusliku peatüki – ajakirjanikule. Romaani viimase, kuulsa peatüki, liiderliku Molly Bloomi kirjavahemärkideta monoloogi, võiks tõlkida mõni pornokirjanduse tõlk.

KALLE KÄSPER