Seta teenis 26 000 eurot

Soome kirjandussügise olulisem saak on korjatud ja ka kirjanduslik peaauhind määratud. Tänavuse Finlandia võitis, nagu juba üldiselt teada, Pirkko Saisio romaan “Punainen erokirja” (“Punane lahkmeraamat”). Teada on seegi, et homoseksuaalsuse teemat käsitleva romaani autor annetas võiduraha seksuaalse võrdõiguslikkuse eest võitlevale ühingule Seta.
Tuletame meelde, et 26 000-eurone Finlandia auhind määratakse aasta parimale soome romaanile. Selle selgitamiseks valib kirjandusinimestest koosnev raad välja kuus kandidaati ja nende seast valib parima igal aastal vastavasse ametisse määratud nn. diktaator. Selle aasta diktaator oli kirjandusteadlane ja kriitik Mervi Kantokorpi, aga diktaatoriteks on olnud ka silmapaistvaid ühiskonna- ja kultuuritegelasi, mh. näiteks Soome Rahvusteatri direktor Maria-Liisa Nevala või president Koivisto abikaasa Tellervo Koivisto.
Oma asutamisaastast 1984 oli Finlandia esialgu lihtsalt kirjandusauhind, viimased kümme aastat aga pelgalt romaaniauhind. Vahest pakub huvi väike statistika: 1993 – 2003 on Finlandia viiel korral antud naiskirjanikule, kuuel korral on selle saanud mees. Arvan siiralt, et auhinna määramisega ei täideta mingeid kvoote ja teisalt, kuigi Finlandia diktaatoriks on mitme korral olnud naine, ei ole naine alati naisele auhinda määranud. Olen veendunud, et auhinnatakse lihtsalt head kirjandust.
Hiljuti esitles Soome Instituudis 2003. aasta Finlandia auhinna kuut kandidaati kirjandusteadlane Suvi Ahola, kelle huvitav ettekanne aitas selgitada ka mitmeid soome kirjanduselu tagamaid. Ent jäägem pelgalt raamatute juurde.
Soome Instituudi inimesena peatun kõigepealt oma endise kolleegi Juhani Salokanneli romaanil “Samaa sukua” (“Samast suguvõsast”), mis kuue auhinnakandidaadi hulka siiski ei mahtunud. See on, võib öelda, isa raamat, kus juhus veeretab mehe teele tema isa esimese abikaasa õe. Raamatu kriitika on olnud ettevaatlik, pigem kirjeldav kui analüüsiv, aga on ka avaldatud kahetsust, et romaan ei pääsenud pretendeerima Finlandiale. Kindlasti oli selle üks põhjus Salokanneli tihe, raske, enamasti poolt lehekülge hõlmav lause.
Tihe, aga see-eest lühike on kuue hulka pääsenud Joel Haahtela romaan “Elena”. Seda on peetud väga ebasoomelikuks: tegevus toimub kuskil pargis ja jutustaja, müstilise-võitu meesterahva peas. Park ei asu Soomes ja ega meeski mingi läbilõikepõder ole. Mehe idee fixe’iks on pargis Dostojevskit lugev noor naine, nagu hiljem selgub, Elena. Puänt aga seisneb selles, et oma peas Elena ja enda armuloo valmis põiminud mees osutub 81aastaseks leseks, kes näeb Elenas oma äsjalahkunud naist… noorena muidugi. Eksituste ärahoidmiseks olgu öeldud, et romantikat on selles raamatus vähe, aga auhindamiseks oli vist pisut vähe ka näiteks lehekülgi.
Eestlastele tuttav autor on Leena Lander, kelle “Tumedate liblikate kodu” on eesti keeles ilmunud. Finlandia auhinna kandidaat on ta nüüdseks olnud kolmel korral. Pärast kuueaastast pausi (eelmine raamat ilmus 1997) avaldatud uus romaan “Käsky” (“Käsk”) viib lugeja tagasi 1918. aastasse, Soome kurva kodusõja aegadesse. Peategelasteks on Harjula pere liikmed. Romaanis võtab Lander vist esimest korda üles punakaardi naissõduri teema. Landeri romaanist inspireerituna tegi “punastest emahuntidest” hiljuti juttu ka Helsingin Sanomat. Kriitika on Landeri suhtes olnud kiitev, “Käsku” on peetud koguni tema parimaks romaaniks.
Auhinna kandidaatide hulka suutis ennast suruda ka Juha Itkonen romaaniga “Myöhempien aikojen pyhä” (“Hilisemate aegade püha”) – ei ole ju tavaline, et debüütromaan kohe aasta kuue parima hulka satub. See on Soome oludes omapärane raamat, kus Soomet vaadatakse n.-ö. võõraste silmadega. Peategelasteks kaks ameeriklasest mormooninoormeest, kes misjonäritöö käigus jalgratastel läbi Soome liiguvad. Soome-kohaselt enesekriitiline seiklusromaan see aga päriselt ei ole. Kaks noort meest püüavad külmas, pimedas, peaaegu vaenulikus riigis rääkida asjadest, mis kedagi ei huvita. Traagika varjutab nii mormoonipoiste isiklikku elu kui ka liikumisi ja juhtumusi Soomes. Teost on peetud nii moraalifilosoofiliseks, religioossete küsimuste üle arutlevaks kui ka aknaks Soome.
Romaani- ja lastekirjanikuna tuntust kogunud Juha Ruusuvuori romaan “Nokian nuoriso-ohjaaja”, mille pealkirja ma siinkohal eestindada ei riski – see on liiga mitmetähenduslik – , liigub kolmes ajamõõtmes ja eri kohtades. Romaani võib pidada mingiks omamoodi rokk- või popromaaniks, mille kli?eed viitavad action- ja horror-filmidele. Tempo on üles kruvitud, vahelduva eduga tegutsevad elavad inimesed ja kummitused.
Rootsikeelsetest soomlastest on esindatud Lars Sund romaaniga “Eriks bok” (“Eriku raamat”). Raamat ei ole veel soome keeles ilmunud. Tegemist on triloogia viimase osaga. Muide, triloogia teises osas on Sund kirjutanud ka salapiirituse vedamisest Eestist Soome. “Eriku raamat” jõuab aga kaasaega. Tegemist on maagilise realismiga, mis hilisemast lugemisest meenutab Grassi “Kammelja” oma. Peategelasi on kaks, teine neist sõjaaegne ohvitser ja luuraja Erik, topeltspioon, kes toimetab andmeid Soomest Rootsi, aga sööb vahepeal ka CIA agendi leiba, et lõpuks maabuda oma soomerootsi kodukülas, kus jutustab oma loo teisele peategelasele, noorele kunstiteadlasele. Romaani põimub ka kaunis armastuse lugu. Soomerootslasena näeb Sund viimaseid soomlaste sõdu teise nurga alt kui ehk soomekeelsed, eks seegi lisa romaanile oma dimensiooni.
Ja lõpuks võitja, Pirkko Saisio, kes on varemgi Finlandiale kandideerinud ja kirjanikuna kõvasti vett seganud, esinedes vahelduseks oma õigele nimele ka Jukka Larssoni ja Eva Weini nime all, aga ikka on tema looming tähelepanu äratanud. Auhinnaromaan “Punainen erokirja” jätkab varem kasutatud tegelastega, kellega nüüd on jõutud 1970. aastatesse. Peaaegu memuaariliselt mõjuv teos on siiski ilukirjanduslik, aga sellist jälgede segamist, kus piir “päriselt” olnu ja väljamõeldise (et mitte jälle inglisekeelset terminoloogiat kasutada) vahel ähmastub, tuleb praeguse aja kirjanduses küllalt sageli ette, soome kirjanduses ka. Pirkko Saisio romaani üks teema on homoseksuaalsus, teine 1970. aastate vasakpoolsus. Ent ajaliselt liigutakse ka tänapäevas. Olles ise omasooihar, käsitleb Saisio ainet tõetruult. Samasuguse aususega ka suhet stalinismi ja uuskuraga. Need, eriti kaks viimast, on ained, mis soomlasi jätkuvalt erutavad. Kriitika on juhtinud tähelepanu Saisio (kes on näitleja haridusega ja ka dramaturg) omapärasele, otsekui poolikule dialoogile.
Vahest ongi see omapärane kirjutamislaad ja edasiantava siirus just need väärtused, mis sundisid tänavust diktaatorit Saisio romaani kasuks otsustama.

MAIMU BERG